On hulk inimesi, kes kardavad mind. Kohe täiega, et issand jumal, ta töötab ju Õhtulehes. Suur hulk nendest inimestest on mu sõbrad-tuttavad-endised töökaaslased ja veel suurem hulk minu elukaaslase endiseid töökaaslasi-sõpru ja tuttavaid.
Äkki ma kirjutan neist, on nende peamine kartus.
Kui te mind nii väga kardate, siis te võiks end kurssi viia, et ma olen seltskonnareporter, ma ei künna poliitika-ega spordipõldu, ma ei ole väga hea kirjutama põlengutest, surnutest, joomistest, poliitikast, spordist, maavärinatest jne. Ma lihtsalt ei ole harjunud seda päevast päeva tegema ja ma ei hooma nendest teemadest suurt midagi. Küsige minu käest, kellega käis Kaia Triisa Merlyn Uusküla plaadiesitlusel ja ma tean. Ma olen kodus Eesti seltskonnaelus, isegi välismaine jääb natuke kaugeks, sest ma ei tee neid uudiseid igapäevaselt.
Ometi inimesed kardavad mind – kõik, kes tee hirmus elate, mõelge hetkeks – kas te olete poliitik, sportlane või ärimees, siis mõelge veelkord, miks te mind kardate? Tuletage meelde, mitu uudist ma teist teinud olen ja siis vaadake neid uudiseid, ilmselt on need tehtud hommikul vahemikus 7-12 ja need pärinevad kuskilt mujalt portaalist ja ma olen neid vaid refereerinud, hoomamata, mida te üldse öelda tahtsite.
Kui te ei ole igapäevaselt seltskonnas ringi liikuv indiviid, siis te ei koti mind karvavõrdki. Ja mul on parematki teha, kui teist kirjutada.
Ma ei uskunud kunagi, kui mulle öeldi, et kui töötad Õhtulehes, kaotad oma sõbrad, aga täpselt nii see on.
Mul on umbestäpselt kolm sõpra ja sadu facebooki sõpru ja metsik kogus tutvusi, mida teie, kes te mind kardate, võiksite pigem ära kasutada kui nurgas kössitada ja salaja sosistada, et küll see Albers on hirmus, kindlasti tahab meist midagi kirjutada.
Jumala eest, saage üle, te ei ole kõik maailmanabad ja ei oma nii erilisi saladusi, mida paljastada ja teist kirjutada!
neljapäev, 28. oktoober 2010
esmaspäev, 25. oktoober 2010
Helistage vigaseks, te ei otsusta midagi!
Täpselt nagu omal ajal superstaarisaates kahtlustasin, sai seekord tantsusaates kinnitust, et isegi kui televaatajad ennast telefonikettaga vigaseks ketravad ei muuda nende helistamine midagi.
Televaatajate hääli korjatakse vaid raha teenimiseks, saatest lahkuja otsustab suures osas saatemeeskond ja nii ongi!
Superstaarisaates imestasin, kes küll annab oma hääle sellele või teisele lauljahakatisele ja tema ja tema poolt ei hääletata üldse. Ometi püsisid nad vankumatult saates edasi. Tegelikult on selle taga lihtlabane raha teenimine.
Kahe viimase sekka pannakse seisma kõige vähem hääli saanu ja kõige enam hääli saanu.
Lahkub see, kelle poolt rahvas eriti numbrit valima ei kipu. Saatesse jääb see, kelle pärast varem helistati telefonid punaseks, kuid kui rahvas näeb, et ta on viimane, kedratakse näpud villi, et ta järgmises saates enam viimane ei oleks. Ja raha tuleb…
Kirjutasin ka Õhtulehes sellest, vaadake siit!
Televaatajate hääli korjatakse vaid raha teenimiseks, saatest lahkuja otsustab suures osas saatemeeskond ja nii ongi!
Superstaarisaates imestasin, kes küll annab oma hääle sellele või teisele lauljahakatisele ja tema ja tema poolt ei hääletata üldse. Ometi püsisid nad vankumatult saates edasi. Tegelikult on selle taga lihtlabane raha teenimine.
Kahe viimase sekka pannakse seisma kõige vähem hääli saanu ja kõige enam hääli saanu.
Lahkub see, kelle poolt rahvas eriti numbrit valima ei kipu. Saatesse jääb see, kelle pärast varem helistati telefonid punaseks, kuid kui rahvas näeb, et ta on viimane, kedratakse näpud villi, et ta järgmises saates enam viimane ei oleks. Ja raha tuleb…
Kirjutasin ka Õhtulehes sellest, vaadake siit!
reede, 22. oktoober 2010
Esimese lume paanika - no milleks?
Ma ei viitsi kirjutada, kuidas inimesed on minu meelest imelikud, et neil esimese lume saabudes paanika tekib – appi, rehvid peab ära vahetama. Issand, mida jalga panna jne.
Loogiline oleks ju natuke ette mõelda, et kui külmaks läheb, tuleb ka lumi ja siis saab selleks juba valmis olla :)
Mulle meeldib kui on soe või on külm, on liiv või on lumi. Porine on kõige õudsem.
Aga paraku, see tänane lumi ei jää püsima. Võiks!
Loogiline oleks ju natuke ette mõelda, et kui külmaks läheb, tuleb ka lumi ja siis saab selleks juba valmis olla :)
Mulle meeldib kui on soe või on külm, on liiv või on lumi. Porine on kõige õudsem.
Aga paraku, see tänane lumi ei jää püsima. Võiks!
Kui paljud saavad öelda, et nad on Lady Gagaga rääkinud?
Sellest on nüüd küll juba üle nädala möödas, kui me laevaga Helsingi poole seilasime, aga vahepeal pole lihtsalt olnud aega kirjutada. Aga peamine on see, et ma olen Lady Gagaga rääkinud, olenemata sellest, et sain sellest alles praegu aru.
Ega Soome pole Eesti, kus on mitu hotelli, kus staarid ööbivad. Soomes ongi ainult üks staarhotell ja see on Kämp, kus isegi meie majandus- ja kommunikatsiooniminister Parts oma öid veedab.
Kuigi Adam Lambertile Kämp ei kõlvanud, on siiski suuremad staarid end alati seal sisse seadnud.
See oli ikka täielik tragikomöödia, kuidas me miinuskraadides Gagat ootasime.
Teisipäeva õhtul meie hotelli juurde passima ei läinud, ma lihtsalt ei uskunud, et Gaga võiks tulla päev enne kontserti, kui tal on vabad päevad tuuri vahel.
Hommikul saabus aga lennujaamast infot, et popstaar saabus siiski juba eile, olles kandnud tumedaid juukseid, lennanud tavalennuga ja esitanud passi oma pärisnimega ning keegi polnud teda ära tundnud. Kui aga päeva peale selgus, et ta saabus hoopis kell kolm eralennuga, süüdistas Elu24 mind väljamõeldistes, aga see selleks.
Kontserdile ei saa ja punkt!
Olin saatnud akrediteerimissoovi kontserdikorraldajatele juba kuid varem ning Eesti Universali esindajaga sellel teemal sadu kordi rääkinud, kõik pidi toimima. Kuni kaks päeva enne kontserti teatati, et akrediteeringut ei saa ükski online-meedia, olenemata sellest, et Õhtuleht on ka paberleht, me pressina kontserdile ei pääsenudki.
Kui uurisin Universalist, kelle sõnul pidi Gaga kontserdile pääs olema täiesti võimalik… Sain vastuseks – osta piletid…
Kas ma näen tõesti nii loll välja, et ma ei tea, et korraldajad ja esindajad pääsevad kontserdile tasuta ja kui ma ka need piletid oleksin ostnud, oleks see raha rännanud suvalise inimese taskusse uute UGG’ide või jumal teab mille tarbeks.
Olime hotelli juures Gaga saabumise hommikul kell 10, õige pea saabus sinna ka moelooja Taavi Turk, kes oli kontserdipileti ostnud ühena esimeste seas.
Muuseas, Eesti pressist pääses kontserdile vaid Postimees, akrediteerijaks Anu Saagim, kelle nime kardab ilmselt iga soomlane, jumal teab, mida bravuuritar teeb või kuhu pöördub, parem on luba anda ning kui hiljem pildid ka online’s (Elu24) ilmuvad, ei jõua need ju iial Lady Gaga mänedžmendini Ameerikas.
Kohal oli paar fotograafi lisaks – kohalikud õhtulehed vahetasid fotograafe iga nelja tunni tagant, kuid koht oli kogu aeg kaetud. Samuti olid neil fotograafid väljas lennujaamas (kust ka Gaga saabumine pildile saadi) ja Hartwall Arena juures.
Kogu aeg oli hirm ära minna – isegi sööma ja pissile, äkki ta tuleb sel hetkel ja ma jään sellest ilma. Kui kell oli juba kuus, oli selge, et Gaga hotelli enne kontserti ei tule. Läksime siis Arena juurde – vaatama, kas saame ta pildile ja kes olid kontserdile tulnud.
Vahepeal söömas käies ja end soojendades pakkisime end veelgi rohkem sisse, sest öö tuli hotelli juures üle elada. Kell 22.30 olime taas platsis, sest siis orienteeruvalt pidi lõppema kontsert.
Kui Vene uusrikkad juba kontserdilt saabusid ja teatasid, et Gagagi sätib end tulekule, oli ärevus suur. Aga keda ei tulnud oli Gaga.
Südaöö paiku teatas üks autojuhtidest, kes Gaga meeskonnaliikmeid vedas, et Gaga teeb midagi, mida ta meile öelda ei saa ja tema saabumine hotelli võib võtta tunde.
Kella kahe paiku öösel saabusid siiski kaua oodatud mustad Mercedesed, kus kinnitamata andmetel oli ka Gaga. Loomulikult sõitsid autod otse garaaži ja peale autopiltide suurt midagi kaamerasilma ette ei jäänud. Aga asi seegi.
Järgmisel hommikul olime taas platsis. Kella kolmeni ootasime, ei midagi. Läksime taas Arenale, kus seekord pühendusime rohkem kohale tulnud rahvale. Isegi eestlasi oli. Ja palju fänne, kes olid enda kostüümidega vaeva näinud. Ühel tšikil oli teetass peas ja ühel blondil kutil särtsakad naisteriided, enne ei saanudki aru, et kutt on, kui rääkima hakkas.
Kella seitsme paiku kui rahvas sisse hakkas saama, suundusime sööma ning pärast seda tegime tiiru lennujaama, et näha, kas lennuk on valmis minekuks või ei. Kuna ilm oli keeranud küllalt lörtsiseks ja tuuliseks, pakkus ka kohal olnud Iltalehti fotograaf, et täna ta ei lenda. „Tangitud on lennuk küll,“ teadis ta rääkida, ise redelil kõõludes, et üle aia paremaid pilte saada, hoides õlal mitmekilost objektiivi.
Läksime tagasi hotelli juurde ning kell kaks andsime alla – no ei tule teda kuskilt. Üks meist pidas siiski hommikul viieni vastu, kuid jäi ikka ilma piltideta.
Selline see elu on – külmetad ja kannatad, aga ära minna ei saa, äkki ta tuleb. Lõpuks oled võimeline kringliks külmetama ja püstijalal tukkuma ja lahkud siis, kui enam varbaid ja ninaotsa ei tunne.
Kuidas ma Lady Gagaga enda teadmata rääkisin
Kolmanda päeva õhtul, kui olin juba üsna tüdinenud seal hotelli juures passimast, tuli hotellist välja üks naine, pisike, nii 160cm pikkune… Täiesti suvalistes ja mitte meeldejäänud riietes… Istus meie kõrvale pingile suitsetama ja toksis oma Blackberryt. Ma lähenesin talle ja küsisin, kas ta on Lady Gaga tiimist, ta küsis, miks ma uurin. Ütlesin, et olen fänn ja oodanud siin juba mitu päeva ja tahaksin teda näha. Ta küsis, kas minuga koos on ka paparatsod, viitasin ühele, kes oli kaugemal ja Meelise kohta viitasin kui fännile, et kaamera on sõbrapildi tegemiseks. Ta naeratas ja ütles, et ei tea, millal Gaga saabub.
Kohati tundus ta siis juba tuttav, aga mõtlesin, et ei saa olla ju võimalik, et Gaga sedasi suitsule tuleb ja värki...
Nüüd, olles vahtinud Soome kontsertide videoid, olen hakanud üha enam saama kinnitust, et just Lady Gagaga mul vestlus oligi. Mul on silme ees ta käed, väikesed mustad küüned, millega ta oma telefoni toksib…
Kui 13. oktoobri videos on Lady Gagal punased küüned, siis 14. oktoobri videos lühikesed mustad küüned…
Nii et, uskuge või mitte, aga 99% olen ma kindel, et Lady Gaga käis minu kõrval pingil suitsetamas ja ma rääkisin temaga!
Aga Lady Gaga me eest ei pääse – 17. november näeme Prahas! Kontserdil!
Ega Soome pole Eesti, kus on mitu hotelli, kus staarid ööbivad. Soomes ongi ainult üks staarhotell ja see on Kämp, kus isegi meie majandus- ja kommunikatsiooniminister Parts oma öid veedab.
Kuigi Adam Lambertile Kämp ei kõlvanud, on siiski suuremad staarid end alati seal sisse seadnud.
See oli ikka täielik tragikomöödia, kuidas me miinuskraadides Gagat ootasime.
Teisipäeva õhtul meie hotelli juurde passima ei läinud, ma lihtsalt ei uskunud, et Gaga võiks tulla päev enne kontserti, kui tal on vabad päevad tuuri vahel.
Hommikul saabus aga lennujaamast infot, et popstaar saabus siiski juba eile, olles kandnud tumedaid juukseid, lennanud tavalennuga ja esitanud passi oma pärisnimega ning keegi polnud teda ära tundnud. Kui aga päeva peale selgus, et ta saabus hoopis kell kolm eralennuga, süüdistas Elu24 mind väljamõeldistes, aga see selleks.
Kontserdile ei saa ja punkt!
Olin saatnud akrediteerimissoovi kontserdikorraldajatele juba kuid varem ning Eesti Universali esindajaga sellel teemal sadu kordi rääkinud, kõik pidi toimima. Kuni kaks päeva enne kontserti teatati, et akrediteeringut ei saa ükski online-meedia, olenemata sellest, et Õhtuleht on ka paberleht, me pressina kontserdile ei pääsenudki.
Kui uurisin Universalist, kelle sõnul pidi Gaga kontserdile pääs olema täiesti võimalik… Sain vastuseks – osta piletid…
Kas ma näen tõesti nii loll välja, et ma ei tea, et korraldajad ja esindajad pääsevad kontserdile tasuta ja kui ma ka need piletid oleksin ostnud, oleks see raha rännanud suvalise inimese taskusse uute UGG’ide või jumal teab mille tarbeks.
Olime hotelli juures Gaga saabumise hommikul kell 10, õige pea saabus sinna ka moelooja Taavi Turk, kes oli kontserdipileti ostnud ühena esimeste seas.
Muuseas, Eesti pressist pääses kontserdile vaid Postimees, akrediteerijaks Anu Saagim, kelle nime kardab ilmselt iga soomlane, jumal teab, mida bravuuritar teeb või kuhu pöördub, parem on luba anda ning kui hiljem pildid ka online’s (Elu24) ilmuvad, ei jõua need ju iial Lady Gaga mänedžmendini Ameerikas.
Kohal oli paar fotograafi lisaks – kohalikud õhtulehed vahetasid fotograafe iga nelja tunni tagant, kuid koht oli kogu aeg kaetud. Samuti olid neil fotograafid väljas lennujaamas (kust ka Gaga saabumine pildile saadi) ja Hartwall Arena juures.
Kogu aeg oli hirm ära minna – isegi sööma ja pissile, äkki ta tuleb sel hetkel ja ma jään sellest ilma. Kui kell oli juba kuus, oli selge, et Gaga hotelli enne kontserti ei tule. Läksime siis Arena juurde – vaatama, kas saame ta pildile ja kes olid kontserdile tulnud.
Vahepeal söömas käies ja end soojendades pakkisime end veelgi rohkem sisse, sest öö tuli hotelli juures üle elada. Kell 22.30 olime taas platsis, sest siis orienteeruvalt pidi lõppema kontsert.
Kui Vene uusrikkad juba kontserdilt saabusid ja teatasid, et Gagagi sätib end tulekule, oli ärevus suur. Aga keda ei tulnud oli Gaga.
Südaöö paiku teatas üks autojuhtidest, kes Gaga meeskonnaliikmeid vedas, et Gaga teeb midagi, mida ta meile öelda ei saa ja tema saabumine hotelli võib võtta tunde.
Kella kahe paiku öösel saabusid siiski kaua oodatud mustad Mercedesed, kus kinnitamata andmetel oli ka Gaga. Loomulikult sõitsid autod otse garaaži ja peale autopiltide suurt midagi kaamerasilma ette ei jäänud. Aga asi seegi.
Järgmisel hommikul olime taas platsis. Kella kolmeni ootasime, ei midagi. Läksime taas Arenale, kus seekord pühendusime rohkem kohale tulnud rahvale. Isegi eestlasi oli. Ja palju fänne, kes olid enda kostüümidega vaeva näinud. Ühel tšikil oli teetass peas ja ühel blondil kutil särtsakad naisteriided, enne ei saanudki aru, et kutt on, kui rääkima hakkas.
Kella seitsme paiku kui rahvas sisse hakkas saama, suundusime sööma ning pärast seda tegime tiiru lennujaama, et näha, kas lennuk on valmis minekuks või ei. Kuna ilm oli keeranud küllalt lörtsiseks ja tuuliseks, pakkus ka kohal olnud Iltalehti fotograaf, et täna ta ei lenda. „Tangitud on lennuk küll,“ teadis ta rääkida, ise redelil kõõludes, et üle aia paremaid pilte saada, hoides õlal mitmekilost objektiivi.
Läksime tagasi hotelli juurde ning kell kaks andsime alla – no ei tule teda kuskilt. Üks meist pidas siiski hommikul viieni vastu, kuid jäi ikka ilma piltideta.
Selline see elu on – külmetad ja kannatad, aga ära minna ei saa, äkki ta tuleb. Lõpuks oled võimeline kringliks külmetama ja püstijalal tukkuma ja lahkud siis, kui enam varbaid ja ninaotsa ei tunne.
Kuidas ma Lady Gagaga enda teadmata rääkisin
Kolmanda päeva õhtul, kui olin juba üsna tüdinenud seal hotelli juures passimast, tuli hotellist välja üks naine, pisike, nii 160cm pikkune… Täiesti suvalistes ja mitte meeldejäänud riietes… Istus meie kõrvale pingile suitsetama ja toksis oma Blackberryt. Ma lähenesin talle ja küsisin, kas ta on Lady Gaga tiimist, ta küsis, miks ma uurin. Ütlesin, et olen fänn ja oodanud siin juba mitu päeva ja tahaksin teda näha. Ta küsis, kas minuga koos on ka paparatsod, viitasin ühele, kes oli kaugemal ja Meelise kohta viitasin kui fännile, et kaamera on sõbrapildi tegemiseks. Ta naeratas ja ütles, et ei tea, millal Gaga saabub.
Kohati tundus ta siis juba tuttav, aga mõtlesin, et ei saa olla ju võimalik, et Gaga sedasi suitsule tuleb ja värki...
Nüüd, olles vahtinud Soome kontsertide videoid, olen hakanud üha enam saama kinnitust, et just Lady Gagaga mul vestlus oligi. Mul on silme ees ta käed, väikesed mustad küüned, millega ta oma telefoni toksib…
Kui 13. oktoobri videos on Lady Gagal punased küüned, siis 14. oktoobri videos lühikesed mustad küüned…
Nii et, uskuge või mitte, aga 99% olen ma kindel, et Lady Gaga käis minu kõrval pingil suitsetamas ja ma rääkisin temaga!
Aga Lady Gaga me eest ei pääse – 17. november näeme Prahas! Kontserdil!
neljapäev, 21. oktoober 2010
Koli või Tallinna linnast välja!
Mul on selline tunne, et muudan sissekirjutust, et mu maksud mingil juhul laristaja Tallinnale ei läheks. No kaua võib?
Millal saavad pensionärid aru, et Savisaar on tainapea ja ta täidab ainult iseenda rahakotti ja tegelikult on tal kõigist savi? Kui kaua veel hääletavad inimesed sellise tegelase poolt? Venelased veel (need ei saa ju riigikeelestki aru), aga eestlased?
See pole mingi uudis, et Tallinna TV’l on oma stuudio Solarises ja Tallinna Linnavalitsusel pressikeskus vms, aga nüüd veel mingi Savisaare salakamber (jah, mulle piisab pealkirjast)… Tõesti, ega maksumaksja rahaga ei ole midagi teha.
Miks ei võiks tänavavalgustus põleda korralikult, eriti suvel, kui pätte on rohkem, kui linna peal valveta autosid? Miks ei võiks lapsed koolis tasuta süüa saada, olenemata kui vanad nad on või mis klassis nad käivad? Millal lõppeb onupoja poliitika Tallinna Linnavalitsuses, kus kõik on kõigi sugulased või kõik kõigiga maganud?
Mõttetu on küsida, sest küll vastus leitakse, miks… Peaasi, et Savisaarel ikka trobikond nõunikke oleks ja nemad priisata saaksid.
Tõesõna, koli või Tallinna linnast välja!
PRHDAZFJ
Millal saavad pensionärid aru, et Savisaar on tainapea ja ta täidab ainult iseenda rahakotti ja tegelikult on tal kõigist savi? Kui kaua veel hääletavad inimesed sellise tegelase poolt? Venelased veel (need ei saa ju riigikeelestki aru), aga eestlased?
See pole mingi uudis, et Tallinna TV’l on oma stuudio Solarises ja Tallinna Linnavalitsusel pressikeskus vms, aga nüüd veel mingi Savisaare salakamber (jah, mulle piisab pealkirjast)… Tõesti, ega maksumaksja rahaga ei ole midagi teha.
Miks ei võiks tänavavalgustus põleda korralikult, eriti suvel, kui pätte on rohkem, kui linna peal valveta autosid? Miks ei võiks lapsed koolis tasuta süüa saada, olenemata kui vanad nad on või mis klassis nad käivad? Millal lõppeb onupoja poliitika Tallinna Linnavalitsuses, kus kõik on kõigi sugulased või kõik kõigiga maganud?
Mõttetu on küsida, sest küll vastus leitakse, miks… Peaasi, et Savisaarel ikka trobikond nõunikke oleks ja nemad priisata saaksid.
Tõesõna, koli või Tallinna linnast välja!
PRHDAZFJ
teisipäev, 19. oktoober 2010
PILTUUDIS: kuidas ma ripsmed sain :)
Eelmisel esmaspäeval ootasime külalisi – alguses kella viie ajal saabuma pidanud Margret teatas, et tuleb hiljem koos Lauriga ja lõpuks nad kohal olidki.
Sõime kanasuppi ja lobisesime niisama, kuid tegelikul tulekul oli muu põhjus, ma pidin saama endale ripsmepikendused. Margret nimelt oskab neid nüüd pärast paarinädalast koolitust-praktikat panna :)
Et Margretil võimalikult mugav oleks heitsin selili söögilauale ja Margret istus laua otsa, suunas lambi näkku ja kukkus pintsettidega möllama.
Kaks tundi hiljem olin ilusam kui varem :)
Soovitan soojalt Margreti teenuseid, töö kiire ja korralik ning vajadusel tuleb ta kohvrike näpus ka koju tegema.
esmaspäev, 11. oktoober 2010
Kutse on järgimiseks!
Ma ei ole küll mingi moeguru Ženja Fokin või etiketi õpetaja Maaja Kallast, aga ma suudan loogiliselt mõelda ja kutsetest kinni pidada.
Reede õhtul pidas Solaris oma esimest sünnipäeva, kutsel oli selge sõnaga kirjas dresscode: Black tie! Sulgudesse lisatud veel täpsustav: tegelikult ka!
Õnneks oli suurem osa kutset lugenud ja sellest ka kinni pidanud, aga näis, et mõni ei mõista mitte, mis tähendab kutsel kirjas olev dresscode.
Täpselt nii oleks pidanud kõik mehed tulema. Tanel Tatterile 10 punkti!
Reede õhtul pidas Solaris oma esimest sünnipäeva, kutsel oli selge sõnaga kirjas dresscode: Black tie! Sulgudesse lisatud veel täpsustav: tegelikult ka!
Õnneks oli suurem osa kutset lugenud ja sellest ka kinni pidanud, aga näis, et mõni ei mõista mitte, mis tähendab kutsel kirjas olev dresscode.
Halvad variandid:
Kes tuleb pidulikule sündmusele teksades ja kampsunis? Tema!
Mitte kõige hullem variant, lipsud lisavad pidulikkust, kuid teksapüksid nullivad kõik!
Kuigi ETV meelelahutussaadete toimetuse juht Mart Normet on selga ajanud ülikonna, ei sobi läikiv T-särk sinna alla sugugi.
Katsejänese välimus ja tšikid olid taotluslik, seega väga halvaks ei saa panna.
Väga head valikud:
Õhtu võõrustajad Peeter ja Priit Rebane näitasid klassi!
Täpselt nii oleks pidanud kõik mehed tulema. Tanel Tatterile 10 punkti!
Meelis on varem maitsetutest fotograafidest bloginud. Loe siit!
Poleemika Evelin Ilvese kostüümi ümber
Küll kommentaatorid alles kaagutaks! Kui ma ei oleks teinud uudist, et Evelinil oli sama jakk, mis Vabariigi aastapäeva vastuvõtul, kaagutaks lugejad, et issand, kannab sama kaltsu. Nüüd aga undavad, et miks ma kirjutan, et taaskasutab.
Lugu ise asub siin!
No see, et kommentaatorid iial rahul ei ole, pole mingi uudis, aga mõni on ikka nii loll, et halb hakkab. Ja mis peamine, ma tegidan (kommentaatori kirjapilt muutmata) õelust :D
No mida mõtet on kommenteerida, et MINA peaksin alati uute riietega käima. Ma ei ole mingi kuulus, ma ei esinda riiki, ma olen suvaline ja täiesti teisejärguline reporter.
Kuigi ka mina üritan iga kord midagi uut välja mõelda, kui ma kuskile suuremale üritusele lähen.
Näiteks olen ma kaks aastat järjest käinud Kanal 2 sünnipäeval sama kleidiga, olen vahetanud vaid aksessuaare. Kui mul esimesel aastal olid lillat värvi karvaäärega varrukad, siis sel korral võtsin mustad varrukad ja õmblesin nööpe täis, aksessuaariks lisasin nööbikinda ja kõrvarõngad.
(foto: Ilmar Saabas Delfi)
Kellelgi ei tulnud meeldegi, et kleit ja kingad olid samad.
Ja mis Jumal see Evelin Ilves nüüd on, et tema kohta ei tohi midagi öelda või kirjutada. Kas ma oleks pidanud Maaja Kallastilt kommentaari küsima, mida tema taaskasutusest arvab ja siis oleksid kommentaatorid vait? Vaevalt küll. Inimestel on alati midagi kaagutada.
Pole mõtetki soovitada, et saage üle vms. Vähemalt olen ma see julge, kes kirjutab oma nime alt, mitte ei ole mingi moetoimetus vms.
Lugu ise asub siin!
No see, et kommentaatorid iial rahul ei ole, pole mingi uudis, aga mõni on ikka nii loll, et halb hakkab. Ja mis peamine, ma tegidan (kommentaatori kirjapilt muutmata) õelust :D
No mida mõtet on kommenteerida, et MINA peaksin alati uute riietega käima. Ma ei ole mingi kuulus, ma ei esinda riiki, ma olen suvaline ja täiesti teisejärguline reporter.
Kuigi ka mina üritan iga kord midagi uut välja mõelda, kui ma kuskile suuremale üritusele lähen.
Näiteks olen ma kaks aastat järjest käinud Kanal 2 sünnipäeval sama kleidiga, olen vahetanud vaid aksessuaare. Kui mul esimesel aastal olid lillat värvi karvaäärega varrukad, siis sel korral võtsin mustad varrukad ja õmblesin nööpe täis, aksessuaariks lisasin nööbikinda ja kõrvarõngad.
(foto: Ilmar Saabas Delfi)Kellelgi ei tulnud meeldegi, et kleit ja kingad olid samad.
Ja mis Jumal see Evelin Ilves nüüd on, et tema kohta ei tohi midagi öelda või kirjutada. Kas ma oleks pidanud Maaja Kallastilt kommentaari küsima, mida tema taaskasutusest arvab ja siis oleksid kommentaatorid vait? Vaevalt küll. Inimestel on alati midagi kaagutada.
Pole mõtetki soovitada, et saage üle vms. Vähemalt olen ma see julge, kes kirjutab oma nime alt, mitte ei ole mingi moetoimetus vms.
reede, 1. oktoober 2010
Otselülitus koolist!
Olen nüüd nädal aega koolipinki rühkinud (hetkelgi tunnis) ja tegelikkuses ei olegi asi nii roosiline, et oo, tasuta ja ainult nädal aega kuus jne. Päris raskeks läheb, eriti keeltes.
Esiteks on mul vaja teha lõputöö, mille aluseks on majandus (mul on jumala hea mõte ja teema olemas, aga ma kujutlen juba, kui metsikult see aega võtab, aga kust ma selle aja võtan) ja praktika 10 nädalat (ja kust ma selle aja veel võtan?).
Esimese viie teenisin arvutiõpetuses, mis on minu jaoks suhteliselt kerge teema. Vähemalt algus oli. Powerpoint ja exel (milleni me vist ei jõuagi) oleks märksa huvitavam mu jaoks.
Turundus, mida ma eriti ootasin, osutus esimesel tunnil küll täiesti läbikukkunuks. Poolteist tundi hetkeolukorda Iraagis ja Afganistanis, no mida. Tore on, seda saan ma ka lehest ja uudistest ja arvestades, kui vähe meil turundustunde ette on nähtud, tahaks teada kuidas oma asja müüa, kuidas seda välja mängida, kuidas rahvast manipuleerida jne.
Aga ei, sellest me ei rääkinud ja võimalik, et me selleni ei jõuagi, sest kavas on see 12s punkt, aga õpetaja sõnul jõuame võtta läbi esimesed kuus punkti, kui sedagi.
Raamatupidamises ei kasuta tänapäeval ju keegi käsitsilahendamist?! Hea on muidugi teada, kuidas asi toimib, aga minu meelest võiks me kohe mingi programmi kallale asuda ja bilansse koostama hakata.
Mäletan, kui hotellindust Saksas õppisin, kohe programm käima ja kuku broneerima jne.
Üleüldse on kogu õppimine megaakadeemiline, kuigi võiks olla märksa rohkem proovimis-katsetus meetodil põhinev. Kogemus on ju see, mis loeb.
Hetkel olen suhtlemisõpetuse tunnis, mis kestab täna 8.30-12.30 – siiani ei ole ma veel miskit uut teada saanud. Ma olen nii üheksandas- kui kaheteistkümnendas klassis teinud psühholoogias lõputöö, käinud kahel erineval psühholoogiakursusel ning Saksamaal seda õppinud. Samuti ei valmista minu jaoks probleemi koostada CV, kaas- ja/või motivatsioonikiri. Pean uurima, ehk saab üle kanda selle aine.
Kõige suurem komistuskivi või takistus on mu jaoks keeled, nii vene- kui inglise keel. Kuigi mul ei ole konkreetseid väikeettevõtte plaane, siis ilmselt ei plaani ma neid teostada välismaal. Kui siis välismaalt Eesti, kui sedagi. Reaalis, kui ma tahan midagi maha müüa, siis saan ma sellega hakkama, mul pole vaja majanduskeelt. Loomulikult tuleb see kasuks, aga ma saan ka selleta.
Tunde on tegelikult aasta jooksul suhteliselt vähe. Ette on nähtud 1600 tundi, millest koolis veedame vaid 400 ja ülejäänud on iseseisev töö ja kodune õppimine.
Tundidest lähemalt. Vene keelt on ette nähtud poole rohkem kui inglise keelt. Kõige rohkem ootabki ees vene keele tunde ja ettevõtluse ja äriplaani koostamist.
Kõige vähem saan aga teadmisi omandada asjaajamisealustes, töökeskkonnaohutuses, ärieetikas, turunduses, maksunduses, personalijuhtimises ja projektijuhtimises.
Lisaks eelolevale on mul veel õppekavas arvutikasutus, suhtlemisõpetus, õigusõpetus, raamatupidamine, organisatsioon ja majandus.
Mul on triljon küsimust, millele pean vastused välja uurima. Esiteks, kas ma saaksin saksa keele mingi keele asemel üle kanda. Näiteks on meil vene keeles selliseid inimesi, kes ei ole iialgi seda õppinud ning nad ei oska isegi vene keelseid tähti. Kuidas saaksid nad jõuda samale tasemele kui mina või mõni venekeelse emakeele oskusega kaasõpilane.
Kuna lõputööks võib olla äriplaan, siis kas selleks võib olla ka projekt ja kas selleks võib olla juba tehtud projekt? Ehk projekt, mis on realiseeritud.
Ja mis Edwardi (Videviku saaga) ja Justin Bieberi vihikutest tänapäeval noored unistavad. Mul on konkreetselt Reno Hekkonens vihikus :D (Tudengikaustik, 2010)
Aga head koolinädala jätku!
Esiteks on mul vaja teha lõputöö, mille aluseks on majandus (mul on jumala hea mõte ja teema olemas, aga ma kujutlen juba, kui metsikult see aega võtab, aga kust ma selle aja võtan) ja praktika 10 nädalat (ja kust ma selle aja veel võtan?).
Esimese viie teenisin arvutiõpetuses, mis on minu jaoks suhteliselt kerge teema. Vähemalt algus oli. Powerpoint ja exel (milleni me vist ei jõuagi) oleks märksa huvitavam mu jaoks.
Turundus, mida ma eriti ootasin, osutus esimesel tunnil küll täiesti läbikukkunuks. Poolteist tundi hetkeolukorda Iraagis ja Afganistanis, no mida. Tore on, seda saan ma ka lehest ja uudistest ja arvestades, kui vähe meil turundustunde ette on nähtud, tahaks teada kuidas oma asja müüa, kuidas seda välja mängida, kuidas rahvast manipuleerida jne.
Aga ei, sellest me ei rääkinud ja võimalik, et me selleni ei jõuagi, sest kavas on see 12s punkt, aga õpetaja sõnul jõuame võtta läbi esimesed kuus punkti, kui sedagi.
Raamatupidamises ei kasuta tänapäeval ju keegi käsitsilahendamist?! Hea on muidugi teada, kuidas asi toimib, aga minu meelest võiks me kohe mingi programmi kallale asuda ja bilansse koostama hakata.
Mäletan, kui hotellindust Saksas õppisin, kohe programm käima ja kuku broneerima jne.
Üleüldse on kogu õppimine megaakadeemiline, kuigi võiks olla märksa rohkem proovimis-katsetus meetodil põhinev. Kogemus on ju see, mis loeb.
Hetkel olen suhtlemisõpetuse tunnis, mis kestab täna 8.30-12.30 – siiani ei ole ma veel miskit uut teada saanud. Ma olen nii üheksandas- kui kaheteistkümnendas klassis teinud psühholoogias lõputöö, käinud kahel erineval psühholoogiakursusel ning Saksamaal seda õppinud. Samuti ei valmista minu jaoks probleemi koostada CV, kaas- ja/või motivatsioonikiri. Pean uurima, ehk saab üle kanda selle aine.
Kõige suurem komistuskivi või takistus on mu jaoks keeled, nii vene- kui inglise keel. Kuigi mul ei ole konkreetseid väikeettevõtte plaane, siis ilmselt ei plaani ma neid teostada välismaal. Kui siis välismaalt Eesti, kui sedagi. Reaalis, kui ma tahan midagi maha müüa, siis saan ma sellega hakkama, mul pole vaja majanduskeelt. Loomulikult tuleb see kasuks, aga ma saan ka selleta.
Tunde on tegelikult aasta jooksul suhteliselt vähe. Ette on nähtud 1600 tundi, millest koolis veedame vaid 400 ja ülejäänud on iseseisev töö ja kodune õppimine.
Tundidest lähemalt. Vene keelt on ette nähtud poole rohkem kui inglise keelt. Kõige rohkem ootabki ees vene keele tunde ja ettevõtluse ja äriplaani koostamist.
Kõige vähem saan aga teadmisi omandada asjaajamisealustes, töökeskkonnaohutuses, ärieetikas, turunduses, maksunduses, personalijuhtimises ja projektijuhtimises.
Lisaks eelolevale on mul veel õppekavas arvutikasutus, suhtlemisõpetus, õigusõpetus, raamatupidamine, organisatsioon ja majandus.
Mul on triljon küsimust, millele pean vastused välja uurima. Esiteks, kas ma saaksin saksa keele mingi keele asemel üle kanda. Näiteks on meil vene keeles selliseid inimesi, kes ei ole iialgi seda õppinud ning nad ei oska isegi vene keelseid tähti. Kuidas saaksid nad jõuda samale tasemele kui mina või mõni venekeelse emakeele oskusega kaasõpilane.
Kuna lõputööks võib olla äriplaan, siis kas selleks võib olla ka projekt ja kas selleks võib olla juba tehtud projekt? Ehk projekt, mis on realiseeritud.
Ja mis Edwardi (Videviku saaga) ja Justin Bieberi vihikutest tänapäeval noored unistavad. Mul on konkreetselt Reno Hekkonens vihikus :D (Tudengikaustik, 2010)
Aga head koolinädala jätku!
