Kas Savisaar loeb mu blogi?

Käisin ühel õhtul, pärast linnapea tööpäeva lõppu temaga online-intervjuud tegemas (Vaata siit!). Lahkudes teatas ta, et mu nime teab ta juba ammu, nüüd teab nägu ka.

Me olime Edgariga isegi kaamerast näha Tallinna lehel, lugesin just ühest blogist: Edgari piilukaamera: päev 2

Iseenesest oli see inteka tegemine palju kergem, kui ma arvasin. Savisaar pole Laura Kõrgemäe või Mikk Saar, kellele võin helistada ja öelda, et „Tšau, mulle laekus vihje, kommenteeri..."

Aga hea on see, et Savisaar vastas ka „kollastele" küsimustele, küll nutikalt kõrvale laveerides, aga siiski.

Ta jättis täitsa muheda mulje ning oli üllatavalt sõbralik. Varem temaga minimaalselt kokku puutudes (tema ise ei mäleta midagi!) on ta jätnud sellise ülbe ja kurja mulje.

Ma täitsa nautisin seda Savisaarega kohtumist.

Ja kui ta nüüd lugema peaks, siis... Jaanipäeva plaanid on täitsa lahtised, olen Hundisilma jaoks saadaval :-)

Kuidas ma kanalisatsiooni sisenesin...

Ühel neljapäeval kell kaks päeval kogunesid Tallinna Vee töötajad ja mina Tallinna lauluväljakule, et siseneda kanalisatsiooni või kui täpsem olla... veetorusse, kust jookseb vihmavesi... Kanalisatsioonitoru jooksis otse meie kõrval.

Kõigepealt tuli end riidesse panna... kuna nii väikseid kalamehesäärikuid (nr 37) ilmselt ei tehtagi, sain endale jalga umbes kolm meetrit pikad ja nr 44 kalamehesäärikud ja kollase jope, et siseneda maa alla, umbes viie meetri sügavusele ja 30cm sügavusse vette.

Alla tuli torust minna mitte trepist, vaid traksid külge ja laskuda... Arvasin, et all on kottpime ja midagi ei ole näha ja ma olen nagu mutt mullaaugus, kuid tegelikult andsid taskulambid piisavalt valgust, et näha.

All ootas ees voolav vesi, mis oli mulle kohati põlvini, teistel veidi üle pahkluu. Aga ma olen pisike ka.

Teekond algas Lauluväljakult ja kulges mööda toru kuni Narva mnt ristmikuni, kust me edasi ei läinud. Polekski saanud, sest ilm kiskus vihmale ning kui vihma hakanuks sadama, oleksime vee alla jäänud.

Tööliste sõnul võtaks vihmavee alla jäämine aega umbes pool tundi, kuni see kohale (alla) jõuab. Meie torusse tuli kogu Lasnamäe vesi.

Meie kõrvalt jooksis ka kanalisatsioonitoru. Ei, seal all ei haisenud! Aga üle miski seina võinuks näha, kuidas kanalisatsioonitorudest tulev sinna jõudis...

Ja muuseas, see vihmaveetoru viib tõesti merre, kuid kanalisatsioonitoru keerab Paljassaare peale ning Pirital mere haisedes ei ole see kanalisatsiooniveest, vaid mädanenud adrust. Nii väitsid veehärrad.

Iseenesest oletasin, et seal torus on huvitavam...

Aga järgmiseks tahaks minna sinna, kuhu jooksebki kokku kanalisatsioonipraht. Üks töötaja ütles, et sinna tuleb ikka põnevaid asju kokku. „Kõik mis wc-st alla mahub..." ütles ta naerdes ning tõi näiteks, et kui iga tallinlane viskaks wc-potti ühe vatitiku (väike asi ju, mis see ikka teeb), siis kokku tuleks hiiglaslik pall.

Poolteisttundi hiljem olin „üleval" tagasi ning torus oli käidud nagu nipsti.

Kolme kuuga trammijuhiks või viie kuuga juuksuriks

Tallinna linn pakub 5500 töökohta, kuid kes reisisaatjaks või koristajaks ei taha ning kolme kuuga trammijuhiks ka mitte, võib saada viie kuuga juuksuriks.

Käisin eelmisel nädalal juuksuri juures ja et te teaks, minu personaaljuuksur on kiirjuukselõikusega „Talendijahis" kuulsust kogunud German Saar.

German siis teataski, et võiks minust viie kuuga juuksuri teha. Mul on juba päris palju teadmisi, ma tean, kui kange on vesinik või mida ühtede või teiste kääridega teha. Eriti naljakas oli see, kui ma mõnda tema tööriista mainisin ja tema teatas: „Ma ütlesin, sinust saab viie kuuga juuksuri küll!"

Germanist olen ma varem kirjutanud siin. Tegelikult tuleb tunnistada, et olen käinud ka staarjuuksur Lauri Pedaja juures ning kvaliteedilt... tuleb tunnistada on German ikka peajagu üle. Loomulikult sobivad inimestele erinevad juuksurid ning näiteks üks mu sõbranna kiidab Laurit taevani... Aga minu jaoks jäi Pedaja puhul personaalsest lähenemisest puudu. Ma oleks olnud nagu kahest kolmeni suvaline klient, kellele kalli raha eest lihtsalt midagi pähe teha. German võtab aega, küsib, mida mina tahan, soovitab, leiame kompromissi ja siis ta alles alustab tööd. Alla kahe tunni pole ma tema juures kunagi käinud :)

Niisiis, on mul olemas maailma parim juuksur ja kui vaja, teeb ta minust viie kuuga juuksuri!

Indrek Galetini uue näituse pildid levivad internetis (vaata pilte!)

Fotograaf Indrek Galetin on püüdnud hoida salajas, keda ta üldse oma uue näituse tarbeks pildistas ning erinevalt eelmisest aastast, ei näita ta pilte enne avamist.

Reklaamfoto sai sel korral tehtud Liis Lassist ning see on ka meedias ringelnud, ent see on ka kõik. No ja lisaks tema enda pilt!

Täna öösel jõudsid minuni aga internetilingid, kus näha pilte nii superstaari-Arturist, Mari-Leen Kaselaanest, Rolf Juniorist, Lauri Pedajast kui teistest näitusel osalenuist.

Kes on see pahatahtlik inimene, kes sedasi pilte lekitab või kas on tegemist hoopis Galetini enda meediatrikiga?

Galetin palus pildid asendada originaalidega ehk nendega mida täna õhtusel näitusel esitletakse, siin nad on:

Ei, teid üldse ei huvita, millist pesu keegi kannab...

Juhtusin täna lugema kommentaare Heidy Purga pesupaljastusloo alt. Kõik kirjutavad, et ma olen pervert ja mitte kedagi ei huvita, kes millist pesu kannab, ometi räägite te kõik iseendale vastu.

Täna öösel üles pandud kümnest Eurovisioni uudisest, on kõige enam loetud ka Heidy Purga lugu:

1. SUUREPÄRANE! Eesti Eurovisionil kuues! (14185 korda)

2. Uups! Heidy Purga paljastas helesinise aluspesu (9228 korda)

3. Kes andsid Eestile punkte? (5815 korda) Kellele Eesti oma punktid andis, on näiteks loetud üle kolme korra vähem (1711).

Nii siis, ärge jutustage! Ma ei ole ainuke pervert! :)

Eurovisionist: venefoob armastab geihitte! Shaaaiiiiin!*

Ma ei kirjutanud varem Eurovisionist, sest tahtsin kõik emotsioonid korraga kirja panna.

Enne Eurovisioni algust Moskvas, olin kuulanud enamikke lugusid. Soomet ja Islandit ja natuke Rootsit ja natuke Norrat ja natuke igat neist. Mu lemmik oli algusest peale Island ja leidsin, et ka Soome lugu on täitsa tore europop.

Esimese poolfinaali ajal selgusid täpsemad lemmikud: Island (kusjuures sai poolfinaalis esimese koha! [kogu I poolfinaali punktitabel]), Rootsi meeldis ja Soome meeldis. Kui Island sai finaali, oli mul hea meel.

Teises poolfinaalis oli mul rohkem lemmikuid: Iirimaa, Poola (olen üldse ballaadide fännaja, lisaks kõikvõimalike geihittide (Eurovisioni popi) austaja! aga Island oli iga kell üle), Norra (olen venefoob, leidsin endale nüüd selle õige diagnoosi, sest Norra kutt, selline moosinägu, meeldis mulle alguses küll, aga kui kuulsin, et ta on valgevenelane, ta langes mu silmis... 90% ja ma vaatasin, issand, mis nõme venku), ka Küprose ballaad hakkas siis meeldima, Taani, Kreeka ja viimase loo ajal olin ma joovastuses - see oli nii minu lugu. Holland - geipop, täiesti midagi minu jaoks. See on lugu, mida ma tahaks Angelisse moijtode kõrvale kuulata ja kaasa laulda.

Eesti laul ei ole mulle algusest peale meeldinud. Lool ei ole väga viga, aga Sandra ei meeldinud mulle sellest hetkest peale, kui teda ETVs salvestusel kohtasin. No on lihtsalt mõned inimesed ebasümpaatsed, nagu mina lugejatele :P
II poolfinaalis ta muidugi üllatas: ma arvasin, et see tüdruk ei oskagi naeratada... Aga oskab küll, kui tahab!

II poolfinaali ajal, lootsin, et Eesti ei pääse edasi. Ma ei tahtnud, et Heidy Purga saaks rinnale taguda ja öelda: „Näete, jobud, tegin „Eesti laulu" ja saime finaali!" Olen kindel, et „Eesti laulus" asi ei peitunud. Ma ei teagi, milles see peitus, et Eesti seal poolfinaalis suisa KOLMANDALE kohale tõusis [kogu II poolfinaali punktitabel]. Müstika. Praegu on loomulikult äge tunne, et Eesti tuli kuuendaks.

Nii, ja siis täna vaadates neid laule, mis finaalis olid, tekkis mul uus lemmik: Malta! Nii ilus laul, ma ei või!

Malta jäi lõpptulemusena päris kaugele tabelis [kogu finaali punktitabel]. Võitis nädalaid ennustustabelite tipus olnud Norrakas. Lool ei ole viga ju midagi ja järgmisel aastal tahaks sammud Oslosse seada. Aga seda tahan ma igal aastal ja pärast pikki tööpäevi „Eesti laulul" („Eurolaulul") mõtlen ma ringi :D

Kahju, et Holland finaali ikka ei saanud. Loodan aga, et kui ma nüüd Angelisse peaks sattuma, eriti DJ Rena ajal, siis tal on see lugu olemas. Shaaaiiiiin!

Fänn Keskerakonna kongressil: "Kirjutad sellest oma ööblogis ka?!"

Laupäeval toimus Rakveres Keskerakonna Noortekogu kongress, kus minulgi õnnestus telgitagustesse kiigata.

Kell 10.30 oli Tallinnast start, üks noortekogu liige, kes ka ise juhatusse kandideeris ja meil autoroolis oli, teadis, et välja peab sõitma Peterburi maanteelt.

Sõitsime aga otse... Kuid mitte ühtegi Rakverele viitavat silti, näitas küll Tartut ja Narvat, aga mitte Rakveret. Oletasime, et oleme õigel teel... Olime, sest peagi tuli silt: Rakvere 71 km.

Kui olime juba Kadrinast läbi sõitnud, siis tekkis jälle paanika, sest sildimajandus puudus... „Kurat, äkki paneme jumala võssa," mõtiskles roolikeeraja. Kolm ülejäänud autos istujat kinnitasid aga kui kogenud kaardilugejad: „Sõida edasi!" Õige! Peagi olime Rakveres kohal.

Mina kuskile erakonda ei kuulu, mingis mõttes ei taha kuuluda ka. Esiteks, ma ei taha ja ma ei ole endale selgeks teinud, keda ma õigupoolest eelistada tahaksin. Leian nii ühel kui teisel erakonnal häid ja halbu omadusi, aga sellest teinekord. Sügisel ilmselt, kui kõige hullemaks kampaaniate tegemiseks kisub. Teiseks arvan, et kui oleksin erakonnas X ei saaks ma kirjutada, et selle peasekretär jõi klubis klaaside viisi viina või... ühesõnaga oleksin nö oma ja ei saaks ju oma inimestest nii kirjutada. Seega on parem kui olen erakonna mõttes vaba ja vallatu!

Ühesõnaga, kuna mina antud erakonda ei kuulu, kuid asjast osa tahtsin siiski võtta, sebisin end sisse. Täiesti ausalt. Kui Nõmme klubi külaline.

Oh jumal, üks kõne teise otsa. Ametist lahkuv (Noortekogu juhatuse esimehe koht tuli paraku käest anda) Siret Kotka puterdas juba esimeses lauses... Meie seltskond seda lõpuni kuulata ei viitsinud. Otsustasime hoopis minna Rakverega tutvuma. Väike seiklus Põhjakeskusesse, kuhu parklasse EI OLNUD VÕIMALIK PARKIDA! Kujutate te ette, Rakveres polnud võimalik parkida!

Tagasi minnes kestsid ikka veel kõned. Polnud enam õnneks pikalt oodata, kui hakkasid sõna võtma uued esimehekandidaadid ja nende järel juhatuse liikmeteks kandideerijad.

Ausalt öeldes suurt kuulata ei viitsinud, sest mina oma häält nagunii anda ei saanud, kuid siiski jäi paar asja silma.

„Minja oljen X ja kandidjeerin juhatusesse liige..." milleks sellised sinna kandideerivad? Neil võivad olla ju head mõtted ja kavatused, aga kui sa eesti keeles neid väljendada ei suuda, siis milleks?!

Kõige enam meeldis mulle ühe noormehe etteaste, kes vist juhatusse lõpuks ei pääsenudki... Ta oli võtnud asja teatava teatraalsusega ning lahendanud oma kõne hoopis etteastega, kust ei puudunud nii ärapanemine kui äraostmine.

Mehe lavale astudes muutus saal kottpimedaks. „Tõin endaga Tallinnast pimeduse kaasa..." alustas ta oma juttu, kus mainis, et teab erinevalt Mikk Saarest ka ühtteist poliitikast ning tahab erakonnas midagi ära teha. Kusjuures ilma korterit saamata. Lisaks pakkus ta oma kõne lõpus rahvale kommi :) Võib-olla see sai talle saatuslikuks, kuid pigem arvan, et tegemist oli venelaste ülekaaluga saalis, kes temast üldse arugi ei saanud.

Loomulikult panid venelased asja kinni. Juhatuse kaheksast liikmest vaid kaks on eestlased. Kusjuures, hääletussedeleid täites jäid silma vene keelt kõnelevate inimeste näppude vahel paberilipikud, kus kirjas, kelle nime taha rist tõmmata.

Kui hääletustulemusi kokku hakati liitma, siis mina lahkusin...

Ahjaa, kohtusin ka kellegi Danieliga, kes teatas, et on minu ööblogi püsilugeja ning ootab juba sissekannet tänasest (loe: laupäevast). Palun Daniel, see oli sulle :)

Poliitiliselt aseksuaalne Mari-Leen

Minust ei saanudki Iglesiase-Leenut

Latiinohurmuri jaht algas juba möödunud teisipäeval, kui kell 15.40 selgus, et 40 minuti pärast ta maandub.

Lennujaamas taksost välja astudes helises aga telefon ja selgus, et ta saabub hoopis 18.30, ega's midagi, toimetusse tagasi.

Kui me 18.20 olime Ülemiste keskuse ees, helises telefon uuesti: kuule, ega sa kohal pole, ta hakkab 10 minuti pärast Riiast startima... Läksime siis vahepeal sööma. Jalgsi lennujaama jõudes polnud seal kedagi - ei ühtki väljaannet ei ühtki fänni, kuigi info oli juba meediasse lekkinud, et Enrique „paari tunni pärast tuleb".

Et lennujaama vip-tsooni sisse pääseda, tuleb läbida korralik kontroll - kõik asjad aga kasti laduda, isegi kingad jalast võtta ja metallidetektori all pinisema hakkav nööp vaadatakse hoolikalt üle.

Kõik see mees ooteruumis, maandus ka lennuk. Küll oli hurmuril alles pagasit kaasas. Kui lennukitrepist astus alla dressides mees, olid kõigil näod kahvatud: Iglesias ja dressides... Hiljem selgus, et Iglesias kandis siiski vaid dressipluusi, jalas olid vabaajapüksid ning päris dressides ta siiski kohale ei saabunud.

Kui eelnevalt oli teada, et Iglesias on pressiga sõbralik, siis viiele küsimusele kiirelt vastuse andnud, kiirustas ta minema. Teda lennujaama ees ootava musta mersu asemel istus ta hoopis mikrobussi.

24 tundi hiljem hakkas trall peale Saku suurhalli juures. Rahvas kogunes kontserdile. Meie lahkusime natuke enne viimast lugu, et saaks suurhalli taga platsi võtta ja valvel olla, juhuks kui ta kohe pärast laulmist minema peaks startima. Meie vaateväljas oli nii talle tellitud must mersu kui mikrobuss. Lisaks hulgaliselt autosid, busse ja tuuri trucke.

Peaaegu kaks tundi ootamist näis vilju kandvat. Miski auto hakkas liikuma, selle järel pirukaautot meenutav teinegi... Kus kihutasid! Meie nende kannul. 50 alal 80, 70 alal 90... Sedasi kimades möödusime ka politseist, kes meid õnneks rajalt maha ei võtnud. Hollywoodi ukse ees kargasid ees olevatest autodest inimesed välja, meie nende järel koos kaameratega. „You are good paparazzi, I saw you following us from the concert hall."

Iglesias pidi saabuma järgmise autoga. Ootasime, külmetasime, ei midagi.

Klubis sees vip-tsoonis oli terve bändiseltskond, kes endale mitu „ühiskondlikku" tüdrukut sinna vedanud.

Teiste seas oli kohal ka Laura Kõrgemäe, aga temal lööki ei olnud - mehed eelistasid brünette. Laura oli enda sõnul üldse sõbranna sünnipäeval ning välismaa mehed jätsid ta külmaks.

Terve öö ehk kolm tundi oli jutt, et "kohe ta tuleb", "varsti", "kindlatel allikatel 100% tuleb". Mingi hetk aga oli selge: ta ei tule. Ka bändiliikmed teatasid, et ta peaks juba siin olema, aga ju läks hotelli magama. Millisesse?

Sellal, kui me suurhalli taga ootasime, helistasime läbi kõik vanalinna väiksemad hotellid, teada saamaks, kas neil vabu tube on või ei, sest eelmisel korral broneeris Iglesias terve hotelli.

Öösel selgus siis bändimeeste jutust, et mees on hoopis ühes 238toalises hotellis. Sealt teda naljalt ei leia. Kuid otsustasime siiski proovida.

Hotelli adminn ei rääkinud eesti keelt, kas te kujutate seda ette? Aga saime ka võõrkeeles rääkimisega hakkama... Targemaks ei saanud ikka.

Kella kolme ajal tegime veel tiiru suurhalli taha, kus käis vilgas lava lammutamine...

Jaht missugune, aga Iglesiast me pärast intervjueerimist lennujaamas ei näinudki.