Kesknoorte talvekool ehk kuidas venelased pissi kinni hoida ei jõudnud

Laupäeval toimus Tartus kesknoorte talvekool ehk riigikogumäng, kus minulgi oli teist aastat järjest võimalus osaleda. Meediaosakonna töös oma nõu ja jõuga.

Õnneks läksime omal käel juba varem Tartusse ning läbi hangede Lõuna-Eestisse seiklema ei pidanud. Meie jaoks algas üritus siis, kui oligi plaanitud ametlik ürituse avamine.

Kuue tunniga oli vaja valmis teha ajaleht, mis sisaldaks endas nii tõsiseid- kui ka meelelahutuslikke uudiseid. Põhimõtteliselt kui finantsi oleks, võiks oma ajakirja välja hakata andma. Saaks hakkama küll.








Kui kell kuus õhtul oodati justkui meie järgi, siis alles kell seitse saime tegelikult oma tööd esitleda ning aukirju jagada. Äramärkimist väärivad nii Riinu, kes oli päeva kauneim ja säravaim, kui ka Daniel, kes ei lasknud hetkekski oma iPadi silmist ja igal võimalikul viisil üritas sellega tähelepanu saada. Hiljem selgus, et ta ehtis end vaid võõraste sulgedega. Või kuidas teie mõistate lauset: „Need (õunaarvuti ja iPad) pole tegelikult minu omad, vaid hetkel minu kasutuses.“

Tagasisõit osutus ikka lasteaiaks. Täiskasvanud inimesed kõik bussis ja kohe Tartust sõitma hakates ütles korraldaja, tore noor vene kutt, et teeme ühe peatuse, kust saab sööki-jooki varuda ja siis paneme otse Tallinna. Rohkem vahepeatusi ei tule.

Olime miski tunnike sõitnud, kui hakkas üks pissihädajutt. No kurat, kas täiskasvanud inimene ei suuda kannatada? Kas ta ei suuda ette mõelda, et ma ei larbi siidrit ja/või kokakoolat, sest see ajab kusele ja sõita on vaja ligi kakssada kilomeetrit ja arvestades teeolusid võib minna kauem kui tavaliselt. Ja miks ei mõelda natuke ette, et käin pissil ära enne kui sõitma hakkame, et nii igaks juhuks.

„Mul üks tuttav sõitis hommikul Tartusse ja tal oli pissihäda ja tal oli kiire päev ja õhtul sõitis tagasi Tallinnasse ja ta ei olnud terve päev wc-sse jõudnud minna ja lõpuks kui maanteel kinni pidas, siis kukkus ja põis lõhkes. Paar tundi hiljem oli ta surnud,“ see oli ühe tütarlapse põhjendus, mille peale lõpuks põhimõtteliselt keset tühermaad peatus tehti. „Kuidas ma siin lähen?“ hakkas ohkimine pihta. On häda või ei ole? Läks. Kukkus lumehange ja pissis.

Päev ei ole veel läbi, oleme alles teel, postitus lisatud bussist Elisa netipulga abil :)