Vastus Keit Pentusele

Juhtusin täna linnapeakandidaadi Keit Pentuse blogile ja tahtsin seal politsei kutsumise teemal sõna võtta, aga kuna vastus näis liiga pikk tulevat, siis… kirjutan siin.

Keit kirjutab, et kohe kui näeme midagi, mis nö silma riivab, võiks politseisse helistada (loe siit!).

Ma tean täpselt, kuidas need asjad käivad, esiteks on meil patrulle vähe ja needki enamasti hõivatud ja helistajate väljakutsetele on järjekord.

Üks näide elust-enesest. Paar nädalat tagasi, hakkas meie tänaval ühel auto signalisatsioon tööle. Aknast välja vaadates nägin, kuidas kaks tüüpi autosse sisse murda üritasid.

Valisin kohe politsei numbri, jäin rahulikuks ja andsin teate kiirelt edasi. Kuna signalisatsioon töötas, siis panid kutid jooksu, kuid mitte kaugele. Kuulsin neid põõsas rääkimas.

Helistasin uuesti politseisse, et millal nad ometi tulevad… Kuigi oodates tundub iga minut kui tund, saabus politsei 12 minutit pärast esimest väljakutset. Kui julgesin küsida, et miks neil nii kaua läks, siis vastas üks “Jumala normaalne, üksteist minutit tulla!“. Ja ma pean lisama, ma ei ela äärelinnas või maal, täiesti kesklinnas.

See, et neil koer kaasas oli, kes pool rajooni keel vestil läbi jooksis ja sedagi tulemusteta, ei tähenda, et politsei võiks endale sellist venimist lubada.

Tegelikult on see muidugi linna ja riigipeade asi.

Täpselt samamoodi on kiirabiga. Neid pole ja helistajatest moodustatakse järjekord – tähtsusejärjekorras.

Mäletan, kui ma suvel tuttavale kiirabi tellisin, me ootasime seda sajandeid, mingi 40 minutit kindlasti ja kui ma julgesin helistada vahepeal, et inimesel on halb, millal abi saabub, siis käratati, et ega ta suremas ei ole ja enne meid on veel inimesi.

Vat mina sellisest asjast aru ei saa, olgu seda raha linnal nii vähe kui on, aga sellised elementaarsed asjad peaks inimesele tagama, et ta igakülgset abi vähemalt saaks.