Fänn Keskerakonna kongressil: "Kirjutad sellest oma ööblogis ka?!"

Laupäeval toimus Rakveres Keskerakonna Noortekogu kongress, kus minulgi õnnestus telgitagustesse kiigata.

Kell 10.30 oli Tallinnast start, üks noortekogu liige, kes ka ise juhatusse kandideeris ja meil autoroolis oli, teadis, et välja peab sõitma Peterburi maanteelt.

Sõitsime aga otse... Kuid mitte ühtegi Rakverele viitavat silti, näitas küll Tartut ja Narvat, aga mitte Rakveret. Oletasime, et oleme õigel teel... Olime, sest peagi tuli silt: Rakvere 71 km.

Kui olime juba Kadrinast läbi sõitnud, siis tekkis jälle paanika, sest sildimajandus puudus... „Kurat, äkki paneme jumala võssa," mõtiskles roolikeeraja. Kolm ülejäänud autos istujat kinnitasid aga kui kogenud kaardilugejad: „Sõida edasi!" Õige! Peagi olime Rakveres kohal.

Mina kuskile erakonda ei kuulu, mingis mõttes ei taha kuuluda ka. Esiteks, ma ei taha ja ma ei ole endale selgeks teinud, keda ma õigupoolest eelistada tahaksin. Leian nii ühel kui teisel erakonnal häid ja halbu omadusi, aga sellest teinekord. Sügisel ilmselt, kui kõige hullemaks kampaaniate tegemiseks kisub. Teiseks arvan, et kui oleksin erakonnas X ei saaks ma kirjutada, et selle peasekretär jõi klubis klaaside viisi viina või... ühesõnaga oleksin nö oma ja ei saaks ju oma inimestest nii kirjutada. Seega on parem kui olen erakonna mõttes vaba ja vallatu!

Ühesõnaga, kuna mina antud erakonda ei kuulu, kuid asjast osa tahtsin siiski võtta, sebisin end sisse. Täiesti ausalt. Kui Nõmme klubi külaline.

Oh jumal, üks kõne teise otsa. Ametist lahkuv (Noortekogu juhatuse esimehe koht tuli paraku käest anda) Siret Kotka puterdas juba esimeses lauses... Meie seltskond seda lõpuni kuulata ei viitsinud. Otsustasime hoopis minna Rakverega tutvuma. Väike seiklus Põhjakeskusesse, kuhu parklasse EI OLNUD VÕIMALIK PARKIDA! Kujutate te ette, Rakveres polnud võimalik parkida!

Tagasi minnes kestsid ikka veel kõned. Polnud enam õnneks pikalt oodata, kui hakkasid sõna võtma uued esimehekandidaadid ja nende järel juhatuse liikmeteks kandideerijad.

Ausalt öeldes suurt kuulata ei viitsinud, sest mina oma häält nagunii anda ei saanud, kuid siiski jäi paar asja silma.

„Minja oljen X ja kandidjeerin juhatusesse liige..." milleks sellised sinna kandideerivad? Neil võivad olla ju head mõtted ja kavatused, aga kui sa eesti keeles neid väljendada ei suuda, siis milleks?!

Kõige enam meeldis mulle ühe noormehe etteaste, kes vist juhatusse lõpuks ei pääsenudki... Ta oli võtnud asja teatava teatraalsusega ning lahendanud oma kõne hoopis etteastega, kust ei puudunud nii ärapanemine kui äraostmine.

Mehe lavale astudes muutus saal kottpimedaks. „Tõin endaga Tallinnast pimeduse kaasa..." alustas ta oma juttu, kus mainis, et teab erinevalt Mikk Saarest ka ühtteist poliitikast ning tahab erakonnas midagi ära teha. Kusjuures ilma korterit saamata. Lisaks pakkus ta oma kõne lõpus rahvale kommi :) Võib-olla see sai talle saatuslikuks, kuid pigem arvan, et tegemist oli venelaste ülekaaluga saalis, kes temast üldse arugi ei saanud.

Loomulikult panid venelased asja kinni. Juhatuse kaheksast liikmest vaid kaks on eestlased. Kusjuures, hääletussedeleid täites jäid silma vene keelt kõnelevate inimeste näppude vahel paberilipikud, kus kirjas, kelle nime taha rist tõmmata.

Kui hääletustulemusi kokku hakati liitma, siis mina lahkusin...

Ahjaa, kohtusin ka kellegi Danieliga, kes teatas, et on minu ööblogi püsilugeja ning ootab juba sissekannet tänasest (loe: laupäevast). Palun Daniel, see oli sulle :)

Poliitiliselt aseksuaalne Mari-Leen