Miks ma kolisin oma blogi Õhtulehest ära?

Kui Õhtulehes ootasid kõik lugejad ja ka tööandja, et kirjutaksin seltskonnaelu telgitagustest, siis nii mõnigi kord tuli tõdeda, et see või teine postitus ei läinud päris sinna auku. Lisaks tundsin, et tahan kirjutada ka muust, kui ainult staaridega koos veedetud ajast... Niisiis kolisin, siia!

Siin kirjutan ma kõigest, ka seltskonnaelu telgitagustest, aga siin on mul rohkem vabadust. Kui tahan, siis kirjutan: minge perse ajukääbikutest kommenteerijad... Õhtulehes ma ropendada ei tohtinud :)

Olen lugenud oma viimase postituse kommentaare, mõned ei hooma ikka üldse mitte midagi, aga mitte sellest ma ei tahtnud kirjutada...

Täna tahtsin tegelikult öelda, et käisin... uue restorani Chicago 1933 avamisel. [Lugu ja galerii!] Soovitan soojalt sinna sööma minna, kuigi hinnad on keskmisest kõrgemad, on söögid seda väärt... Tegelikult ei tahtnud ma seda ka öelda, vaid seda, et... Koju jõudes, asus mu elukaaslane süüa tegema, kuigi tulime avamiselt, kus sai süüa...

Ja mõelge end nüüd vigaseks, kes küll seda Albersit tahab :D

No milleks, aru ma ei taipa!

Kas superstaariks kandideerijatel ei ole vanemaid, sugulasi ega mitte ühtegi sõpra?

Miks neile ei öelda: „Kullake, sa ei oska laulda, palun ära mine end lolliks tegema!“

Olen nüüd neli päeva käinud superstaariotsingutel ja iga kord olen pannud mikrofoni nende staarihakatiste ette, kes lihtsalt mu teele on jäänud. Pole kedagi ekstra laulma kutsunud ja no jumal.. Kas siis keegi laulda ei oska? Ma ei ole muusikaharidusega ega mingi kohtunik, aga no kuskilt läheb ju ometi piir. Kuigi ma ise viisi ei pea, suudan ma siiski hoomata, kui keegi viisi peab… Kahjuks on mu kaamera ette neid vähe sattunud.

Vaadake videoid ja veenduge ise!

Esimene päev - Pärnu
Teine päev - Tallinn
Kolmas päev - Tallinn
Neljas päev -Rakvere
Viies päev - Tartu
Kuues päev - Tartu ("Eesti otsib lemmiklaulu" võidulugu "Koit" esitanud Oliver Timmusk)

Käisin superstaari otsimas...

Kolmapäeval sai siis Pärnus superstaari otsimas käidud. No anna minna, mis rahvas seal koos oli. Telekaadreid saab muidugi värvikaid, kuid superstaare kardan et mitte.

Ma muidugi ei tea, võitja kohta, võib-olla üllatab keegi järgnevates voorudes nii metsikult, et tõusebki Eesti rahva ja žürii lemmikuks otse Pärnu eelvoorust.

Mulle isiklikult jäid eriti värvikalt meelde kolm tegelast.

Remondimees laulda ei osanud, see oli selge kohe, kui tal kaamerasse lauda palusin – ta luges sõnu nagu kiirjuttu, aga ei laulnud… Arvan, et ta ei saanud edasi isegi tänu sellele, et kandis vahvat nokatsit ja automehaaniku tunkesid.

Boheem oli selline superstaari-Taavilik ja mulle ta isegi meeldis, kui ta videosse laulis, kuid oma nooruse tõttu (16aastane) teda edasi ei lastud.

Ja siis see Reelika-teisik. No halloo! Eelmisel aastal vaimustus Raud ainuüksi Reelika stiilist, mis oligi tase, alates läätsedest ja lõpetades saabastest. Kõik match’is, nagu öeldakse. Aga Annika oli kuidagi poolik. Juuksed olid kärtsud, aga meik oli nõrk, saapad olid tankistlikud küll, aga kitarr oli häälest ära… Tema sai kolm kindlat „ei“-vastust kohtunikelt.

Laupäeval siis Tallinnas… Loodetavasti on rahvast rohkem, kui Pärnus, kus oli nii paarsada inimest. A, ja nagu ma tänasest uudisest lugesin, Oksmaa pidi ka superstaaris osalema, kuigi tal on ju plaat ilmunud…

Kui ikka ise nalja ei tee, siis ikka nalja ei saa ka.

Loe reportaaži!

Vaata videot!

Vaata galeriid!

Mida iganes!

Kuigi alguses oli plaanis kahel päeval Flow Festivali külastada, jõudsime kohale ikka vaid pühapäeval, mil esines ka Briti staar Lily Allen.

Kontsert oli lahe. Üle aegade üks parimaid, kus käinud olen. Britneyga muidugi võrrelda ei saa, aga mulle Lily meeldis – ta suhtles rahvaga (rääkis, nuttis…) ja sai hästi omaks. Kontserdist täpsemalt saab lugeda ning pildigaleriid saab vaadata siit.


Peamine, mis ma nüüd tagasi tulles avastasin.. Mingi blogi (kahtlustan, et selle taga on üks Soomes resideeruv Eesti fotograaf), kus ohitakse, miks ma end Flow Festivalile registreerisin, kuid alles viimasel päeval kohale jõudsin.

Lõik tema blogist:

Tahtsin listi näha(I’m nosey ) ja silma hakkas ei keegi muu kui Mari-Leen Albers ja Meelis Tomson, kes ei old veel enda pileteid ära võtnud. Siis rääkisin ühe tuttavaga, kes tuli ka siia pildistama, et tähtpiltnik ja staarajakirjanik RSVP-sid ennast siia aga pole kohale tulnud ja ega ma pettuma pidanud, jutt juba ammu liikvel olema, et tulevad siia ainult Lily Allenile. Festivalil on artsiste meile kahelt poolt servast: USA-st, Kanadas, Jaapanist, Uus-Meremaalt jne., lisaks tohutul hulgal Soome enda artiste. Stiile on seinast seina ja kui niisama andakse 3-e päeva pilet, mis väärt 94euri, siis ma ei oleks kunagi kujutanud ette, et keegi tuleb ainult üheks artsistiks. Milline raiskamine.

Ma ei kannata, kui inimesed kirjutavad asjadest, millest nad mitte midagi ei tea. Miks ma olin ainult ühel päeval, nagu ta teaks, miks… Marru ajab selline lahmimine.
Juhuslikult on mõnel ka päevatöö (ehk olin reede hommikul tööl), mitte ei vahi päevad läbi tühja ja vaata, kuhu pildistama saaks minna. Ja jube asi küll, et ma ainult Lilyl käisin. See müüs piisavalt hästi, seega ikkagi tasus ära.

Lisaks ei leia ma, et peaksin oma puhkuse veetma suuremas osas tööl olles, nii et suu kinni, kui midagi ei tea.

Soome!

Njah, vähem kui nelja tunni pärast peaksin juba tõusma... Minek Soome, kus esinemas Lily Allen.

Kui Eestis on kontserdile pääsemine suhteliselt lihtne, sest kõik tunnevad kõiki ja sissepääsu on võimalik suhteliselt kergelt sebida (ma ei räägi Madonnast, eksole...), siis Soome kontserdile minnes, tuleb täita hunnik pabereid ja email ei ole nende jaoks suhtlusvahend.

Kõigepealt tuleb täita akrediteerimisvorm (mida mina Eestis olen täheldanud ainult Õllesummeril), seejärel tuleb oodata, olenevalt millal täidad, mõni aeg, kuni akrediteerimisaeg läbi saab ning siis... Tuleb kiri. Isegi kui üks inimene on teinud näiteks kolme inimese kohta akrediteeringu (panna tuleb kõigi email, kaasa arvatud väljaande peatoimetaja andmed), siis.. Vastusmeilid, kas oled akrediteeritud või ei, tulevad kõigile eri ajal ja võib juhtuda, et ei tule üldse. Hilisemal uurimisel (siiski meili teel, millele paari päevase hilinemisega vastatakse) selgub siiski, et tegelikult: Tervetuloa!

Hommikul siis kaheksast minema, saab laevalt lõhna osta ja veidi linna peal tuiata ja siis tuleb Flow Festivalile sättida.

PS. viibin hetkel kuni 1. septembrini puhkusel, kuid paar projekti on käsil, nii et olen suht online, küll blogin ka!

Kirjutamiseni!

Muahi sööma!

Ma ei olnud kunagi varem Kaubamaja küljes olevas söögikohas Muah käinudki. Aga soovitan soojalt.

Olin varem kuulnud, et häda olevat selles, et seal läheb kaua aega. Aga see polegi lõunasöögikoht. Näidake mulle ala carte köögiga söögikohta, kus te paari minutiga oma prae lauda saate.

Mina isiklikult väga kaua ootama ei pidanud ning söök oli väga maitsev. Vette pandi sidruni asemel kurgiviil, nagu soovisin.(Paljud kohad pööritavad silmi ja ütlevad, et pole võimalik!)
Caesari salat oli väga maitsev ning kana oli piisavalt, lisaks ei maksa kanalisand eraldi, nagu üldiselt tehakse.
Crème brûlée oli väga hästi tehtud. Suhkur peal oli karamellistunud ja alumine kreemi osa oli mõnusalt kreemjas ning mitte tükkis, nagu viimane kord ühes teises prestiižes söögikohas...

Igastahes, kuigi Muah enam sushit ei paku, soovitan sinna siiski lõunale minna, sest nagu aru sain, on menüü läbinud korraliku hinnalanguse.