Vingats nagu ma olen, siis pean ikka DiBili (see hüüdnimi pandi talle esimese Eurovisioni aegu) kontserdi kallal ka vinguma.
Kuigi tõele au andes, on tüübil väga hea ja laiaulatuslik hääl ja üldkokkuvõttes mulle kontsert meeldis.
Aga, kuidagi jube ebaprofessionaalne oli see kompott.
Kulunud halli tooni linnahalli põrand, neli (hõbepaberist) helkivat posti, mis reaalselt mitte midagi juurde ei andnud. Pidevalt laval siiberdavad turvamehed... Kuhu kadus suure staari (Venemaal on ta ju staar nr 1) juurde kuuluv professionaalsus, et kõik, mis lavale ei kuulu, toimub lava taga ja kõik on eriline ja pakub pinget ja sa istud ootusärevalt, et mis järgmiseks...
Turvamees jooksis keset esinemist gaasilambi juurde, putitas seal midagi ja sa teadsid, et minuti pärast hakkavad need olevused tuld purskama. Turvamees tatsas koguaeg kardina ääres sahistades edasi-tagasi, häiriv oli.
Miks ma pidin nägema enne ühe loo lõppu, et järgmises tulevad lavale tantsijad, ma oleks tahtnud, et ma ei oleks näinud neid kardina tagant piilumas, vaid et nad oleks pauguga peale tulla...
Ja need lillesülemid mis talle viidi...
Mu ees läksid üks ema ja umbes 8aastane poiss kaklema, kes Bilanile lilled viib. Ema hoidis lilli, poiss kiskus nii, et arvasin, et lilled lähevad kohe tükkideks. Lõpuks läksid nad koos, lilled jäid poisi kätte.
Nojah, alati leiab, mille kallal vinguda... Aga veelkord, üldjuhul jäin rahule. Ja Bilan üllatas ka hispaania keelse looga, mis on nüüd üks mu uus lemmikuid :)
0 kommentaar(i):
Postitage kommentaar