Üleeile helistas mulle Karina "Õige valik" Saron ja küsis, kas olen nõus temaga doonoriks tulema. Tema kardab hirmsasti üksi minna ja... No mõeldud-tehtud. 
Verekeskuse kodulehel seisis, et avatud ollakse juba kaheksast hommikul. Leppisime kokku, et kohtume järgmisel hommikul 8.40 verekeskuse ees.
Jõudsin minutipealt ja ei täheldanud, et maja on kuidagi pime. Lasin oma taksol minema sõita. Karina tuli ja trepist üles minnes... teisipäeviti kella 11st. Kuidas me mõlemad nii blondid oleme?
Galetään (loe: fotograaf Indrek Galetin) pidi meiega samuti liituma, lasime tal otse Karina juurde minna ning suundusime ka ise sinna. Karina tegi juustupastat ja siis me lugesime terve verekeskuse koduka läbi ja kuulasime tänavusi "Eesti laule" ja... Läksime kella 11ks uuesti verekeskusesse tagasi.
Meie imestuseks, oli seal umbes kümmekond doonorit, arvasime, et oleme vaid meie. Aga me saime suhteliselt esimestena letti ning maraton võis alata.
Kuna me kõik olime esmased doonorid, siis oli päris põnev vastata küsimustele nagu, kas sa tead, et sinu mehel oleks olnud seksuaalsuhe mehega...
"Olete te uimasteid proovinud?" küsis arst uuesti kabinetis, kuigi olin paberile märkinud ei.
Põhiline, Karina, kes kogu doonori-projekti algatas, ei saanudki, vaeseke, verd anda. Tal on veenid nii pisikesed ja peenikesed, et ... nõel on isegi suurem ja seega ei hakatud teda surkima. Seevastu mina viskasin käe letti ja ei saanud sottigi, et pool liitrit verd minust välja voolas.
Galetään kartis, mis hirmus, seda torkamise hetke, ent hiljem polnud temalgi miskit viga.
Ainuke selline "vastik" hetk oli see, kui palusin oma verekotti katsuda (sinna kuhu veri voolab), see soe veri läbi kile oli küll jälk - inimsööjat ja verejoojat minust ilmselt ei saa - ei erutanud üldse!
Igatahes oleme meie Galetääniga nüüd ametlikult doonorid! Kolme kuu pärast jälle!
Kas teie olete doonorid?
0 kommentaar(i):
Postitage kommentaar