RING PEALE ehk 7 päeva, 7 riiki, 3508 kilomeetrit, 1177 krooni

Mõni aeg tagasi tekkis idee – läheks häälega Euroopat vallutama. Mõeldud-tehtud. Täpselt nädal tagasi, 26. augusti hommikul olid kotid pakitud, sildid meisterdatud ja asusime teele – sihtkohaks oli Hamburg, kuid me polnud kindlad, kas üheteistkümnest päevast piisab, et jõuda kohale ja tagasi. Meil jäi aega ülegi.

Et end mitte koormata, võtsime kaasa vaid hädavajaliku – kotti sai pakitud pikad püksid, kampsun, sall, mõned särgid, vahetus pesu, rätik, hügieenitarbed ja süüa.

Kuna söök kipub riknema, siis sedagi ei saanud terveks reisiks kaasa varuda. Kuni Hamburgini saime kahekesti tänu kiiretele autodele hakkama kümne võileiva ja paari pudeli Coca Colaga. Lisaks oli meil kaasas veel kolm pakki küpsiseid ja šokolaadi.

Eelarveks oli 15 eurot mõlemal ja minu laekuma pidav lähetusraha. Ja sellest piisas!

Lisaks ei seadnud me endale utoopilisi võimalusi, et saame ühe rekkaga kohe otse Saksamaale. Arvestasime, et kui pühapäevaks ehk nelja päevaga Hamburgi jõuame on väga hästi.

Tallinn – Pärnu

Alustasime hääletamist Pärnu maantee äärest, kus 18 buss viimase peatuse teeb. Kaasas entusiastlik silt – Hamburg. Inimesed sõitsid mööda ja itsitasid, ju ei jätnud me kõige tervema mõistuse muljet.

Kui auto meile peatus, jooksis sinna mingi rõve vanamees, välimuselt natuke nagu skulptor Tauno Kangro, aga lisage sellele väga määrdunud riided, haisev keha, pesematus… Selline mees pressis end siis auto peale, mis meile peatus. Õnneks saime ka ise peale.

Pärnu – Ikla

Asusime hääletama kohe Pärnu sissesõidul, kust tee Ikla peale keerab. Seal teetöid teostanud brigaadijuht sõitis aga õige pea meieni ja ütles, et oleme natuke kehvas kohas, tema hea mees, viskab meid hea meelega natuke edasi, kust parem võimalus peale saada.

Järgmine auto viis meid Reiu ristini, kus pidime trotsima tuult ja natukest vihma. Meist vuras mööda Briti numbrimärgiga Volks Wagen, kes siiski peatuda otsustas. Siit algaski meie vedamine. Ross oli teel Krakowisse, mis tähendas, et saime temaga nii läbi Läti kui Leedu…

Otsustasime Poola piiril maha minna, mitte lasta end viia mõnda Poola linna, kust ta nii ehk naa läbi oli sõitmas. Eeldasime, et Poola piiril on suurem võimalus rekkale peale saada.

Poola – Saksamaa

Et oli juba hiline õhtutund ja kottpime, rakendasime taktikat – üks meist seisis tee ääres sildiga ning teine näitas taskulambiga sildile valgust. Võib-olla kümmekond minutit seistes ja juba mõeldes, et kas peame öö siin samas piiripunkti putka trepil veetma, peatus auto. Kolm Läti kutti (arvake kolm korda, mis nende nimed olid – teil oli tuline õigus!) Janis, Andris, Kaspars olid teel Hollandisse ja seda kõike läbi Saksamaa.

Kuna Poolas tuli läbida ei rohkem ega vähem kui 754 kilomeetrit, siis otsustas reisikaaslane Meelis, et ulatab oma abikäe ja nii nad Andrisega kohti vahetasid. Kui üks magas, siis teine sõitis. Mina olin kaardilugeja.

Soovitus kõigile: vältige Poolat. Maksimumkiirus maanteedel on 80 km/h, on ka kohti, kus see on 100km/h, aga seal on teed nagu slaalomsuusatajatel ja reaalselt üle 70ne sõita pole väga võimalik. Lisaks on iga mõne kilomeetri tagant (kui veab) küla, mistõttu tuleb kiirus lasta 50ne peale.

Mõnes kohas oli ka nii: 80 märk, 50 meetrit eemal 50 märk, sest hakkas küla :D
Poola sai mõningate bensiinivõtu ja pissipeatustega läbitud 16 tunniga.

Hamburg

Kuna Hamburg oligi meie sihtkoht ja me olime jõudnud sinna juba reede õhtul, siis otsustasime nädalavahetuse laisalt seal veeta. Aga oh õnnetust, meie ikka oskame.

Olime sattunud sinna just sellisel nädalavahetusel, kui ees ootas neli jalgpallimängu (laupäeval), surfi võistlus ja mitmed väiksemad (muusika)festivalid.

Kõige odavam hotell asus Reeperbahnil (punaste laternate tänav). Öö ilma hommikusöögita kahetärni hotellis maksis ei rohkem ega vähem kui 89 eurot ehk 1392 krooni. Meie eelarvesse see ei mahtunud.

Käisime söömas ja raiskasime meie mõttes raha, aga see oli seda väärt. Vana hea Alsterdorferi metroojaama kebab maitses sama hästi kui kolm aastat tagasi. Väikesest take-away putkast on saanud väliterrassi ja sisesaaliga söögikoht. Hinnad on kahjuks tõusnud. Aga vähemasti saime sooja sööki ja kõhu täis. Hommikuks ostsime endale veel kaasagi.

Et aga ühtki hotelli polnud, hostelitest rääkimata, pidime leidma öömaja.

Ma ei tea, mis iroonia see on, aga kui ma 17.30 käisin korra Facebookis tšekkimas, kas mu endine arstitudengist naaber on oma telefoninumbri saatnud (mul oli vana number, mis ei töötanud), siis vastust polnud. Hiljem enam netti ei pääsenud ja järgmisel korral Facebooki minnes nägin, et ta oli vastanud mu kirjale, saates oma telefoninumbri, vaid 18 minutit hiljem.

Aga kuna kellegi konkreetse juurde ööseks minna ei saanud, coutchsurfingut varem ei teinud, siis oli valida – kas rongijaam või lennujaam. Et rongijaam on külmem ja mustem, otsustasime lennujaama kasuks.

Öösel sinna jõudes, teavitas klienditeenindaja, et võime vabalt lennujaamas magada, kuid ainult terminalis 1, sest see jääb ööseks lahti. Sinna põrandale nurka me oma magamiskottidega keerasimegi. Ja nii uskumatu kui see ka pole, ei raatsinud turvatöötajad meid enne poolt üheksat hommikul äratada.

Kuna Hamburgi sai tuldud ikkagi mõttega natuke mööda poode kolistada, siis võtsimegi suuna linna – käisime läbi kõik Mönkenbergstrasse poed, avastasin, et mõned varem olnud poed on ära kolinud või kinni pandud…

Peamiselt ostsime ehteid, sest suuri asju poleks nagunii saanud vedada.

Kuna ma ei olnud Carloselt (endine naaber) vastust saanud, siis eeldasin, et teda pole Hamburgis ja järgmisel päeval netti uudistama ei läinudki ja otsustasime hoopis, et hakkame koju tagasi liikuma. Aga miks minna tuldud teed või miks vägistada oma aju taaskord selle metsiku Poolaga.

Mõeldud-tehtud – lähme läbi Taani-Rootsi.

Hamburg – Tønder

Ostsime rongipileti otse Taani. Kaardil pisikese külana tundunud linnake tekitas meis hirmu – võib-olla sõidab seal üks auto tunnis ja me ei saagi sealt minema. Kuid juba enne, kui rongilt maha saime astuda, nägime vaatepilte, mis meie arvamust muutsid. Heinamaad olid karavane täis – uurides, mis toimub, saime teada, et just nüüd ja praegu on käimas neljapäevane muusikafestival ning suur osa taanlasi on just siia kokku tulnud.

Taanis sai tehtud ka kõige kallim ost – nimelt oli meil jook otsas ja kõige odavamana tundus poes vesi. Pooleteiseliitrine vesi maksis 20,95 DDK, kassas selgus, et sellele lisandub veel pant 3 DDK ja kaardimakse eest küsitakse 1,6 DDK’d lisaks – seega, maksis pudel vett ei rohkem ega vähem kui 56 Eesti krooni.

Väikelinnast saime edasi järgmisesse väikelinna ja sealt viis üks noorem naisterahvas „Ma tulen sealt festivalilt, olen mitu päeva joonud ja mul käed värisevad“ linna odavaimasse hotelli. Tõesti, me olime siiski Taanis ja odavaim tuba, mida sealt leida võis, maksis 130€ ehk 2033 krooni.

Et sellist raha meil polnud, võtsime suuna rongijaama – olenemata sellest, et see oli väiksem kui me korter ja uksed avanesid igast seinast ja seal oli metsikult külm, keerasime end magamiskoti sisse ja põrandale kerra. Teadsime, et viimane rong läheb 1.45 ja kella kahest pannakse uksed kinni ja meid aetakse välja, polnud meil plaani, kuhu me edasi läheme.

Kuulsin läbi une, et rong hilineb. Kell kolm aetigi meid üles ja nii me seal unesegaselt keset linna seisime. Lähedal asus üks eriti luksuslik hotell, kus läbi suurte klaasuste sisse pääsemiseks kella tuli lasta. Ülimõistev administraator lubas meil hommikuni lobby-baaris istuda, tasuta teed-kohvi juua. Meie hoopis tukkusime. Kella kaheksa ajal hommikul asusime teele.

Tønder – København - Helsingør

Ikka maanteele. Esmalt viis meid natuke maad edasi üks prantsuse-itaalia juurtega tüüp, kes sel hetkel sõitis ema autoga, aga tal endal olevat kaubik, kus sisseehitatud pitsaahi ja värki. Temaga saime suhteliselt suvalise koha peale maanteel ja meil vedas taas. 120km/h suutis üks noormees end meieni pidurdada – otse Kopenhaagenisse.

Kõht oli tühi, tahtsime kiiresti Rootsi jõuda, sest seal oodati meid ees.

BigMac’i eine, tavaline ja väike, maksis 51,95 DDK (110 krooni), jätsime vahele. Rongipilet 45 kilomeetri kaugusele maksis 90 DDK (190 krooni), jätsime vahele.

Turismiinfo ütles, et jalgsi on suurele maanteele paar kilomeetrit, läksime siis jalgsi – see oli palju lähemal, kuid… nagu meie puhul kombeks – oli see kinni, sest käimas oli jalgrattamaraton. Seega tuli meil vantsida hea mitu kilomeetrit, enne kui õigesse kohta jõudsime.

Ma ei teadnudki, et mosleminaised võivad autot juhtida ja hääletajaid peale võtta, aga meid nad igatahes peale võtsid ja lähemale viisid.

Helsingøri sadamasse saime türgi kalameestega. Laeva väljumiseni oli viis minutit, kui piletid (25 DDK – 52,50 krooni) ostetud saime.

Rootsi

Paarkümmend minutit hiljem olime juba Rootsis, kuhu jõudsime aga nii hilja, et maanteele jõudes oleks olnud kottpime. Ei hakanud riskima. Magasime hommikuni sadamas, hommikul seiklesime bussiga (pilet kahele 32 SEK ehk 52 krooni) maanteele ning pärast umbes tunnist või pooleteisest hääletamist peatus auto.

No nii musta autot pole ma varem näinud. Eesistuja jalgade all laiutas prügi – mahlapakid, pitsakarbid, vanad ajalehed – kõik! Tagaistmel laiutas rotveileri kutsikas. Kuna ta aga sõitis mujale kui meil vaja, ei hakanud temaga mõne kilomeetri pärast kaasa minema.

Umbes kümmekond minutit hiljem oli tibi koos oma prügimäest auto ja koeraga tagasi: „Ma võin Jönköpingu kaudu ka sõita, mul elab sõber seal!“

Seega pidi üks meist istuma. Kuna ma pole suurem asi koertesõber, valisin prügimäe. 234 kilomeetrit oli seega sisustatud – tüdrukul on koer ja seitse hobust. „See on mu isa viis mulle öelda, et ta mind armastab, ta pole kunagi eriti hooliv olnud!“ pajatas ta suitsu pahvides ja lisas, et teenib hobustega päris hästi raha. Järgmisel suvel on võistlused Poolas.

Jönsköpingus vedas meil taas, sest meid võttis peale mees, kes oli teel Uppsalasse ja sõitis sinna läbi Stockholmi.

Tegemist oli äärmiselt normaalse kolmelapse isaga, kes viitsis meiesuguste turistidega isegi paar vaatamisväärsust läbi käia.

Näiteks käisime me Gränna’s, kust on pärit eestlastele tuntud surra-murra kommid.

Seal tehakse neid ainult punase-valgekirjuid.

Seal lähedal olid ka ühe maja varemed, kust avanes imeline vaade.


Õhtuks olime Norsborgis, kus elavad skandaalne Rein Mets ja Allan Tark, kelle juures peatusime ühtekokku kaks ööd.

Ma teadsin, et neil on kassid ja et nendega käikase näitustel ja nad on pärjatud erinevate auhindadega. Aga ma ei teadnud, et neil on kaheksa kassi, kellest üks on rase ja teine sünnitab.

Ma ei teadnud, et need kassid on pärjatud kümneid kordi ja nende seas on Euroopa tšempione.
Rein ja Allan viisid meid paljudesse põnevatesse kohtadesse, sealhulgas sinna lossi, kus elab tegelikult kuningas ja loomulikult ei jäänud vahele ka IKEA ja muud „tähtsad“ poed.






Igatahes armus üks kass meisse ära, sest ta magas kogu aeg meie voodis ja tahtis, et me temaga mängiksime. Casparist oli tõesti kahju lahkuda. Kui oleks saanud, oleks kaasa võtnud.

Teadaolevalt on Eestist Rootsi reisimine ülemõistuse kallis – pakkumine 550 krooni kruiis on täielik jama, sest lihtsalt pardapiletit sa osta ei saa. sa pead võtma endale kajuti, kuhu nii mõnigi magama ei jõua.

Rootsist Eesti saab aga kümne euroga. Vat nii!

Googlemaps ei lase mul millegipärast otse Stockholmist Tallinnasse sõita, vaid viib mu läbi Paldiski, aga point jääb samaks! Ring sai peale tehtud!