Keskerakond on segi pööranud?

Seda, kas Keskerakond kõige õigem erakond on, ei hakka ma täna lahkama, vaid kirjutan hoopis nende uuest ideest - Keskerakond algatab Eesti kodanike kojutuleku seaduse.

Homme, 27. septembril algatab Keskerakonna fraktsioon Riigikogus Eesti kodanike kojutuleku seaduse eelnõu, mis üheksa meetme abil soodustab kodanike tagasipöördumist ning motiveerib Eestisse elama jäämist ja töötamist. Eelnõu soodustab eestlaste kojutulekut ning loob paremad võimalused tööturule naasmiseks ka praegu Eestis viibivatele töötutele, et ennetada nende minekut välisriikidesse.

„Majanduslangus ning tööpuudus on Eesti inimesi piiri taga töökohti otsima pannud,“ ütles Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liige Aivar Riisalu. „Kuigi minister Juhan Parts on teatanud, et Eesti elanikud peaksidki ära minema ja töötama välismaal, oleme meie töötanud välja meetmed, et soodustada eestlaste koju tulekut,“ lisas ta.

Teravaks näiteks välismaale tööle minemisest tõi Riisalu tervishoiusektori. Tema sõnul taotles 2009. aastal oma kvalifikatsiooni tunnustamist kokku 286 tervishoiutöötajat, kellel oli eesmärgiks soov siirduda tööle teise riik.

Väljaränne vähendas Eesti rahvaarvu 2009. aastal üle 17 000 inimese ning 2008. aastal 16 000 inimese võrra. „On alust arvata, et märkimisväärse osa sellest moodustavad inimesed, kes on läinud võõrsile tööd otsima,“ sõnas Riisalu. Riisalu märkis, et Tartu Ülikooli demograafide hinnangul elab või töötab väljaspool Eestit ca 130 000 eestlast. /…/

No mida? Esiteks ei suuda kesikud enda omadelegi tööd anda, rääkimata Eesti töötutele ja nüüd on vaja neid inimesi, kellest ilma jäädi tagasi kutsuda, kuna omal ajal oldi nii lollid, et oli vaja peamiselt tervise- ja päästetöötajate palku kärpida ja maksta neile nii vähe, et nad ära ei elaks.
Ma kujutan ette, et 90% ära läinud eestlastest ei igatse Eestit tagagi, rääkimata siinsetest töötingimustest, sotsiaalhoolekandest ega muust.

Ma tean täpselt, mismoodi välismaal suhtutakse töötutesse, kuidas neile antakse võimalusi ümberõppida ja ei vihjata pidevalt, et ise oled nii loll, et tööst ilma jäid.

Lisaks eelnevale ei saadeta välismaal ajuvabasid pressiteateid, et oo, töötute arv vähenes 358 inimese võrra, kui see tegelikult tähendab vaid seda, et riigil sai raha otsa neid toetada ja tegelikkuses pole keegi neist tööd saanud.

Täiesti oksele ajavad need keski kampaaniad ja algatused, ma tahaks teada, mitu inimest sai reaalselt kartuleid ja puid ja miks pensionärid on ajukääbikud, kes 1000 krooni eest Savisaart ja keski valivad?!

Kahjuks on mul olnud liiga palju kokkupuuteid keskerakondlastega, kellest vaid Evelyn Sepp ei ole tropp!

Aita veel inimest! Ei iial enam!

Kõndisime (kaks naist, üks mees) reede öösel Tallinnas Jaani kiriku kõrval teel, kui märkasime maas lamamas meest – pea liivas, püksid rebadel, perse taeva poole.

Esimene mõte – kutsume kiirabi ehk on peksa saanud ja teadvusetu.

Meenub esmaabikoolitus – ärge kutsuge kiirabi, kui te pole kindel, et ta tõesti kiirabi vajab. Kiirabil on alati piisavalt tegemist.

Meie seltskonna meeshing läheneb talle ja küsib, ilma teda puudutamata, kas kõik on korras. Selle peale ajab punkar end püsti ja hakkab räuskama: kuradi värdjad, mida te tahate. Lehmaimejad! Ja muud säärast. Ta tõuseb ja spurdib meie suunas ning me paneme jooksu.

Ühel hetkel on ta liiga lähedal ning meesterahvas meie seas lükkab ta eemale, ta kukub. Me keerame ta käe selja taha, ta taltub. Joostes tulevad kaks kutti, kes asuvad teda lihtsalt jalgadega peksma – „kuradi naistepeksja!“ karjuvad nad, kuna on näinud, kuidas punkar meid taga ajas ja peksa lubas anda.

Valin 110. „Tere, te olete helistanud Eesti politseisse, kõik liinid on hetkel hõivatud, palun oodake… trilltralltrulltrilltrilltrill“ kõlab muusika, kui ma ootejärjekorras olen.

Õnneks tuleb politsei kiirelt ning mehel surutakse käed raudadesse. Alguses on ta bravuurikas ja teatab politseinikele, et ta situb nende peale. Viskan nalja, et see on tal kergendatud, kuna püksid on juba maas. Politsei sõnul ei tasu maas lamavate inimestega kontakti luua ja kutsuda kohe politsei, nad võivad agressiivsed olla.

Politsei viib ta minema ja meie tõdeme – me ei aita enam kedagi, kes tänaval lebab, sest selle eest võib peksa saada. Surgu tõesti parem maha ja külmugu surnuks, mis minul neist!

Staaritantsud Eestis ja välismaal

Kogu mu tänase blogipostituse sisu on see, et Eesti tantsusaate kohtunikud võiks sel hooajal nö kummi lõdvemaks lasta ja hakata hindama showd gramm rohkem kui tantsutehnikat.

Kui Eesti tantsusaates on antud tantsuks valss, siis muud ei näegi, kui üht aeglaselt liuglevat paari. Kui sama tants on antud aga Ameerika tantsusaates, siis saab näha showd, olenemata sellest, et tegemist on rahuliku valsiga.

Mäletan eelmistest hooaegadest, kuidas Ants Tael ja Merle Klandorf peamiselt on õiendanud iga pisimagi vea kallal, mis tehakse. Kamoon, tegemist ei olegi tantsijatega, vaid see on heategevuslik show, aga näib, et kohtunikud unustavad vahel, kus nad hetkel on.

Ženja Fokin ütles intervjuus Õhtulehele, et kui julges oma tantsutreenerile öelda, et võiksime siit teistsuguse ülemineku teha, siis sai ta pragada: ei, nii need asjad ei käi.

Ma loodan, väga-väga-väga, et sel hooajal näeb rohkem show'd kui varem, sest see on see, mis paneb rahva helistama, mitte 24kraadise nurga all tantsitud chachacha :D

Vaatasin just YouTube’ist USA tantsusaate osi ja silma jäi kaks asja – esiteks tantsib profitantsija ja staar peamiselt seisab ja teeb oma neli põhisammu, vaadake:


Ja teiseks, kõik on show peale üles ehitatud. Vaadake seda Viini valssi:


Sel hooajal löövad siis Eesti tantsusaates kaasa nõid Nastja, Liina Vahter, Kojamees, Ženja Fokin, Ithaka Maria, Urve Palo, Dave Benton ja Johannes Ahun.

No ega siin konkreetselt kellelegi pöialt hoida ei ole veel mõtet, aga mul on omad ootused nii Ženjale ja Mariale kui Liinale ja Dave’ile.

Soodustused näo järgi?

Seda, et Egiptuses vesipiibu hinda küsides näo järgi sulle summa öeldakse, pole mingi ime, aga et seda tehakse Eestis ja ülbelt, on minu meelest lihtsalt nõme.

Tänane Õhtuleht kirjutab, kuidas välispensionärid peavad Edelaraudtee rongidega sõites maksma täishinna, mitte ei saa soodustust nagu Eesti pensionärid. Minu meelest on see nõme.

Vanaduspensionäridele kehtib alates 01.08.2007 aastaringselt ja igapäevaselt üksikpileti ostul hinnasoodustus 30% pileti hinna osalt, mis ületab 10 krooni.

Soodustuse aluseks on Eesti Vabariigi pensionitunnistus, üle 63-aastastel ja vanematel isikutel ka muu isikuttõendav dokument, mis on välja antud Eesti Vabariigis (nt ID-kaart). Dokumendil peab olema foto ja isikukood või sünniaeg.

Välisriikide dokumentide alusel hinnasoodustus ei kehti.

Eelnev tekst seisab raudtee koduleheküljel. Ilmselt pole see kaks eurot (Tallinn – Tartu suunal saadav allahindlus) ühelegi välismaalasele reisima tulles mingi probleem, vaid see on lihtsalt nõme, et neid eristatakse teistest samavanustest.

Edelaraudtee müügijuht Annemari Oherd tunnistab, et ei mõista, mille alusel peaks Edelaraudtee teiste Euroopa Liidu liikmesriikide pensionäridele soodustusi tegema. «Nende pensionid on hoopis teistsugused kui meie omad. Meil on oma seadused, mis ütlevad täpselt, kellele soodustusi võimaldatakse, ning meil puudub kohustus välismaa pensionäridele soodustust võimaldada,» lisab ta.

Milline ülbus? Loodetavasti läheb tema ka kunagi reisile ja peab 30% rohkem maksma lihtsalt sellepärast, et ta on Edelaraudtee müügijuht.

***

Teine täpselt samasse auku idiootsus on see, et tallinlased saavad odavamaid bussipileteid pealinnas kui mujalt tulnud inimesed. Mis mõttes nagu? Hulk õpilasi (Tartust, Viljandist, Lümandast jne) tuleb pealinna õppima ja nagunii on see kulukas, sest tihtipeale on õppimine Eestis tasuline.. Ja ta peab veel selleks, et raamatukokku sõita, maksma hingehinda. Täielik ajuvabadus on siin Eestis lahti.

Välismaal olles kehtivad õpilastele ja pensionäridele samad soodustused, on konkreetsed kaardid, mis toimivad üle maailma (nt ISIC). Keegi kuskil Saksamaal või Portugalis, ei tule selle pealegi, et soodustust kaardi olemas olul ei annaks. Ja kui pensionär suudab tõestada, et ta on vana ja soodustust väärt, siis ilmselt saab ta ka seda, mitte ülbet vastust: miks me peaks, ta teenib ju rohkem.

Siis peaksin mina ka saama soodsamalt sõita rongiga, kuna ma ilmselgelt teenin vähem kui sõnu mitte valiv müügijuht. Paraku aga sõidab tema ilmselt tasuta ja mina maksan ikka õpilaspiletihinda.

Või mida teie arvate?

Respekti-beebi tegelikkus

Teate, mulle aitab! Mingi kuulsusejanuline tüüp loeb minu kirjutatud loo üle, annab loa avalikustamiseks, aga siis kui teised väljaanded, nagu ma aru saan raadiojaamad, ütlevadki konkreetselt, et bänd pani kokku igas mõttes, siis tekib trots ja hala: mina pole öelnud ega teinud.

Kõigepealt laekub meile vihje, et Kerdo Mölder sai bändikaaslasega lapse. Ma helistan talle, uurin maad, ta ütleb, loomulikult olen isa, mis siin ikka salata. Teeme loo, räägin ausalt asja ära.

Küsin kommentaari nii bändikaaslaselt kui tema kahelapse emalt. Lugu on kokku kirjutatud, saadan selle üle vaatamiseks mõlemale Respekti osalisele, nad on kõigega nõus ja lubavad loo avaldada. Teen seda. Toimetaja kärbib teineteise kiidulaulu vähemaks ja siis…

Tuleb järgmine päev ja noored on võtnud seisukoha: ma olen nende ütlemisi muutnud, kõik on valesti ja tegelikult polegi tegemist bioloogilise isaga… No mida veel?

Ja nüüd jaurab Kerdo oma blogis ja erinevates väljaannetes, kuidas Õhtuleht tema kommentaare moonutas ja kõik valesti üles täheldas. My ass!

Inimesel on nüüd lihtsalt häbi, et sellest loost järeldati, et ta oma bändikaaslast pani, aga nii oligi ju! Uskumatu lihtsalt.

Selline tunne on, et ma ei taha kellegagi ühtki lugu enam teha. Jaja, tänitajad, ma tean, nii olekski kõigile parem. Ja ära peaks ka surema!

Lähen kooli

Et kommenteerijad vähem vinguda saaks, sai minust sel sügisel koolilaps. Kui ma kandideerisin ja testi tegemas käisin ja koolile mõtlesin, olin totaalses eufoorias – nii lahe.

Seda enam, et mul on õppimisele paus sisse tulnud, olen ma värske uusi teadmisi ammutama.

Täna selgus mu tunniplaan. Ma lähen juba praegu seda vaadates hulluks.

Esiteks, kestab kool korra kuus nädal aega ja päevad on pikad, 12 tundi. Kella kaheksast hommikul kaheksani õhtul.

Esimesed tunnid, täiesti esimesed (3x45) on vene keel – mida ma ei oska! Ma oskan öelda: Minu nimi on Mari-Leen ja elan Tallinnas. That’s fkng all!

Õnneks kõik ülejäänud tunnid sel sessioonil tunduvad normaalsed ja iga kell lihtsamad kui vene keel. Sinna vene keelde ma suren, see hävitab mu!

Kuidas ma facebookis võitsin

Oli augusti keskpaik, kui jälle keegi midagi jagas – panin „jaga“ ja kirjutasin, et kui ma 1. septembriks midagi ei võida, siis mina enam neid jagamisi ei tee.

Tuleb tunnistada, et ega ma väga ei süvenenud, kelle lehel ma mida jagan, lihtsalt vaatasin, et oo, suhsi, seda tahaks ja jagasin.

Tulin reisilt septembri algul ja ma ei olekski teadnud, et ma võitsin, kui üks tähelepanelik kodanik poleks mulle kirjutanud: „Kas nägid, et võitsid?“

Ma olin ikka hiiglama õnnelik, kui nägin, et mu võiduks oli Solarise kino 250.- kinkekaart ja Sushihouse’i 500.- kinkekaart.

Sain need eelmisel nädalal kätte ja tegin endale ilusa pühapäeva, kus nautisin kino (koos Meelise, popkorni ja joogiga) ja sushit (mille tellisin kaasa – hävitada aitasid Meelis ja Karina).
Aitäh Presenter selle üllatuse eest :)

Coffee IN peksab segast

Täna potsatas minu postkasti Coffee IN'i püsikliendiinfo, mis peksab totaalselt segast.

Septembrikuu kohvinauding püsikliendile: CAPPUCCINO EXTRA SHOT -50% (väga kange kohv, mis koosneb Coffee In`i kohvioast valmistatud espressost ja vahustatud piimast. Tavalisele Cappuccinole on lisatud 1 espresso lisaks).

Iga natukene kohvist rohkem teadev inimene, eeldan, et seda on ka organisatsioon Coffee IN, teab, et espresso on tegelikult kõige lahjem kohv.

Kohvikangus (ja kofeiini sisaldus) tuleneb sellest, kui kaua vesi läbi kohvipuru tilgub. Espresso valmimisajaks on 28-40 sekundit, mis tähendab, et tegelikkuses jookseb vesi lihtsalt läbi kohvi tassi ja võtab endaga minimaalselt aineid kohvipurust kaasa.

Kõige kangem kohv on filtrikohv, mis tilgub 15-20 minutit läbi filrti, võttes endaga kaasa kõige enam aineid, mis kohvipurus leidub.

Nii siis kõik, kes väidavad, et espresso on kange, ei tea tõde ja elavad müüdis, et espresso ergutab ja aitab väsimuse vastu.

Teen siinkohal väikese blogimängu. Kes vastab esimesena õigesti (blogi kommentaarides), saab auhinna ka - miks tuuakse espresso kohviga lauda klaas vett, kui sa seda kohvikus tellid?

Venekeelsed koolid tuleks kinni panna

Ma ei kujuta väga hästi ette, et koliksin näiteks Rootsi ja kohalikku keelt õppima ei hakkaks. Aga mõnel pole probleemi, kolib Eesti, läheb venekeelsesse kooli ja elab…

Tänane Postimees kirjutab, et siseministeerium saatis koolidirektoritele kirja, kus palub teada anda neist alla 15aastastest noortest, kes küll elavad Eestis, ent kellel ei ole Eesti kodakondsust.

Nii asus sel sügisel Jõhvi vene gümnaasiumi 10. klassi õppima Kõrgõzstanist pärit Valeria, kelle isa juured on Eestis. Eestisse koliti elama kolm aastat tagasi – sugulased kutsusid, kuna nägid ajalehes töökuulutust, mis võiks pereisale sobida.

«Kui ma siia sõitsin, siis arvasin, et siin ei räägi keegi vene keelt, ja arvestasin, et pean eesti keele selgeks õppima. Paraku aga läks teistmoodi,» rääkis pereisa. Kolme aasta jooksul on Igo­r siiski eesti keelt õppinud ja valmistub praegu ise kodakondsuseksamiks.

Nii isal kui ka tütrel on Kõrgõzstani kodakondsus. «Kõrgõzstanis on praegu revolutsioon, sinna tagasi küll ei läheks,» arvas Igor ja lisas, et seepärast oleks tema tütrele Eesti kodakondsus vajalik. «See annaks võimaluse reisida.»

Valeria praegu eesti keelt ei räägi, aga isa sõnul oleks see oskus hädavajalik.

No mis mõttes nagu? Ja siis peetakse mind rassistiks, kui ma avaldan oma pahameelt, et Eestis elavad venelased eesti keelt ei räägi.

Loomulikult ei eeldagi ma, et 88aastane Ljuda Lasnamäe paneelmaja kolmandalt korruselt peale „tere“ midagi ei oska, aga iga noor (vähemalt 20aastane) võiks siiski riigikeelt vallata. Või ei?

Ja selleks, et noored õpiks eesti keeles ja eesti keelt, tuleks venekeelsed koolid kinni panna! Muidu nad ei õpigi - kodus räägivad vene keeles, koolis vene keeles, sõbrad on vene keelt rääkivad jne.

Ja muuseas, minna kooli, ilma sõnagi arusaamata, õpib keele kiiremini selgeks, kui muus keeles eesti keelt õppida. Räägin iseeneda näite põhjal, kuidas ma kolme kuuga saksa keele suhtlustasemel selgeks sain.

Seitsme kuuga valdasin keelt sellisel tasemel, et kui tegin kodakondsuseksami (mis oli lihtsalt kooli lõpueksam, mitte, et ma oleks kodakondsust tahtnud vahetada) 100st punktist 86le (kusjuures suulises ja kirjalikus sain maksimumi, punktid tõmbas alla kuulamine ja lugemine), siis ma eeldan, et sellega saavad ka teised hakkama.

Kuulge staarid, jätke jonn!

Nüüdseks olen ma ligi kolm aastat väisanud erinevaid üritusi ja nägupidi tean igat teist kuulsust, kellega nähes vähemasti teretame. Väikse osaga vahetame mõned viisakuslaused ja veel väiksema osaga oleme sinasõbrad.

Ja siis jääb alles veel üks osa staare, keda ma tean, kellega me võib-olla teretame, aga me ei räägi kunagi. See lihtsalt on nii kujunenud, meid pole konkreetselt tutvustatud ja ma pole isiklikku kontakti inimestega loonud.

Miks ma siis üldse hakkasin praegu kirjutama – sest on osa staare, kes lihtsalt blokivad. Nad tulevad üritusele, kus võib eeldada fotograafe ja siis nad „oi ma ei näinudki, et sa minust pilti teed“ mõttel pea ära keeravad, nägu varjavad või muidu lolli mängivad.

Pilt saab tehtud nagunii

Kui mina teen loo, et üritusel oli X, siis mul on sellest pilti vaja ja kui staarike arvab, et pead pöörates, end varjates vms, ta pildile ei jää, siis ta eksib. Mul on üldjuhul kaasas nii andekas fotograaf, kes selle pildi saab. Kasvõi kaks tundi hiljem, aga see on olemas.

Okei, on ka juhtumeid, kus ma keelan mõnest staarist pilti teha – seda juhul, kui ta on seda minult palunud või ta on üle wannabe’tsenud, siis polegi mõtet teda pildistada.

Ja nüüd, ma ei saagi aru, mis point on teha nägu, et sa fotograafi ei näe, mossitada kuskil nurgas või turtsuda, et ära pildista. Ja järgnev lõik on tõesti neist inimestest, keda ma ei tunne ja ma ei tea, miks nad nii käituvad, võib-olla on sellele hea seletus.

Veel enne, kui ma jõuan nende blokkivate staarideni, toon ühe näite – kunagi oli Kaia Triisa (meikar, Koit Toome lapse ema) ka selline – oi, mina ei ole siin, ärge pilti tehke. Mul on terve hunnik pilte Kaiast tukk ees, külje pealt, moonutatud näoga jne – selle asemel, et ta oleks võinud keerata end fotograafi poole, naeratada ja klõps lasta ära teha. Nüüd on hulk ka selliseid pilte :)

Nii, ja eile jälle, Noa Noa poe avamisele tulid teiste seas näitleja Evelin Pang, Raadio 2 peatoimetaja Heidy Purga, endine raadiohääl Electra, saatejuht Kirke Ert.

No mida asja oli sel Pangel häda, et nii kui ta fotograafi nägi, pööras pea ära. Milleks? Isegi kui tuled meikimata välja (ma ei süvenenud, kas ta oli meigitud või ei), siis mängi see enda kasuks välja.

Siit lihtne järeldus, kui ta oleks pärast neid pilte poseerinud, oleksime me need ära kustutanud ja kasutanud temast ilusat pilti. Aga nüüd tuleb selliste piltidega tema kohalviibimist tõestada.

Heidy Purga ei kannata juba pikemat aega, et teda pildistatakse ja seda pärast läinud aastast sinikaskandaali – kusjuures sellega oli selline lugu, et meil olid kõige paremad pildid ja me ei teinud seda lugu (vahetult enne jõule) ja siis hakkasid kõik portaalid järgemööda mingeid jubedaid uduseid pilte Purga sinisest põlvest üles panema. Lõpuks tegime siis ise ka selle uudise ära – absoluutselt selgete ja heade piltidega. Mõni aeg hiljem, Aastahiti galal, kolm sekundit enne eetrit, näitas Purga meie fotograafile keskmist sõrme. No tore on, diiva! Pildid saime ju ikkagi tehtud, lihtsalt mitte otse kaamerasse ja naeratavad.

Electra käib seltskonnaüritustel suhteliselt harva ja siis on ta justkui alati üllatunud, et temast pilti tehakse. Ta konkreetselt ei bloki pildistamise ajal, aga ta ka ei naudi seda. Ta pigem laseb pildi ära teha ja siis on olekus huuh, tehtud!

Kirke Ert blokib teatud üritustel, näiteks veiniklaasiga või napsutanud peaga ei taha ta üldiselt pildile jääda.

Ja varasemast ajast – Evely Ventsli, no sellist blokkijat pole ma enne näinud. Kui ma võistluse teeks, saaks tema raudselt esikoha. No okei, tuleb tunnistada, et ta on omal ajal see-eest jällegi väga vastutulelik olnud.

Üks sajandi diiva on muidugi veel – Maarja-Liis Ilus, kes meikimata ei luba end üldse pildistada, aga tema meik on tavaliselt suitsusilm, puuder ja huulepulk. Ehk et kui tal täis telemeiki pole, siis oleks parem teda mitte klõpsida. Aga Maarja on vähemalt oma diiva nime väärt :)

Loo point – kui te ei taha pildile jääda, olge kodus. Ausalt nagu! Paraku avaliku elu tegelane on inimene, keda pildile püüda ja ei tasu olla pahane fotograafi peale, kes sinu sinikat põlvel märkab, kui sul endal on mini seljas.

Kiitus siinkohal näiteks Evelyn Sepale, Merlyn Uuskülale, Helen Randmäele, Andres Peetsile, Koit Toomele, Kaia Triisale, Jana Kasele, Ott Leplandile, Mikk Saarele, Tanja Mihhailovale, Rolf Juniorile, Reno Hekkonensile, Marje Hanserile... ja teistele, kes lasevad end probleemitult pildistada :)

Kõik on staaride enda kätes, millised pildid neist tehakse. Mitte keegi ei keela neil paluda pilte näha ja öelda, et see talle ei meeldi, teeme uue. Kõike saab, aga mitte blokkides!

SEISUKOHT: Kus on Eesti talent?

Olen küll vaid ühel nii-öelda andekate otsimise castingul käinud, kuid sealt ei jäänud mitte keegi eriliselt meelde või silma. Kus peidavad end meie talendid?

Pühapäeval ei näinud ma kuue tunni vältel mitte ühtegi sellist etteastet, mis oleks tekitanud vau-efekti. Ei mingit Susan Boyle’i ega supertantsugruppi, rääkimata tuleneelajatest või sütelkõndijatest.

Edasi loe Õhtulehe arvamusküljelt - siit!

RING PEALE ehk 7 päeva, 7 riiki, 3508 kilomeetrit, 1177 krooni

Mõni aeg tagasi tekkis idee – läheks häälega Euroopat vallutama. Mõeldud-tehtud. Täpselt nädal tagasi, 26. augusti hommikul olid kotid pakitud, sildid meisterdatud ja asusime teele – sihtkohaks oli Hamburg, kuid me polnud kindlad, kas üheteistkümnest päevast piisab, et jõuda kohale ja tagasi. Meil jäi aega ülegi.

Et end mitte koormata, võtsime kaasa vaid hädavajaliku – kotti sai pakitud pikad püksid, kampsun, sall, mõned särgid, vahetus pesu, rätik, hügieenitarbed ja süüa.

Kuna söök kipub riknema, siis sedagi ei saanud terveks reisiks kaasa varuda. Kuni Hamburgini saime kahekesti tänu kiiretele autodele hakkama kümne võileiva ja paari pudeli Coca Colaga. Lisaks oli meil kaasas veel kolm pakki küpsiseid ja šokolaadi.

Eelarveks oli 15 eurot mõlemal ja minu laekuma pidav lähetusraha. Ja sellest piisas!

Lisaks ei seadnud me endale utoopilisi võimalusi, et saame ühe rekkaga kohe otse Saksamaale. Arvestasime, et kui pühapäevaks ehk nelja päevaga Hamburgi jõuame on väga hästi.

Tallinn – Pärnu

Alustasime hääletamist Pärnu maantee äärest, kus 18 buss viimase peatuse teeb. Kaasas entusiastlik silt – Hamburg. Inimesed sõitsid mööda ja itsitasid, ju ei jätnud me kõige tervema mõistuse muljet.

Kui auto meile peatus, jooksis sinna mingi rõve vanamees, välimuselt natuke nagu skulptor Tauno Kangro, aga lisage sellele väga määrdunud riided, haisev keha, pesematus… Selline mees pressis end siis auto peale, mis meile peatus. Õnneks saime ka ise peale.

Pärnu – Ikla

Asusime hääletama kohe Pärnu sissesõidul, kust tee Ikla peale keerab. Seal teetöid teostanud brigaadijuht sõitis aga õige pea meieni ja ütles, et oleme natuke kehvas kohas, tema hea mees, viskab meid hea meelega natuke edasi, kust parem võimalus peale saada.

Järgmine auto viis meid Reiu ristini, kus pidime trotsima tuult ja natukest vihma. Meist vuras mööda Briti numbrimärgiga Volks Wagen, kes siiski peatuda otsustas. Siit algaski meie vedamine. Ross oli teel Krakowisse, mis tähendas, et saime temaga nii läbi Läti kui Leedu…

Otsustasime Poola piiril maha minna, mitte lasta end viia mõnda Poola linna, kust ta nii ehk naa läbi oli sõitmas. Eeldasime, et Poola piiril on suurem võimalus rekkale peale saada.

Poola – Saksamaa

Et oli juba hiline õhtutund ja kottpime, rakendasime taktikat – üks meist seisis tee ääres sildiga ning teine näitas taskulambiga sildile valgust. Võib-olla kümmekond minutit seistes ja juba mõeldes, et kas peame öö siin samas piiripunkti putka trepil veetma, peatus auto. Kolm Läti kutti (arvake kolm korda, mis nende nimed olid – teil oli tuline õigus!) Janis, Andris, Kaspars olid teel Hollandisse ja seda kõike läbi Saksamaa.

Kuna Poolas tuli läbida ei rohkem ega vähem kui 754 kilomeetrit, siis otsustas reisikaaslane Meelis, et ulatab oma abikäe ja nii nad Andrisega kohti vahetasid. Kui üks magas, siis teine sõitis. Mina olin kaardilugeja.

Soovitus kõigile: vältige Poolat. Maksimumkiirus maanteedel on 80 km/h, on ka kohti, kus see on 100km/h, aga seal on teed nagu slaalomsuusatajatel ja reaalselt üle 70ne sõita pole väga võimalik. Lisaks on iga mõne kilomeetri tagant (kui veab) küla, mistõttu tuleb kiirus lasta 50ne peale.

Mõnes kohas oli ka nii: 80 märk, 50 meetrit eemal 50 märk, sest hakkas küla :D
Poola sai mõningate bensiinivõtu ja pissipeatustega läbitud 16 tunniga.

Hamburg

Kuna Hamburg oligi meie sihtkoht ja me olime jõudnud sinna juba reede õhtul, siis otsustasime nädalavahetuse laisalt seal veeta. Aga oh õnnetust, meie ikka oskame.

Olime sattunud sinna just sellisel nädalavahetusel, kui ees ootas neli jalgpallimängu (laupäeval), surfi võistlus ja mitmed väiksemad (muusika)festivalid.

Kõige odavam hotell asus Reeperbahnil (punaste laternate tänav). Öö ilma hommikusöögita kahetärni hotellis maksis ei rohkem ega vähem kui 89 eurot ehk 1392 krooni. Meie eelarvesse see ei mahtunud.

Käisime söömas ja raiskasime meie mõttes raha, aga see oli seda väärt. Vana hea Alsterdorferi metroojaama kebab maitses sama hästi kui kolm aastat tagasi. Väikesest take-away putkast on saanud väliterrassi ja sisesaaliga söögikoht. Hinnad on kahjuks tõusnud. Aga vähemasti saime sooja sööki ja kõhu täis. Hommikuks ostsime endale veel kaasagi.

Et aga ühtki hotelli polnud, hostelitest rääkimata, pidime leidma öömaja.

Ma ei tea, mis iroonia see on, aga kui ma 17.30 käisin korra Facebookis tšekkimas, kas mu endine arstitudengist naaber on oma telefoninumbri saatnud (mul oli vana number, mis ei töötanud), siis vastust polnud. Hiljem enam netti ei pääsenud ja järgmisel korral Facebooki minnes nägin, et ta oli vastanud mu kirjale, saates oma telefoninumbri, vaid 18 minutit hiljem.

Aga kuna kellegi konkreetse juurde ööseks minna ei saanud, coutchsurfingut varem ei teinud, siis oli valida – kas rongijaam või lennujaam. Et rongijaam on külmem ja mustem, otsustasime lennujaama kasuks.

Öösel sinna jõudes, teavitas klienditeenindaja, et võime vabalt lennujaamas magada, kuid ainult terminalis 1, sest see jääb ööseks lahti. Sinna põrandale nurka me oma magamiskottidega keerasimegi. Ja nii uskumatu kui see ka pole, ei raatsinud turvatöötajad meid enne poolt üheksat hommikul äratada.

Kuna Hamburgi sai tuldud ikkagi mõttega natuke mööda poode kolistada, siis võtsimegi suuna linna – käisime läbi kõik Mönkenbergstrasse poed, avastasin, et mõned varem olnud poed on ära kolinud või kinni pandud…

Peamiselt ostsime ehteid, sest suuri asju poleks nagunii saanud vedada.

Kuna ma ei olnud Carloselt (endine naaber) vastust saanud, siis eeldasin, et teda pole Hamburgis ja järgmisel päeval netti uudistama ei läinudki ja otsustasime hoopis, et hakkame koju tagasi liikuma. Aga miks minna tuldud teed või miks vägistada oma aju taaskord selle metsiku Poolaga.

Mõeldud-tehtud – lähme läbi Taani-Rootsi.

Hamburg – Tønder

Ostsime rongipileti otse Taani. Kaardil pisikese külana tundunud linnake tekitas meis hirmu – võib-olla sõidab seal üks auto tunnis ja me ei saagi sealt minema. Kuid juba enne, kui rongilt maha saime astuda, nägime vaatepilte, mis meie arvamust muutsid. Heinamaad olid karavane täis – uurides, mis toimub, saime teada, et just nüüd ja praegu on käimas neljapäevane muusikafestival ning suur osa taanlasi on just siia kokku tulnud.

Taanis sai tehtud ka kõige kallim ost – nimelt oli meil jook otsas ja kõige odavamana tundus poes vesi. Pooleteiseliitrine vesi maksis 20,95 DDK, kassas selgus, et sellele lisandub veel pant 3 DDK ja kaardimakse eest küsitakse 1,6 DDK’d lisaks – seega, maksis pudel vett ei rohkem ega vähem kui 56 Eesti krooni.

Väikelinnast saime edasi järgmisesse väikelinna ja sealt viis üks noorem naisterahvas „Ma tulen sealt festivalilt, olen mitu päeva joonud ja mul käed värisevad“ linna odavaimasse hotelli. Tõesti, me olime siiski Taanis ja odavaim tuba, mida sealt leida võis, maksis 130€ ehk 2033 krooni.

Et sellist raha meil polnud, võtsime suuna rongijaama – olenemata sellest, et see oli väiksem kui me korter ja uksed avanesid igast seinast ja seal oli metsikult külm, keerasime end magamiskoti sisse ja põrandale kerra. Teadsime, et viimane rong läheb 1.45 ja kella kahest pannakse uksed kinni ja meid aetakse välja, polnud meil plaani, kuhu me edasi läheme.

Kuulsin läbi une, et rong hilineb. Kell kolm aetigi meid üles ja nii me seal unesegaselt keset linna seisime. Lähedal asus üks eriti luksuslik hotell, kus läbi suurte klaasuste sisse pääsemiseks kella tuli lasta. Ülimõistev administraator lubas meil hommikuni lobby-baaris istuda, tasuta teed-kohvi juua. Meie hoopis tukkusime. Kella kaheksa ajal hommikul asusime teele.

Tønder – København - Helsingør

Ikka maanteele. Esmalt viis meid natuke maad edasi üks prantsuse-itaalia juurtega tüüp, kes sel hetkel sõitis ema autoga, aga tal endal olevat kaubik, kus sisseehitatud pitsaahi ja värki. Temaga saime suhteliselt suvalise koha peale maanteel ja meil vedas taas. 120km/h suutis üks noormees end meieni pidurdada – otse Kopenhaagenisse.

Kõht oli tühi, tahtsime kiiresti Rootsi jõuda, sest seal oodati meid ees.

BigMac’i eine, tavaline ja väike, maksis 51,95 DDK (110 krooni), jätsime vahele. Rongipilet 45 kilomeetri kaugusele maksis 90 DDK (190 krooni), jätsime vahele.

Turismiinfo ütles, et jalgsi on suurele maanteele paar kilomeetrit, läksime siis jalgsi – see oli palju lähemal, kuid… nagu meie puhul kombeks – oli see kinni, sest käimas oli jalgrattamaraton. Seega tuli meil vantsida hea mitu kilomeetrit, enne kui õigesse kohta jõudsime.

Ma ei teadnudki, et mosleminaised võivad autot juhtida ja hääletajaid peale võtta, aga meid nad igatahes peale võtsid ja lähemale viisid.

Helsingøri sadamasse saime türgi kalameestega. Laeva väljumiseni oli viis minutit, kui piletid (25 DDK – 52,50 krooni) ostetud saime.

Rootsi

Paarkümmend minutit hiljem olime juba Rootsis, kuhu jõudsime aga nii hilja, et maanteele jõudes oleks olnud kottpime. Ei hakanud riskima. Magasime hommikuni sadamas, hommikul seiklesime bussiga (pilet kahele 32 SEK ehk 52 krooni) maanteele ning pärast umbes tunnist või pooleteisest hääletamist peatus auto.

No nii musta autot pole ma varem näinud. Eesistuja jalgade all laiutas prügi – mahlapakid, pitsakarbid, vanad ajalehed – kõik! Tagaistmel laiutas rotveileri kutsikas. Kuna ta aga sõitis mujale kui meil vaja, ei hakanud temaga mõne kilomeetri pärast kaasa minema.

Umbes kümmekond minutit hiljem oli tibi koos oma prügimäest auto ja koeraga tagasi: „Ma võin Jönköpingu kaudu ka sõita, mul elab sõber seal!“

Seega pidi üks meist istuma. Kuna ma pole suurem asi koertesõber, valisin prügimäe. 234 kilomeetrit oli seega sisustatud – tüdrukul on koer ja seitse hobust. „See on mu isa viis mulle öelda, et ta mind armastab, ta pole kunagi eriti hooliv olnud!“ pajatas ta suitsu pahvides ja lisas, et teenib hobustega päris hästi raha. Järgmisel suvel on võistlused Poolas.

Jönsköpingus vedas meil taas, sest meid võttis peale mees, kes oli teel Uppsalasse ja sõitis sinna läbi Stockholmi.

Tegemist oli äärmiselt normaalse kolmelapse isaga, kes viitsis meiesuguste turistidega isegi paar vaatamisväärsust läbi käia.

Näiteks käisime me Gränna’s, kust on pärit eestlastele tuntud surra-murra kommid.

Seal tehakse neid ainult punase-valgekirjuid.

Seal lähedal olid ka ühe maja varemed, kust avanes imeline vaade.


Õhtuks olime Norsborgis, kus elavad skandaalne Rein Mets ja Allan Tark, kelle juures peatusime ühtekokku kaks ööd.

Ma teadsin, et neil on kassid ja et nendega käikase näitustel ja nad on pärjatud erinevate auhindadega. Aga ma ei teadnud, et neil on kaheksa kassi, kellest üks on rase ja teine sünnitab.

Ma ei teadnud, et need kassid on pärjatud kümneid kordi ja nende seas on Euroopa tšempione.
Rein ja Allan viisid meid paljudesse põnevatesse kohtadesse, sealhulgas sinna lossi, kus elab tegelikult kuningas ja loomulikult ei jäänud vahele ka IKEA ja muud „tähtsad“ poed.






Igatahes armus üks kass meisse ära, sest ta magas kogu aeg meie voodis ja tahtis, et me temaga mängiksime. Casparist oli tõesti kahju lahkuda. Kui oleks saanud, oleks kaasa võtnud.

Teadaolevalt on Eestist Rootsi reisimine ülemõistuse kallis – pakkumine 550 krooni kruiis on täielik jama, sest lihtsalt pardapiletit sa osta ei saa. sa pead võtma endale kajuti, kuhu nii mõnigi magama ei jõua.

Rootsist Eesti saab aga kümne euroga. Vat nii!

Googlemaps ei lase mul millegipärast otse Stockholmist Tallinnasse sõita, vaid viib mu läbi Paldiski, aga point jääb samaks! Ring sai peale tehtud!