Kui palju kordi on tekkinud tüli sellest, et avalikes kohtades viibivad inimesed kukuvad kisama, et ärge pildistage või filmige. Oma privaatsuse eest seisavad nii kohalikud kuulsused, kes napistanud ning klaasikesega pildile jääda ei taha kui ka suvalised tantsivad tšikid.
Kuid nagu läinud nädalal ühest kohtulahendist, mis rääkis inimeste eraelu puutumatusest ja avalikust huvist... Muuhulgas selgitas riigikohus pikalt, kuidas tema näeb seda, kust jookseb joon meedia huvi ja inimeste eraelu puutumatuse vahel...
Siis riigikohus leiab, et isikutel, kes on ise teinud valiku ja osalevad taolistel seltskonnaüritustel, kus on teada, et ka meedia on kohal, ei ole mingit õigust nõuda, et neid ei tohi seal pildistada...
Kui sa teed mustamäe teel avarii või annad kellelegi peksa ja krimireporter lendab kohale, on sul õigus öelda, et sind ei või filmida... ja kaameramees peab su sõna kuulama!
Täieliku lahendi leiab siit!
Mul on tunne, et peaks selle kohtulahendi välja printima ja tasuta jagama hakkama.
Seega, kallikesed, tuntud või tundmatud, kui tulete klubisse või peole, kus on fotoaparaadid sähvimas, siis… teadke, teid võib pildistada, kuniks te kraavi klubi ees ei sõida.
Kui sa teed mustamäe teel avarii või annad kellelegi peksa ja krimireporter lendab kohale, on sul õigus öelda, et sind ei või filmida... ja kaameramees peab su sõna kuulama!
Täieliku lahendi leiab siit!
Mul on tunne, et peaks selle kohtulahendi välja printima ja tasuta jagama hakkama.
Seega, kallikesed, tuntud või tundmatud, kui tulete klubisse või peole, kus on fotoaparaadid sähvimas, siis… teadke, teid võib pildistada, kuniks te kraavi klubi ees ei sõida.
5 kommentaar(i):
Nojah, aga keegi ei keela meediatööliste igakülgset takistamist, nöökimist, kiusamist, kättemaksmist jmt -kuni see ei muutu kriminaalseks. Väga hea meetod on ka meediateenistujate endi filmimine ja pildistamine.
Ja ei tasu avalikust huvist mingit pühapilti teha. Olgem ausad -avalik huvi = toimetuse ja reporteri isiklik huvi. Kus siin aupaiste on?
Mina arvan, et kui sa inimlikult fotograafi või kaameramehe käest palud, et palun ära tee must pilti või filmi, siis ta täidab su soovi.
Ma muidugi õnneks pole kuulsus ka ja ei ole hetkel plaani selleks saada ka.
Maria, ära ole naiivne! Seltskonnaajakirjanikud on väga nurjatud tüübid. Põhimõtteliselt käituvad nad nagu pätid, kes alguses küsivad justkui suitsu, aga pärast annavad peksa ka.
Vastukajaks kolmele eeskõnelejale.
On pidu, ma näen seal kaht kuulsat, kes tavaliselt käsikäes peole ei tule, lasen fotograafil neid pildistada - hiljem uurin juurde, miks oldi koos - sünnib piltuudis. Üldjuhul midagi tõsisemat ei ole.
Maria, minu puhul vähemalt toimib see, kui inimene palub, et kuule, ole nüüd, ära täna tee - ma ei tee, ma ei küsi, ma ei piina. Meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi. On ka inimesi, kellest ma ei kirjuta. See on vaikiv kokkulepe ja avalik saladus.
Ja kolmas, anonüümik, kui keegi peksa saab, siis on see ajakirjanik/fotograaf. Alles oli juhtum, kus noored kutid tulid mulle/meile kallale, sest juhtumisi töötan/me tabloidis.
To Anonüümne
Enamus kuulsusi vajab just kollaseid ajakirjanike, et rahval meeles püsida. Seega, kui ma olen kuulus ja tahan, et mind mäletatakse, siis ma käin üritustel ennast näitamas. Niisma lõdvaks lasen ma ennast kindlas kohas.
Kui ma olen tavainimene ja satun juhuslikult ööklubis kollase ajakirjaniku küüsi, siis ausaltöeldes on sel ajakirjanikul savi, kas ta saab pildile minu või kellegi teise tantsimas. Kui ma just ei tantsi mõne kuulsusega. Ja kui ma tantsin mõne kuulsusega, siis ilmselgelt olen ma ka nii edev, et nautida mõne taiblidi sisse sattumist.
Postitage kommentaar