12. veebruar – aasta hiljem

Tegelikult sai kõik alguse läinud aasta alguses, kui kohtusin enda jaoks juba kaua tutvust oodatud inimesega.

Kuigi mina olin esimese kohtumisega rahul, teati mulle rääkida, et see polnud ikka päris see. Hiljem selguski, et vaid minu jaoks oli asi ilus näinud.

Kuu hiljem kohtusime taas. See oli 11. veebruari õhtu, kui minu elu muutus kardinaalselt. Ma kuulsin palju kohutavat teksti ja labaseid väiteid. Tüliga magama minnes ei saanud sest ööst asja.
Kell seitse pidin juba ärkama. Mitte vabatahtlikult.

Ma mäletan, kuidas ma läksin Temaga rääkima. Mu hing värises ja ma tõesti lootsin, et ma suudan sel hommikul midagi muuta. Ma lähenesin rahulikult ja mulle tundus, et isegi mu südamelöögid on mu häälest üle kosta. Paraku lõppes ka see vestlus mitte just kõige meeldivamates nootides.

Ja see oli ühe inimese kõige tähtsam päev siin elus!

Päeva peale kuulsin Temast veel mitu korda ning õhtul otsustasin taas Temaga vestlusesse laskuda. Seekord oli Ta pisarais ja näis, et isegi kuulab mind. Kuidas mul sai olla midagi inimese vastu, keda ma vaevu tundsin? Kuidas Ta võis arvata, et ma arvan, et Ta on nõme ja paha ja kuri. Ma ei arvanud seda. Me lahendasime oma probleemid selleks hetkeks, kuid Ta ei tulnud õhtul hiljem, kui oleks võinud.

Üks inimene meenutab täna, aasta hiljemgi, kuidas Ta selle päeva ära rikkus.

Paraku jääb see mullegi meelde, et üks inimene oli väga kurb sel päeval. Nägin teda esimest korda pisaraid ja küsimas: „Mis ma valesti olen teinud, et ta mu päeva ära rikkus?“

Ma ei osanud ega saanud teha muud kui lihtsalt kallistada ja olemas olla.

Täna öösel ei saanud ma magada. Kui lõpuks uinusin, pidin juba ärkama. Mul polnud aasta tagune asi meeles. Kuid siis mulle meenutati seda ja ma hakkasin taas mõtlema ning leidma ühiseid jooni kahes päevas – 12. veebruar 2009 ja 12. veebruar 2010.

Täna on täpselt sama seis, mis aasta tagasi. Suhtlesime Temaga viimati jaanuari alguses. Kohati on kummaline, et Teda praktiliselt polegi mu elus enam. Samas ma tean, Ta on alati seal. Ja Tema jaoks on seal alati koht, arvaku inimesed mida tahes!

Ma vist isegi igatsen neid kraaklemisi, neid veiniõhtuid, neid (naiste)jutte ja Temaga koos olemist.

Samas ma tean, ma pole iialgi Ta jaoks see Õige!