Täna 27 aastat tagasi…

… sündisin mina.

Ma pole olnud suurem asi sünnipäevade pidaja ja alati kui olen mõelnud, et ah, ma ei pea, siis lõppkokkuvõttes ikkagi pean. Sel aastal jääb küll vahele!

Loomulikult mäletan ma oma lapsepõlvesünnipäevasid, kus vahustel tortidel ilutsesid martsipanist jänes ja hunt ja neid ei tohtinud süüa, sest muidu need hakkasid kõhus kasvama. Jumala eest, mida ma kõike uskunud olen.

Ma just mõtlesin, et paneks kirja oma sünnipäevad, aga ma ei mäletagi neid eriti.

Viimased viis:

Kakskümmend kolm

Seda sünnipäeva pidasin ma Saksamaal. Mäletan, et üllatuskülalisena tuli mulle külla õde, kelle sõit pidi olema üllatus, kuid päev enne ärasõitu jäi ta vahele.

Sellegipoolest oli mul hea meel, et ta tuli.

Kakskümmend neli

Olin Saksamaalt Eestis hotellinduse praktikal. Seega sai sünnipäev siin peetud.

Väljavõte toonasest blogist (ärge guugeldage, te ei pääse sinna, see oli siis ja on
praegu kinnine): Aasta vanem.. sai tähistatud nii kodus sõprade ringis, sugulastega.. ja hiljem Angelis parimatega. 11 martinit mõjus hästi :)) Olen maganud faking 4 tundi, sest õelastel oli hirmsasti vaja netti ronida (minu tuppa)…

Kakskümmend viis

Mäletan 25ndat sünnipäeva, pidasin seda vanalinnas ja minu käest sai lunastada kuponge, et osta soodsaid kokteile. Rahvast käis läbi murdu. Isegi otse Saksamaalt. Taanist rääkimata. Mu kolleeg ajas kõigil pead segi ning polnud naist, keda ta näppinud poleks.

Mäletan, et vihtusin ennastunustavalt tantsu ega hoomanud, mis ümberringi toimub. Kell 1 öösel olin juba paraku kodus. Läbi kisa ja pisarate vanalinna tänavatel.

Väljavõte toonasest blogist:

Niisiis… sain aasta vanemaks ja korraldasin peo…

Kõigepealt suur-suur aitäh kõigile, kes võtsid vaevaks kohale tulla, minuga klaasike juua ja mu reisifondi täita (ühe viimase hetke pakkumise reisi peaks saama küll)

Ma jõin kaks klaasi šampust ja kolm, võibolla neli klaasi veini ja ma olin segi nagu segumasina segu. seep see on, kui ei ole aega süüa!

Nii, sünnipäeval oli kohal ka julge bravuuritar Anu Saagim, kelleks kehastusin küll mina… mul oli nimelt vaja teada saada, millist pesu keegi kannab.

Kakskümmend kuus

Pirita, 14nes korrus, aurusaun, bassein, šampus, maasikad, sushi, sõrmus… Vägagi meeldejääv, millest pikemalt polegi midagi pajatada. Parimad inimesed olid mu ümber ja muud polnudki vaja.
Kakskümmend seitse

See, kuidas mu sünnipäev sel aastal möödub, jõuab teieni kunagi hiljem!

PS. see postitus ilmus siia automaatselt. Tänaseks olen ilmselt juba Laura Kõrgemäele viina ja leiva kohale toimetanud, seda koos mekkinud, piisavalt pruun ja lootuses, et reis kestab veel sama kaua kui kestnud on!

ÄRA!

See blogipostitus ilmub täna automaatselt. Praeguseks hetkeks peaksin juba lennukil olema ja teel eestlaste suvilasse Sharm El Sheikhi!

Lähen ilma arvutita. Üritan nii vähe kui võimalik maailmaga kommunikeeruda. Telefoni võtan küll kaasa, kuid ei usu, et mind igal hetkel sellelt tabada on võimalik. Kavatsen puhata!

Magada päevad läbi päikese käes, seigelda seal, kuhu tavaliselt turiste ei viida. Osta palju granaatõunu ja füüsaleid. Pikutada. Armastada. Puhata.

Kohtumiseni 27ndal! Võtan kaasa paberi ja pastaka, et blogida, kuid ilmselt ilmub "reisipäevik" alles siis, kui tagasi olen!

Reisima.net – läbikukkunud juba eos!

Kas te tunnete kedagi, kes tunneks kedagi, kes seda kohta usaldaks? Mina mitte!

Hirmnaljakas oli neid turismimessil oma boxis näha, kõik hoidsid kaarega mööda.

Istusid seal töötajad, üks ühes, teine teises nurgas ja nokitsesid midagi. Nagu ma nüüd Õhtulehele laekunud kirjast loen – sepitsesid viimaseid kelmusi.

Ja kui alguses neist eemale hoiti, siis hiljem suutsid nad siiski müügiga tegeleda.

Turismimessil veel hädaga viimaseid reise inimestele pähe määrides suutsid nad taskud täis tuupida, et siis kohe pärast messi ametlikult teatada, et ollakse pankrotis (loe siit!).

Uskumatu, et inimesed veel nende õnge läksid. Olen enam kui kindel, et turismimessil oli ka paremaid pakkumisi kui reisima.net omad.

Mul on uus soeng!

Mu juuksur oli poolteistkuud Tais, kus lõikas rikkurite päid. Nüüd on ta õnneks tagasi ja sai jälle sammud tema juurde seatud.

German Saar töötab Pirita linnaosavalitsuses, kus tal on oma salong. Ise nimetab ta seda meistritöökojaks :)

German on hull. Heas mõttes. Ta on rahvusvaheline juuksur-stilist! Omades 11 aastast töökogemust, olles töötanud nii Eestis, kui ka välismaal. Ta on osalenud mitmetel rahvusvahelistel võistlustel, kus on mitmekordselt saavutanud esikohti. Hetkel pakub ta oma teenuseid Tallinnas.

Mul oli see juba päris mitmes kord sinna minna.

Mulle meeldib, kui juuksur on selline, kes teeb, mida ma tahan. Tahtsin roosasid ja lillasid salke ja sain, kahjuks küll natuke liiga punased ja liiga lillad, aga vähemalt oli meil lõbus.

German rääkis oma Tai seiklustest ja kuidas ta kogu teenitu seal ära raiskas ehk elas nagu kuninga kass. Kolm tundi möödus lennates. Soeng sai sehv ja mis peamine, varsti kohtume taas, kuid siis juba teistel teemadel.

Te veel kuulete temast!

Keele viib alla… Mmuah!

Käisime laupäeval kolleegiga Mmuahis söömas. Enneolematult palju rahvast, super teenindus ja maitsvad road. Soovitan soojalt!

Tõesti, viimati kui Mmuahis käisin oli seal suhteliselt tühi, kuid nüüd laupäeval oli vaat, et probleem koha leidmisega.

Teenindajad olid super sõbralikud ning absoluutselt meie kiiksudega (kurgi vesi, mille peale paljud silmi pööritavad) nõus.

Eelroaks võtsime mõlemad supi. Mina tomati-ingveri lõhesupi (45.-), Meelis härjaliha guljashi (45.-).

Kuna ma väga näljane polnud, siis võtsin pearoaks uuesti eelroa – Cesari salati pestokanaga (85.-). Meelis sõi spagette lõhe ja vähisabadega (75.-).

Ega me ka magustoiduta jääda saanud. Valisime créme brulée (45.-) ja õuna tarte tatini vanilje jäätisega (45.-).

Mina, kes ma magusat eriti ei armasta oli see õunakook väga magus, kuid créme brulée kõrval olnud toormoos oli mõnusalt hapukas ja kooslus oli super.

Jõime kurgivett (20.-), Coca-Colat (25.-); kohvidest lattet (35.-) ja cappucinot (30.-).

Soovitan soojalt, hinnad on suhteliselt taskukohased ning atmosfäär väga mõnus, teenindus tasemel ning créme brulée linna parim!

Poees sõprusest

Sõprus ei küsi,
kui palju sa kaalud,
oled Veevalaja,
Kalad või Kaalud.
Sõprus ei küsi,
kus olid nii kaua –
kui tuleb sõber,
katad vaikides laua.
Sõprus ei küsi,
oled kaugel või ligi:
sõber teab niigi –
kui pidi, siis pidi.
Sõprus ei küsi
“Kas oled mu sõber?” –
ta tuleb su karguks,
kui su ihu on nõder.
Ta ei küsi, kui pruut
“Kas olen sul ainus?” –
ta toob pudeli veini
ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi,
kes noorem, kes vanem:
ta on nagu vein –
mida vanem, seda parem.
Arm on nii üürike,
sõprus nii püsiv.
Mina ta vanust küll
iial ei küsi...

Ave Alavainu

Maailma parim pilt minust!

Kohvile? Ma jätaks maksmise vahele :)

Mis toimub: Anu Saagim tegi jälle kingituse!

Jõuluks saatis bravuuritar mulle suure Elu24 šokolaadi. Täna kinkis kõrvarõngad, mis järgmiseks?

Täna toimus Viru keskuses ehetelaat, kus ehteid oli valmistanud teiste seas ka Anu Saagim.

Anule iseloomulikult sai kõrva riputada või rinnale kinnitada ingli-deemoni komplekti. Hõbedane inglike ja must saatanas...

Ühel hetkel küsis Anu, millised kõrvarõngad mulle meeldivad, ma ütlesin ausalt, et tema ja Inese omad. Tema aga teatas, võta kõrvarõngad ära, ma kingin sulle enda omad!

Ja nii panigi ta mulle vasakusse kõrva ingli...

...ja paremasse deemoni...

ja siis poseerisime!

AITÄÄÄÄÄH!!!

12. veebruar – aasta hiljem

Tegelikult sai kõik alguse läinud aasta alguses, kui kohtusin enda jaoks juba kaua tutvust oodatud inimesega.

Kuigi mina olin esimese kohtumisega rahul, teati mulle rääkida, et see polnud ikka päris see. Hiljem selguski, et vaid minu jaoks oli asi ilus näinud.

Kuu hiljem kohtusime taas. See oli 11. veebruari õhtu, kui minu elu muutus kardinaalselt. Ma kuulsin palju kohutavat teksti ja labaseid väiteid. Tüliga magama minnes ei saanud sest ööst asja.
Kell seitse pidin juba ärkama. Mitte vabatahtlikult.

Ma mäletan, kuidas ma läksin Temaga rääkima. Mu hing värises ja ma tõesti lootsin, et ma suudan sel hommikul midagi muuta. Ma lähenesin rahulikult ja mulle tundus, et isegi mu südamelöögid on mu häälest üle kosta. Paraku lõppes ka see vestlus mitte just kõige meeldivamates nootides.

Ja see oli ühe inimese kõige tähtsam päev siin elus!

Päeva peale kuulsin Temast veel mitu korda ning õhtul otsustasin taas Temaga vestlusesse laskuda. Seekord oli Ta pisarais ja näis, et isegi kuulab mind. Kuidas mul sai olla midagi inimese vastu, keda ma vaevu tundsin? Kuidas Ta võis arvata, et ma arvan, et Ta on nõme ja paha ja kuri. Ma ei arvanud seda. Me lahendasime oma probleemid selleks hetkeks, kuid Ta ei tulnud õhtul hiljem, kui oleks võinud.

Üks inimene meenutab täna, aasta hiljemgi, kuidas Ta selle päeva ära rikkus.

Paraku jääb see mullegi meelde, et üks inimene oli väga kurb sel päeval. Nägin teda esimest korda pisaraid ja küsimas: „Mis ma valesti olen teinud, et ta mu päeva ära rikkus?“

Ma ei osanud ega saanud teha muud kui lihtsalt kallistada ja olemas olla.

Täna öösel ei saanud ma magada. Kui lõpuks uinusin, pidin juba ärkama. Mul polnud aasta tagune asi meeles. Kuid siis mulle meenutati seda ja ma hakkasin taas mõtlema ning leidma ühiseid jooni kahes päevas – 12. veebruar 2009 ja 12. veebruar 2010.

Täna on täpselt sama seis, mis aasta tagasi. Suhtlesime Temaga viimati jaanuari alguses. Kohati on kummaline, et Teda praktiliselt polegi mu elus enam. Samas ma tean, Ta on alati seal. Ja Tema jaoks on seal alati koht, arvaku inimesed mida tahes!

Ma vist isegi igatsen neid kraaklemisi, neid veiniõhtuid, neid (naiste)jutte ja Temaga koos olemist.

Samas ma tean, ma pole iialgi Ta jaoks see Õige!

Kuidas ma Reporterisse sattusin!?

Eile ärkasin tavalisest varem, sest sammud oli vaja seada rongijaama. Venemaa kuninganna Alla Pugatšova oli saabumas.

Foto: meelistomson.blogspot.com

Naljakas, et peale ETV kaameramehe teisi polnudki. Noh, ja siis mina, oma pisikese kaamerakesega Õhtuleht Online'ile videot tegemas (videot näeb siit!)

Sealt pidime edasi minema kohtumajja Liis Haavelit filmima, kuid tee peal juhtusime täpselt Alla auto taha ning otsustasime natuke paparatsotada. Mõeldud-tehtud, kell 9 olime juba toimetuses ja panime asju üles. (Vaata galeriid siit!)

Kella kahe ajal päeval, helistas ülemus ja teatas, et Reporter tahab mu videot kasutada. Lahe!

Ega sellest vist mingit ekstra honorari ei laeku, aga ikkagi khuul, et minu video sedasi! Minu tehtud videod on muidu kajastust leidnud näiteks "Ärapanijas" - Adelina video vähemalt meenub kohe (vaata siit!)

Pean vist videoreporteriks hakkama!

Miks Tele2 vassib?

Tahtsin juba ükspäev blogida, et Tele2 käib oma välireklaamidega närvidele. Oo kaks aastat 20 000 klienti jne.

Täna siis tuli tõde, seda küll minu operaatori sulest, aga usaldan seda juba 10 aastat, nii et…

Elisa peab kahetsusega nentima, et konkureeriv operaatorfirma Tele2, kelle klientide arv on aastaga kahanenud 55 000 kliendi võrra, on viimastel nädalatel meediale edastanud valeandmeid. Tele2 valed seavad kahtluse alla kogu telekommunikatsiooni sektori usaldusväärsuse.

Toome ära konkreetsed valeväited:

01.02.2010 saatis Tele2 välja pressiteate, kus tõi välja numbriliikuvuse statistika ning väitis, et eelmisel nädalal esitas avalduse oma numbri ületoomiseks Tele2 ligi 1000 inimest.

Numbriliikuvuse statistika on kõikidel operaatoritel sama ning pärit riiklikust instantsist Tehnilise Järelevalve Ametist. Tegelik number näitab, et Elisast soovis Tele2 mainitud jaanuari 4. nädalal üle minna 143 inimest ja samal ajal soovis Tele2-st Elisasse üle tulla 123 inimest. EMT-ist soovis Tele2-te numbri üle viia 182 ja samal ajal Tele2-st EMT-sse soovis oma numbri tuua 118 klienti.

143+182= 325

123+118= 241

võit 84 klienti! MASENDAV!

09.02.2010 väljastas Tele2 Eestis pressiteate, kus väitis, et on konkurentidelt viimase kahe aasta jooksul juurde võitnud juba üle 20 000 kliendi. Tele2 kontserni aastaaruande (09.02.2010) andmetel on Tele2 Eesti klientide arv aastal kukkunud 55 000 kliendi võrra. Aastal 2009 oli Tele2 Eesti klientide arv 447 000 ja aastal 2008 502 000.

09.02.2010 ütles Tele2 Eesti telekomi ajaloos kõige suuremat kliendiarvu kukkumist kommenteerides, et loeb aktiivseks vaid sellist SIM-kaarti, mida on kasutatud või millele on tehtud pangalaadimine 90 päeva jooksul alates kaardikasutuselevõtust. Tele2 väitel on teiste operaatorite puhul vastav päevade arv 270.

Tegelikult loeb Elisa aktiivseks vaid SIM-kaarte, millega on tehtud vähemalt üks toiming viimase 30 päeva jooksul. See tähendab, et Elisa kliendibaasi arvestamise reeglid on oluliselt rangemad. Seega kajastab Tele2 klientide arv suures hulgas kliente, kes Elisa kliendiarvudes ei kajastuks.

Ma ei tea, mind ei rebi küll mitte miski Elisast ära, mul on alati levi ja minuga suheldakse telefonis ideealselt. Olengi nõus maksma natuke rohkem, kui saan selle eest kvaliteetset teenust!

Kunagi olin Tele2s ajutiselt ja sealne klienditeenindus oli ahastama ajav!

Kersti Tootsi pesushow kukkus läbi?

Ma olen alati arvanud, et LaPerla pesu on midagi erilist, midagi enneolematut, kättesaamatut ja minu jaoks ostmatut ehk liiga kallist. Läinud reedene pesushow tõestas vastupidist. LaPerla kukkus Rimi pesu tasemele!

Kui pesu on eksklusiivne ja kallis, siis ootaks sama ka pesushowlt. Et modellid on valitud, pestud, kustud ja kammitud.

Läinud reedel esitlesid ajakiri Mood ja Luxton Boutique Reval Cafés LaPerla tooteid.

Aluspesust ja pidžaamadest-öösärkidest rannariieteni välja.

Praegu just mõtlen, millal ma viimati blogisin sellest, mis mulle meeldis, ma kukun jälle vinguma…

Aga ühesõnaga, mis põhjusel kannavad modellid pesu all sukkpükse(!) [see pole esimene kord sellist õudust näha]. LaPerla võiks küll lubada endale modelle, kes solaariumis jaksavad talveperioodil käia.

Kui see on mingis mõttes hügieenilistel põhjustel, siis soovitaksin järgmiseks korraks pestud modelle või siis anda neile omalt poolt pesemisvõimalus, sest ilmselgelt on LaPerla pesu puhul tegemist kallima pesuga kui Rimi toidupoes müüakse.

Kaks julges isegi rinnahoidja seljast heita! Seda oli ilus ja loomulik vaadata.

Kas teie magate pesuga? Suhteliselt harjumatu oli näha modelle esitlemas pidžaamasid, öösärke ja hommikumantleid, pesu seljas…


Kas tegemist on kartusega ennast paljastada või kartusega ööpesu määrida?!

Kirss tordil olid hinnasildid, mida polnud eelnevalt üritatudki eemaldada ning keegi ei näinud ka nende varjamisega vaeva.


Kahjuks, tuleb tunnistada oli tegemist ühe kohutavaima pesushowga, mida ma näinud olen. [Samas Õhtulehes vaadata galeriid kolme päevaga üle 350 000 korra]

See ei tähenda aga, et ma uuesti ei läheks. 101% läheksin. Vaatama, kas midagi on paremaks tehtud.

PS. mul ei ole mitte midagi isiklikult LaPerla pesu ega selle maaletooja Kersti Tootsi vastu. Lihtsalt pesushow oli ebaõnnestunud!

Saagim on ikka tase mutt!

No kurat, Saagim on ikka tase, ma ei või!

Sel nädalal on ta söögisaates, kus tal on selline menüü (vaata siit!), et hoia ja neela, justnimelt neela. Tase!

Ja "sööke" serveerib ta voodis ja uudishimulik on ta ka... "Millise kuulsusega sina voodis oled olnud?"

Eino parim, lihtsalt, ma ei või!

Saagim söögisaates: "Kui tõusma hakkab, tuleb keel sisse panna!"

Kuulsuste vihjed: miks te minust ei kirjuta...

Tabloidis töötamisel on ikka omad võlud. Ma olen sellise keerise sees nii töö mõttes (palju üritusi) kui ka sellises backstage’is, et hoia ja neela.

Kunagi aasta tagasi, saatis üks avaliku elu tegelane enda kohta vihjeid. Kui me neid ei kajastanud, siis mõne aja pärast saatis ta uuesti paari päevaste vahedega „Miks te temast ei kirjuta…“

Kui mõni lugu ka ilmus, siis kommentaarides läks lahti kiidulaul. Ikka viie ja kümne kommentaari kaupa ja ikka ja jälle ühelt ja samalt IP-lt.

Mingil hetkel sai ta aru, et pole mõtet enam „vihjata“, me ei kirjuta nagunii. Nüüd on kõik portaalid temast suhteliselt vähe, kui mitte öelda üldse mitte, kirjutanud.

Mõne päeva eest tuli vihje, millel oli kaasas ka emaili aadress, vastasin viisakalt, kuid see kiri oli kohaletoimetamatu ehk aadress oli välja mõeldud.

Eile tuli jälle vihje, mis tekitas minus mõtte, et äkki see on tema. Kontrollisin IP aadressi järgi saabunud vihjeid. Tõsi, see polnud esimene ega need kaks polnud ainsad.

Ta on tagasi, teadmata, et mina tean, kes ta on ja teadmata, et tema ajuvabadest vihjetest, ei muutu midagi.

Tahan Kanepi mütsi!

Kirjutasin oktoobris, kuidas nägin Kaia Kanepit überkhuuli mütsiga. Pilti toona polnud.

Nüüd on aga Õhtulehe fotograaf Tairo Lutter teinud spordi-paparatsot ja selle mütsi siiski pildile jäädvustanud.

Loodan, et kui Kanepi peaks suures masenduses enekale mõtlema, kuna kõik temast lahti ütlevad, siis pärandab ta oma mütsi mulle.

PILTUUDIS! Venelanna tagumenti lakkunud Kerdo Mölder: "Olin lihtsalt purjus!"

Kuigi internet näib olevat kummist, ei mahu paraku kõik ka Õhtulehe veebi.

Nikit sõimanud skandaalne programmijuht Kerdo Mölder sai hiljaaegu puhkusreisil hakkama millegagi, mis kaasreisijaid kulme kergitama panid.

Mehega koos reisinud Anne läkitas mulle pildid, kus Kerdo meelalt kellegi tagumenti lakub.

"Olin lihtsalt purjus, nad tulid tantsima," räägib Kerdo piltide tagamaid. "Issand jumal, ma puhkasin!"

Viivu pärast teatab mees: "Nii nagu me terve elu oleme venelaste aanust suudelnud, nii tegin mina füüsiliselt seda nüüd!"

"Ühele normaalsele eestlasele on kohane venelaste aanust suudelda!" ironiseerib mees.

Käisin söömas - Komeet, natuke liiga kõrge lennuga

Käisin siis ka ammukiidetud Anni Arro „Komeedis“. Esmamulje oli kehv, siis paranes ja lõpp oli jälle selline piiripealne.

Sisenedes meeldis mulle, et sa näed kohe kooke, mille vahel valida ja vasakul kokki, kes sinu nähes roogi valmistavad, maitseroheline kasvab kohe sealsamas ja siis on silt: palun oodake, juhatame teid ise lauda.

Seisime oma 10 minutit, enne kui keegi suvatses meie poole pöörduda. Suurem osa kohti oli kinni.

Söögivalik on kesine, samas selline omapärane (näiteks ma leidsin igast söögist ühe asja, mis mulle ei maitsenud), kuid hinnaklassilt suhteliselt kõrge. Kuigi on ka kallemaid kohti.

Võtsin bruschetta valiku – väga head oli maksapasteedi, seente-peekoniga, mitte nii väga head kitsejuustu-tomati, artišoki-singi-mozzarella oma. Mulle ei meeldi kitsejuust, sellel on liiga spetsiifiline maitse, täpselt nagu hallitusjuustulgi. Söön vaid valget hallitusjuustu. Sink ja mozzarella olid head, aga artišok mulle jällegi ei maitse.


Mu kaaslane valis endale vürtsika kõrvitsasupi, mis oli mulle väga meeltmööda ning tõi mind taas tõdemuseni, et peaks uuesti tegema.

Kuna ma eriti magusasõber ei ole, siis tellisin endale laimi-toorjuustukoogi, mis osutus siiski liiga kreemiseks ja liiga magusaks. Aga see on juba minu kiiks.

Valisin cappuccino ja latte macciato vahel ning lõpuks otsustasin viimase kasuks, arvates, et see on suurem. Kätte saades tekkis küsimus, milline siis cappuccino on…

Ilmselgelt on parimad lõunad siiski Mmuahis! :)