Veelkord matslikest unistuste printsessidest

Ma olen varem kirjutanud, et sel aastal on häbi vaadata seda saadet.

Aga tegelikult mulle meeldisid Maris ja Agnes. Agnes on esiteks ilus ja teiseks selline siiras ja armas. Marist ma tundsin varem, kuidas ta sai mulle mitte meeldida. Kuigi noh.. vaadates... tuli vahel muie suule küll.

Eilne aga tõestas veelkord, et meie printsessikandidaatidel puuduvad isegi elementaarsed teadmised. Eriti kahel allesjäänul.

Kes siis sedasi šampuse klaasi hoiab, ah? Dimi vähemalt oskab!

Anu Saagim blufib!

Ma ei ole teab kui kaua kirjutanud. Vahepeal on olnud mitmeid mõtteid, et oh, kirjutan sellest või sellest. Aga aeg on liivana käest pudenenud.

Olen tahtnud kirjutada maapidudest, Anu Saagimist, Loomelinnaku täikast ja veel sajast asjast.

Anu Saagim peksab segast

Teate, mulle on Anu Saagim kogu aeg väga meeldinud ja ma olen just imetlenud tema julgust teha lollusi ja olla bravuuritar.

Aga nüüd… pärast seda ahistamislugu, ma olen natuke pettunud. Ma ei saa aru, mis sel Saagimil hakkas, et ta üks hetk lihtsalt Kerdo Möldrit laimab.

Ma tean, 101%, et Kerdo pole talle endast nilbeid pilte saatnud. Ma tean, kes tegelikult saatis. Ei, see polnud mina :D

Ma tean, et Kerdo on isemoodi mees. Inimene, kes tahab meedia tähelepanu ja seda natukene saades läheb pöördesse. See on jumala normaalne. Iga teine staarihakatis, tahab seda samamoodi. Näiteks Vaido Neigaus või Lauri Pedaja. Pole vahet – neil on vaja meediat, et elus püsida.

Kurb on vaadata, kuidas Saagim on nüüd ühe inimese võtnud ja tema ümber lihtsalt sitta keerutab.

Maapeod rajumad kui pealinnas

Olen enne Õhtulehte tööle asumist ja ka tööalaselt väisanud sadu pidusid, kuid selliseid nagu maakohtades pole ma enne näinud.

Esimene kogemus oli läinud aasta suvelõpul Põlva ööklubis Life. Helistasin, et oleksime tulemas ja kajastaks kohalikku pidu, seda enam, et oodata oli stripipidu.

Kohale jõudes kummardati ette ja taha: „Oo, Õhtuleht, tulge siia, anname teile eraldi saali, mida juua soovite…“ Kui alguses manitseti meid kirjutama ilusat lugu ja tegema ilusaid pilte, siis paari tunni möödudes öeldi: „Tehke mis tahate, peaasi, et teete!“

Pidu oli täiesti normaalne, stripp natuke vulgaarne, rahvas maalt ja hobusega, aga lõppkokkuvõttes sai normaalse galerii. Vaata siit!

Teist korda sattusin maapeole paari nädala eest, kus tee viis mind õhtuhakul Mustlasse Tünni Kõrtsi, seal esines ansambel Respekt, ning nendega koos sai teekond ette võetudki.

Kartsime, et läheb löömaks ja pudelitega loopimiseks ja õiendamiseks, aga ei midagi. Rahvas oli siiralt õnnelik, et neil elus artistid laval olid ja uskumatu, aga nad teadsid suuremat osa Respekti lauludest peast. Mina näiteks ei tea.

Noh, üks kutt visati küll kõrtsist välja, aga ega ta koju läinud, istus kõrtsi ette trepile maha ja nautis pidu edasi. Vahet pole, et üks tüüp aknast sisse ronis, et piletiraha mitte maksta. Suva sellega, et osad tibid olid nii kinni, et tantsuplatsi asemel õues jalga keerutasid. Pidu oli täiesti normaalne ja kohapeal sai veel hommikutunnilgi süüa osta.

Palju on jäänud kajastamata

Viimane pidu oli Rakveres, mis kujunes eriti rajuks. Pipragaas levis siseruumidesse – rahvas köhis, aevastas ja pühkis silmi. Klaasid lendasid süütute inimeste suunas, õnneks suuremaid vigastusi ei olnud. Peopaiga ees aeti inimene auto alla.. Tõeliselt raju.

Ja siis tulid stripparid. No andke abi. See oleks sama õudne, kui mina hakkaks strippama. Kas nad siis tõesti nii palju ei teeni, et solaariumis jume peale võtta või tselluliidivastast kreemi osta.
Tšekkige galeriid siit!

Šampus pritsiti küll rahva sekka, ent osa tilkus ka lavale, mis ilmselgelt polnud puhastusmoppi juba nädalaid näinud. Neiud olid porised kui mööda lava aelesid.

Loomulikult, pole selline pidu igapäevane, aga just siis juhtusin sinna mina – loomulikult ma kajastasin seda ja loomulikult on kõik vihased, eesotsas Farmi-Gabrieliga, kes ei saanud suures melus arugi, et teda klaasiga loobiti. Või mängib ta lolli?

Ja siis ütleb mulle Gabriel, et pärast selliseid lugusid, ei lasta mind enam klubisse sissegi. Karta on. Aga… mis teha, ma läksin tööd tegema ja ma ei oleks saanud kirjutada, et pidu oli aus ja hea, et siis kommenteerijad hakkaksid ütlema, et olin nii pilves, et ei saanud arugi, kui klaasid lendasid ja pipragaas levis ja mees auto alla aeti. Lõpuks imbuks see ikka ja lugu tuleks ka.

Ja oh, kui palju hoian ma tegelikult oma suud kinni. Mõni seik ei kaalu üles järgnevat viite pidu, mida kajastada.

Ajakirjaniku töö ei ole peolt peole käimine ja üritustel veini limpsimine – see on pettekujutelm.

Ja kui te arvate, et ma saan tapmisähvardusi ainult kommentaarides, siis te eksite. On ka neid, kes avalikult ütlevad, et olen paks idioot, kes toodab vaid sitta. Mulle on isegi kallale tuldud. Aga see on mu töö ja ma armastan seda, olenemata kommentaaridest ja nõmedatest seikadest.

Loomelinnaku täikast pole aega praegu enam kirjutada, jõuan veel!

Justin Petrone - Minu Eesti

Ma ei tea, kui kaua ma seda raamatut lugesin. Selline tunne, nagu olekski lehekülje päevas lugenud, aga läbi ma ta sain.

Kui alguses ei saanud vedama, siis lõpus ei saanud pidama. Põnevaks läks. Pidin lõpuni saama… kohe! Ja esimest korda elus, ma ei lugenud lõppu ette.

Petrone Print ja raamatu tagumine kaas kirjeldab teost nii:

„See on nii romantiline!” Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline.

Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus.

Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud.

Ma ei tea, romantiliseks ma seda raamatut ei nimetaks, pigem huvitavaks lugemiseks ja äratundmisrõõmu pakkuvaks.

Ega sellest raamatust eriti Justini kohta midagi uut teada ei saa (kes on blogi lugenud või tema abikaasa Epu oma), rohkem paljastub abikaasa Epu kohta. Minu jaoks.

Justin kirjeldab värvikalt kuidas tal sees keerab ja kuidas ta tahab hetke üksi olla, kui selgub, et naine ootab last. Kui selgub, et ta peab abielluma. Kui selgub, et ta peab illegaalselt Eestis elama. Kui selguvad täiesti tavalised ja elulised asjad. Ma pole kunagi lugenud (mehed ju ei räägi!) meeste tundeid sellistel puhkudel.

Ma arvasin ikka, et meestele meeldib isaks saada ja abielluda (kui nad selle eest väga palju maksma ei pea ja naised organiseerivad nende eest ja nende asi on õigel ajal kohal olla) ja ja ja…

Justin on ehe näide välismaalasest Eestis – sülti ei söö ja sinep on kange. Päris mitu korda kõrvutasin teda oma eksmehega. Sarnasusi on päris mitu.

Ja Epp on tegelikult bravuuritar nagu minagi. Naine nagu iga teine, kes viskab vihast õuna vastu seina pilpaks, kui ikka silme eest mustaks läheb.

Raamatu lõpuosa läks eriti põnevaks, viimased peatükid rääkisid sellest, kuidas Justin ebaseaduslikult riigis viibib, siit lahkudes teada saab, et teda aasta otsa kindlasti maale ei lubata… Kuidas ta elamisluba taotleb ja mõne aja pärast Eesti naaseb, teadmata, kas teda lastakse riiki või ei…

Lõpus, viimased lehed olid ees, keerasin-vaatasin, mitu veel, kas jõuab… Kas raamatu lõpus jõuab teada saada, kas ta saab elamisloa ja pääseb maale või ei… See tekitas üksjagu põnevust ja ma olin suhteliselt kindel, et raamat lõppeb passikontrollis, sest ma tean, et sellele raamatule tuleb järg… Aga ei, lõpp oli hoopis õnnelik :)

Soovitan lugeda, selline lustlik Eesti kirjeldus, läbi võõra silmade – me ei pane ise tähele (kui just mingi eriline linnabeib pole) roostes wc-potte, süldi õudsust, seda, et sinep on liiga kange, seda, et vanalinn on turiste täis ja neil on võimalik vahet teha ja ja ja…

Lugege, kes veel lugenud pole! Ja kes on… ootame koos järgmist osa! :)

Ott Lepland esitles kodukandis plaati

Mõtlen siin juba mitmendat päeva, et pole pikalt bloginud. Juhtunud on küll, aga mahti pole saanud.

Eile käisin Ott Leplandi kontserdil…

Oti esimene plaadiesitluskontsert toimus tema kodukohas Jüris, Rae kultuurikeskuses. Kohal oli hulk pisikesi mudilasi, kes kõik kilkasid kui Ott põhjust andis :) (Vaata galeriid siit!)

Kohati oli Ott hästi arglik, aga tuleb tunnistada, et lavakogemust tal napib – ilmselt tuleb rahvaga suhtlemine ajaga. „Väga hea, väga hea“, korrutas ta pidevalt ning polnud kindel, kas laulud, mida esitab, rahvale meeldivad. Muidugi meeldisid.

Ühel hetkel hüppas Ott lavalt alla rahva sekka ja laulis nendele pisikestele fännidele silma sisse. Oti hääl on muidugi võimas ja mul oli uhke seista nende laste keskel ja teda vaadata-kuulata.

Olenemata sellest, et natuke värisev see Oti olek on, on ta ikkagi väga hea ja väärt laulja, kelle uus plaat tasub igatahes kuulamist – nii mitmekülgset plaati pole ammu kuulanud.

Lisaks: panin mõne aja eest üles ühe foto ning palusin teil arvata, kes võiks olla pildil. Ma küll ei täpsustanud, millal mäng lukku läheb, kuid tegin seda omavoliliselt siis, kui pilt Õhtulehe veebi üles läks, nii et viimane vastaja, kes vastas küll õigesti, jäi natuke hiljaks. Lohutusauhinna annan meggule, et ta oli nii julge, pakkumaks, et pildil võiks olla Vaido Neigaus. Palun saada mulle oma postiaadress ja ma toimetan auhinna sinuni.

Piiritu fantaasia

Ma ei ole kunagi eriti imestunud debiilsete netikommentaaride üle, aga kui inimesed sinu lähedalt hakkavad hiilgama, siis tuleb tõesti naer ja imestus korraga peale.

Ma ei viitsi üldjuhul enda kohta käivatesse kuulujuttudesse ja kommentaaridesse süveneda, veel vähem hakata tõestama, et ma pole kaamel… Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi, on mu moto, aga täna…

Kuulsin just, et olen narkomaan ja osalen igapäevaselt grupiseksis. Oh, oleks ma nii õnnelik, eksole?! Sellistel puhkudel tuleb küll imestus peale: inimeste fantaasial lihtsalt pole piire.

Tõesti, kui keegi kommenteerib, et mu lillelised küüned on nagu vene puulusikad – lillelised ja kirjud, siis ajab naerma ja unustama, aga rääkida minu kohta lihtsalt mingit s*itta, see ajab marru.

Ma mäletan kooliajast kaht juhtumit, kus mind süüdistati asjus, mida ma ei teinud ja ma lähen tänini närvi! Ükskord sodis mu klassivend (Aivar kusjuures!) klassiõe valge jope rohelise markeriga täis. Ilmselgelt ei tulnud see marker maha ja ilmselgelt oli tegemist ühe vaeseima klassikaaslasega, kellel polnud võimalik endale uut jopet osta. Süüdi jäin mina. Ma ei teagi miks.

Ma ei mäleta, kas keegi ütles, et mina seda tegin või tundusin ma nii rikas (kusjuures, ma ei olnud üldse rikas, aga koolis kõik arvasid, et ma olin), et mul suva mingist jopest. Igatahes mina seda jopet ei sodinud, aga süüdi jäin küll.

Teinekord kirjutas keegi klassiuksele: Uustalu on loll. Absoluutselt. Kõige nõmedam õpetaja kogu maja peale. Kuid ma olin juba viiendas klassis piisavalt julge, et talle seda öelda. Ju ma siis olingi öelnud või välja näidanud, igatahes arvas ta, et selle jura kirjutasin klassiuksele mina. Ei kirjutanud, Uustalu oli nii loll, et ei saanud sellest aru!

Ma ei saa aru, kust sellised jutud ja arvamused tulevad. Need kooliasjad kooliasjadeks, aga see narko- ja grupiseksi teema.

Kas inimestel on raske leppida, et minu elu on enamvähem joones ja ma olen oma valikutega rahul?! Või räägib siinkohal näljane leivast. No olen tõesti vist loll, ei saa mina aru, milleks selliseid kuulujutte levitada. Põhiline, et leidub neid kes jäävad uskuma ja veel hullem, rääkijad ise usuvad ka oma väljamõeldisi.

A mis ma siin ikka pikemalt kirjutan, lähen tõmban parem mõne triibu või keeran mõne suitsu ja... lähen seksima! Ja mitte üksinda, ikka grupiga! Muhhaahhaa!

Ma ei suuda Vaido Neigausi plaati ära oodata!

Mida iganes te Vaido Neigausi kohta ei räägiks, või mida iganes ma tema meediatrikkide (blogi, videod) kohta ei arvaks... Teeb ta tõelist diskot, mis mulle rämedalt meeldib ja ma lihtsalt ei suuda ta plaati ära oodata. Ilmub kunagi mais.

Uus lugu on YouTube'is olemas:

Mingi Mari-Leen Albers oled vä?

Kolleeg ütleb:

aa tead, nalja tahad?
munapühade ajal helistas üks hull ja karjus mingi artikli peale
see 1. aprilli oma, naljad vms
ja küsis mu käest, et kas ma olen mingi marleen albers, et sellist paska kirjutan
seletasin, et mina ei ole selle loo autor, mispeale ta teatas, et võtab marleen albersiga ühendust

Ootan siiani kõnet!

Tšekkige minxe!

Käisin ja lasin endale ka minxid panna. Täiega khuulid, ma ei või!

Laulusaate staaridel on ka. Ja Beyoncél ja Lady Gagal ja Rihannal... ja mul :)

Vaadake siit "Lady Gaga ja Beyoncé küünemood jõudis Eestisse" staaride minxe!

Rohkem infot Merineiu kodulehel (siin!)

Munadest!

Tegelikult värvin ma igal aastal mune, sel aastal otsustasin neid meisterdada.

Võtsime ette ainult karbi mune, sest teada oli, et ega me neid jagama ei hakka.

Kinkisimegi tänavu vaid ühe muna ja selle Triin Luhatsile. Muna (ülemine) ise oli tavaline, värvidega sini-puna-musta triibuliseks tehtud, kuid peale oli kleebitud suvaline rinnamärk tekstiga "suht sebimatu" ja ilustuseks üks punane suleke. Triin on suht sebimatu pildistamise mõttes - ta ei taha kunagi kaadrisse jääda. Aga vähemalt muna talle meeldis! :)

Aga tegime veel klaasmuna (pildil, ülevalt teine), nööbimuna, rahamuna (alumine), sulemuna, kingitusemuna (pildil, see sinine)...

Ärge mitte mingil juhul minge MXM fotostuudiosse!

Ma ei ole üldiselt kuri inimene ja ei tee antireklaami, aga täna leidsin küll netist sellise asja, mida ma mitte mingil juhul soovitada ei saa.

Ilmselgelt on neist kirjutamine reklaam, aga ainult idioot või raha peale väga vihane inimene läheks sinna ja maksaks nii palju.

Keskmine fotostuudio tunnihind on 200-400 krooni.

Eesti Foto stuudiorendihind on 600.- ja seda peetakse üheks parimaks. Samas näiteks FotoFan (kus olen ise käinud) ei lasegi suvalisi ise sinna majandama ja pildistama, aga seal on odavam isegi võtta pakett, kus sind pildistatakse (850.-).

Aga antud MXM fotostuudio küsib 23,30 minutis! (või kui oled üle 60 minuti, siis 16,65 minutis) ehk... tund maksab 1398.- (või kauem olles 1015.-).

Ühesõnaga, ma ei saa üldse aru, miks nad sellise hinnapoliitika on endale teinud ja kes on see loll, kes sellist raha maksab?!

Lustiraamat

Katrin Lust-Buchanan on noor eest naine, kes sammud seadnud Inglismaale (on ikka või? Äkki kujutab ette?), töötab seal seltskonnameedia telgitagustes ringi surfates (oot, kas tõesti kirjutab ta Daily Mirrorile või mõtles selle välja?)…

Kati peab Õhtulehes blogi ka, millel lugejaid jagub, kuid suurem osa kommenteerib, et ei usu Kati jutust sõnagi.

Ausalt öeldes lugesin/loen ka mina tema blogi vahel imestusega „ah päris oli nii!“ ja siis mõtlen, et mul jumala suva, kui inimene on välja mõelnud totaalse vale, milles ta elab, ise sellesse usub, lasku käia.

Nüüd ilmus tema sulest siis raamat, kus ta paljastavat kogu tõe oma Inglismaale kolimise ja töötamise tagamaadest.

Tuleb tunnistada, et kui ma veel umbes viienda peatüki juures olin skeptiline ja mõtlesin: leelota, leelota, ma vist ikka ei usu…

No kuulge, kui ta kirjutab, et käis keskkoolis ja istus klassivenna köögis ja piidles mingit litsimaja ja samal ajal klassivenna ema vaatas seebikat „Ka rikkad nutavad“… lisaks sellele on ta minust noorem ja mina käisin esimeses klassis kui see seebikas jooksis… Siis on imelik asi tema abieluga, pildi all on pulmakuupäevaks märgitud 7. mai, tekstis igal pool 9. mai. Millal siis?

Aga tegelikult, mida peatükk edasi, seda südamlikumaks ja avameelsemaks raamat läheb.
Ladusalt kirjutatud ja piisava põnevusega, et lugesin suht ühe jutiga läbi selle raamatu.

Ma ei kujutaks end ette kirjutamas raamatut endast.. kuidas ma nutan ja meest tagasi mangun. Kui tegemist oleks ilukirjandusliku raamatuga, siis võiksin sellised lood oma elust maha kirjutada, kuid mitte kui enda elust. Kui te saate aru, mida ma mõtlen.

Kokkuvõttes mulle raamat meeldis ja ma usun tema lugu. Aga neist piltidest ei saa ma ikkagi aru, kuidas on võimalik, et staar on alati pildil selge ja Lust udune?!