Aita veel inimest! Ei iial enam!

Kõndisime (kaks naist, üks mees) reede öösel Tallinnas Jaani kiriku kõrval teel, kui märkasime maas lamamas meest – pea liivas, püksid rebadel, perse taeva poole.

Esimene mõte – kutsume kiirabi ehk on peksa saanud ja teadvusetu.

Meenub esmaabikoolitus – ärge kutsuge kiirabi, kui te pole kindel, et ta tõesti kiirabi vajab. Kiirabil on alati piisavalt tegemist.

Meie seltskonna meeshing läheneb talle ja küsib, ilma teda puudutamata, kas kõik on korras. Selle peale ajab punkar end püsti ja hakkab räuskama: kuradi värdjad, mida te tahate. Lehmaimejad! Ja muud säärast. Ta tõuseb ja spurdib meie suunas ning me paneme jooksu.

Ühel hetkel on ta liiga lähedal ning meesterahvas meie seas lükkab ta eemale, ta kukub. Me keerame ta käe selja taha, ta taltub. Joostes tulevad kaks kutti, kes asuvad teda lihtsalt jalgadega peksma – „kuradi naistepeksja!“ karjuvad nad, kuna on näinud, kuidas punkar meid taga ajas ja peksa lubas anda.

Valin 110. „Tere, te olete helistanud Eesti politseisse, kõik liinid on hetkel hõivatud, palun oodake… trilltralltrulltrilltrilltrill“ kõlab muusika, kui ma ootejärjekorras olen.

Õnneks tuleb politsei kiirelt ning mehel surutakse käed raudadesse. Alguses on ta bravuurikas ja teatab politseinikele, et ta situb nende peale. Viskan nalja, et see on tal kergendatud, kuna püksid on juba maas. Politsei sõnul ei tasu maas lamavate inimestega kontakti luua ja kutsuda kohe politsei, nad võivad agressiivsed olla.

Politsei viib ta minema ja meie tõdeme – me ei aita enam kedagi, kes tänaval lebab, sest selle eest võib peksa saada. Surgu tõesti parem maha ja külmugu surnuks, mis minul neist!