Blogimisest ja blogis olemisest

Kell on vana aja järgi pool viis hommikul saamas, minu kell läks tagasi kolme peale… Olen üksi kodus, päris rahustav oli tegelikult natuke üksi olla ja mõelda. Kuigi mul käis külalisi, oli ka üksioleku aega.

Avastasin end ühest blogist, noh, seda ikka juhtub, aga seekord on tegemist üsna tavapäratu blogiga. Nimelt alustasid superstaarifinalistid blogimist. Õnneks blogis minust üks minu lemmik. Tegelikult ei bloginud, vaid viitas minule, ehk pani mind olukorda, millesse mina teda igapäevaselt panen, kui superstaare kajastamas käin.

Marten, Marten, mida sa teed? oleks paslik küsida :)

Kõikide superstaaride blogid leiate minu blogirullist (all pool paremal).

Täna ütles üks Eesti lauljanna mulle MSNis, et avastas mu blogi ja nagu ma aru sain tutvus sellega otsast lõpuni ja oli vaimustuses. Umbes tunnise või paarise vestluse käigus tõdesime mõlemad, et kuigi Eesti on liiga väike sellisteks paljastusteks, nagu mu blogis või lugudes leidub, tasuvad need siiski ära.

„Ma usun, et nii mõnigi seltskonnategelane mõtleb järgmine kord, millise koti ta võtab ning kas sama kleidiga on juba varem kuskil käidud,“ ütles ta mu kahe viimase paljastava loo peale. Ühes paljastasin Siiri Oviiri kotiapsu (loe siit!) ja teises Ines Karu kleidi topeltkasutuse (loe siit!).

Paraku jah, on Eesti sedasorti uudiste jaoks liiga väike. Seltskonnaüritusi vähem, rahvas vaesem, kindlasti ka säästvama mõtteviisiga kui Hollywoodis…

Ja siis leidsime, et mina olengi Eesti Perez Hilton (vaata tema blogi siit!). Kui sa ei tea, kes on Perez Hilton, siis vaata siit!

Fotopangad on täis pilte, kuidas Perez koos staaridega pidutseb, kord Katy Perryga, siis Lady Gagaga, siis kellegi kolmandaga. Sõbralikult juuakse klaas või kaks, hiljem pistetakse mobiil seeliku alla, tehakse klõps ja järgmisel päeval on see Perezi blogis üleval. Ja ülehomme juuakse jälle sõbralikult klaasike või kaks.

Eestis see nii ei toimi. Kui ma kirjutan, et Inesel on esinemise ajal nibud kikkis (ja kusjuures on!), siis Ines minuga homme klaasikest võtta ei taha, kui üldse kunagi enam tahab. Aga tegelikkuses on see elu ja avaliku elu tegelasena pead sa sellega tahes tahtmata arvestama.

Loomulikult tahan ma ajakirjanikuna hoida suhteid, sest meie väikeses Eestis ei saa ma lubada endale kõikide klatšimist, nagu Perez, sest… vastasel juhul ei räägiks minuga enam isegi 40 000 kulli eest tuunitud strippar Marco (loe siit!).

Ja samas on mul nii palju vihjeid kõrva taga, et ma ei suuda neid ära teha ja need lähevad nö hapuks ehk aeguvad või keegi teine teeb ära.

Kui mu blogi müüb ühel päeval sama palju, kui Perezi oma, siis ma luban… Hakkan kõiki kõlakaid siin lahkama.

Seniks peate leppima minu kirjutistega Õhtulehes ja siin tagasihoidlikus blogis.