Ühel neljapäeval kell kaks päeval kogunesid Tallinna Vee töötajad ja mina Tallinna lauluväljakule, et siseneda kanalisatsiooni või kui täpsem olla... veetorusse, kust jookseb vihmavesi... Kanalisatsioonitoru jooksis otse meie kõrval.
Kõigepealt tuli end riidesse panna... kuna nii väikseid kalamehesäärikuid (nr 37) ilmselt ei tehtagi, sain endale jalga umbes kolm meetrit pikad ja nr 44 kalamehesäärikud ja kollase jope, et siseneda maa alla, umbes viie meetri sügavusele ja 30cm sügavusse vette.
Alla tuli torust minna mitte trepist, vaid traksid külge ja laskuda... Arvasin, et all on kottpime ja midagi ei ole näha ja ma olen nagu mutt mullaaugus, kuid tegelikult andsid taskulambid piisavalt valgust, et näha.
All ootas ees voolav vesi, mis oli mulle kohati põlvini, teistel veidi üle pahkluu. Aga ma olen pisike ka.
Teekond algas Lauluväljakult ja kulges mööda toru kuni Narva mnt ristmikuni, kust me edasi ei läinud. Polekski saanud, sest ilm kiskus vihmale ning kui vihma hakanuks sadama, oleksime vee alla jäänud.
Tööliste sõnul võtaks vihmavee alla jäämine aega umbes pool tundi, kuni see kohale (alla) jõuab. Meie torusse tuli kogu Lasnamäe vesi.
Meie kõrvalt jooksis ka kanalisatsioonitoru. Ei, seal all ei haisenud! Aga üle miski seina võinuks näha, kuidas kanalisatsioonitorudest tulev sinna jõudis... 
Ja muuseas, see vihmaveetoru viib tõesti merre, kuid kanalisatsioonitoru keerab Paljassaare peale ning Pirital mere haisedes ei ole see kanalisatsiooniveest, vaid mädanenud adrust. Nii väitsid veehärrad.
Iseenesest oletasin, et seal torus on huvitavam...
Aga järgmiseks tahaks minna sinna, kuhu jooksebki kokku kanalisatsioonipraht. Üks töötaja ütles, et sinna tuleb ikka põnevaid asju kokku. „Kõik mis wc-st alla mahub..." ütles ta naerdes ning tõi näiteks, et kui iga tallinlane viskaks wc-potti ühe vatitiku (väike asi ju, mis see ikka teeb), siis kokku tuleks hiiglaslik pall.
Poolteisttundi hiljem olin „üleval" tagasi ning torus oli käidud nagu nipsti.
0 kommentaar(i):
Postitage kommentaar