Kõik algas siis 24ndal piparkookide küpsetamisega, mis kõrbesid ära, sest ma poleks aimanud, et viis minutit neile liiga palju ahjus olla võib. Piparkoogimaja tükid on veel kokku kleepimata ehk kunagi võtan sellegi töö ette.
Tegime siis pörssapraadi röstsibulaga. Meil oli nii räigelt süüa, et mul on tunne, et me alustasime ja lõpetasime, alustasime ja lõpetasime.
Kinke me omavahel algselt tegema ei pidanud, kuid siis sai mu teisel poolel ta lemmikkreem otsa ja tuli ju uus osta. Lisaks nägin tänu hiiglaslikule poejärjekorrale ka ta lemmikmaitseaineid (apelsinipipart ja pestobasiilikut) ja võtsin need ka.
Aga nagu ikka, suutis tema mind sajakordselt üllatada. Ma sain selle kella, mida ma kuid olen vahtimas käinud. Jeeee!
Esimesel jõulupühal käisime Maarja ja Koit Toome kontserdil. Suurem osa publikust oli üle keskea ning koos noortega laulma ei kippunud, kuigi Maarja asus agaralt „koori juhtima“.Teisel jõulupühal olime plaaninud Tartusse minna, aga kes siis niisama bussiga viitsib minna – mõtlesime, et lähme väheke ekstreemsemal viisil – häälega.
Öösel proovisime läbi Kanal 11 Night Chati leida auto-omanikku, kellel plaanis Lõuna-Eestit vallutama asuda. Sõnumile „Üks neiu koos sõbraga sooviks küüti Tartusse“ vastas üks noormees sõnumi teel ja asus kohe musi nuiama ja uurima, kas sõber on mu kutt. Võõraid ma ei suudle ja debiilikutega Tartusse ei sõida! Punkt.
Mõne aja pärast saabus ka esimene telefonikõne, kus toru otsas oli ilmselgelt mingi naljahammas, kes mängis ukrainlast, kellele Lada 04 ja millega ta hommikul suuna just Tartusse võtab. Jäi ka see variant kasutamata.
Kell 10.45 olime lennujaamast paarsada meetrit Tartu pool, plagu käes ja jalad lumes.
Nelikümmendviis minutit passimist kandis vilja. Meid võttis peale valges ESTONIA kampsikus mees, kes minu arvamust pidi on kuidagipidi seotud Veerpaluga, aga see selleks. Ta sõidutas meid Mäo-risti või Paide-risti, kuidas keegi ja seal ei olnud me küll üle kahe minuti, kui peatus übersärtsakas Lexusega naisterahvas, kes palus meil tema pakid taha tõsta ja ise peale hüpata.
Kolm tundi ja 15 minutit võttis täna aega Tallinn-Tartu. Lõuna-Eestist saadud kink oli superluks – olime ammu neid taldrikuid endale tahtnud, mis nüüd saime! Aitäh, E! Ma juba kujutlen, milliseid roogi ma sealt nautida saan, kui teha viitsin. Lisaks sobivad need ideaalselt mu ema kingiga :) Tagasi tulime bussiga.

2 kommentaar(i):
Ütle nüüd päris ausalt, kas Sa üldse kunagi suudad end täiskasvanule kohaselt väljendada?
Risto, oled sa kunagi mõelnud, äkki mu väljendusviis on taotluslik ja äkki ma ei tahagi end täiskasvanule kohaselt väljendada?!
Postitage kommentaar