Jah, ei meeldi! Mitte selleks, et ma oleksin ühistranspordiga liiklemiseks liiga mugav või et eelistan kalleid pisipoode, vaid... Ma vihkan small talk'e!
Tegelikult sain hea kõhutäie naerda, kui täna tööle tulles lugesin ühest meelelahutusportaalist sellise lõigu: sedavõrd lugupeetud väljaandes nagu Kroonika, peaksid ajakirjanikud ikkagi autoga tööle sõitma. Mitte ühistranspordis tööle loksuma koos mingite joodikute või narkomaanidega, sest katsugem mõelda kui ühistranspordis kogutud elukad hiljem mõnele VIP- külalisele külge jäävad, siis on reaalne oht, et Eesti maine võib langeda eriti olulisel määral. Vähemalt siis selle inimese silmis, kes endale täid või prussakad külge saab.
Täid võid sa endale ka VIP-ürituselt kraesse saada, nii et ühistransporti selles süüdistada on kohatu.
Aga mida mina ei salli on see, et sa näed mingeid „tuttavaid" bussis või trammis või toidupoe koridoris... Ja sa pead suhtlema. Ma ei saa ju selga keerata ja minema kõndida, kuigi vahest õnnestub ka see.
Ma vihkan seda: „No tere, kuidas sul läheb?" „Hästi, kiirelt, töö-töö-töö..." „Ahah, nojah..." ja siis mõne hetke pärast, kui ikka veel vastakuti seisame meenub mulle, et issand, ma peaks vist ka küsima... „Kuidas sul siis läheb? Millega tegeled?" kuigi see mind karvavõrdki ei huvita. Milleks seda vaja on?
Seda polegi vaja, aga nii kui poodi või bussi astud, näed kedagi, keda tegelikult ei huvita, kuidas sul läheb, aga küsida ju tuleb.
0 kommentaar(i):
Postitage kommentaar