Ma võtan pooled oma eilsed sõnad (loe siit!) tagasi, pärast seda, kui nägin "Heliseva muusika" peaosas Birgit Õigemeelt.
Ma ei pannud seda koledat kleiti tähelegi, sest Birgit laulis ja näitles selle üle. Ma ei oleks uskunud, et Birgit võiks olla nii hea. Lausa super! Nüüd on kindel, et lähen vaatama just siis kui Birgit peaosas on!
Tegelikult tuleb siinkohal tunnistada, et ma ei ole kunagi Hanna-Liina Võsa fännanud. Ma ei mäleta kedagi teist, kes oleks välismaal õppinud ja leheveergudel halanud, et küll on raske ja rahast tuleb puudu ja aidake.
Ma mäletan üht umbes seitsme aasta tagust muusikalilaulude kontserti, kus esines ka Hanna-Liina (samal ajal õppis muusikalilaulu USAs) ja ma olin totaalselt pettunud. Ta ilmselt ongi õppinud, kuidas õigesti hingata ja millises asendis kael hoida, et hääl hästi välja tuleks, aga ta on muidu täiesti emotsioonitu ja külm.
Aga kuna ma Birgitit ei olnud üldse muusikalilaval näinud, siis ma eeldasin, et Hanna-Liina laulab paremini. Ma eksisin. Birgit on sada tuhat korda parem kui Hanna-Liina, selles osas igastahes küll. Ja paidevei, ma ei ole ka Birgitit kunagi fännanud...
Aga nagu allolevas klipis näha, on Birgiti esinemine Hanna-Liina omast üle. Hanna-Liina esinemist vaata veel all olevast postitusest.
teisipäev, 30. november 2010
esmaspäev, 29. november 2010
"Heliseva muusika" pettumus
Ma kohe pean sõna võtma. Esiteks Tartus esietenduvale „Helisevale muusikale“ ma ei jõudnud, küll jõuan Tallinnas.
Mõtlesin siin just, et huvitav, kumba ma näha tahaks, kas Hanna-Liinat või Birgitit. Hanna-Liina võimekusse usun ilmselt rohkem, laulumõttes just. Birgitisse ma nii väga just laulumõttes ei usu, eeldan, et ta näitleb paremini.
Täna aga leidsin YouTube’ist klipi, milles laulab Hanna-Liina. Ei pidanud pettuma, nagu päris. Aga miks tal sellised kaltsud seljas on, nagu läheks põllule kartuleid võtma. Ja mis kingad?!
Ma saan aru küll, et helisevamuusika Marial oli ainult üks nadi kleit, millega ta pidi hakkama saama, aga ometi polnud see mingi rõve pruun kalts. No kas tõesti ei võiks Marial siis mõni kobedam kleit seljas olla?!
See oli praegu nii räme pettumus :(
Mõtlesin siin just, et huvitav, kumba ma näha tahaks, kas Hanna-Liinat või Birgitit. Hanna-Liina võimekusse usun ilmselt rohkem, laulumõttes just. Birgitisse ma nii väga just laulumõttes ei usu, eeldan, et ta näitleb paremini.
Täna aga leidsin YouTube’ist klipi, milles laulab Hanna-Liina. Ei pidanud pettuma, nagu päris. Aga miks tal sellised kaltsud seljas on, nagu läheks põllule kartuleid võtma. Ja mis kingad?!
Ma saan aru küll, et helisevamuusika Marial oli ainult üks nadi kleit, millega ta pidi hakkama saama, aga ometi polnud see mingi rõve pruun kalts. No kas tõesti ei võiks Marial siis mõni kobedam kleit seljas olla?!
See oli praegu nii räme pettumus :(
pühapäev, 21. november 2010
Kuidas ma Lady Gagaga kohtusin
Üle-eelmisel reedel sai väike reis Stockholmi ette võetud, esmaspäeval viis lennuk aga juba Prahasse – eks ikka Lady Gagaga kohtama.
Nädalavahetus Rootsi kruiisil hea seltskonna ja veel parema söögiga veeta oli lausa lust ja lillepidu, kui just uued jalanõud poleks hõõruma hakanud.
Aga ega seal Stockholmis suurt polnud, ikka samad vanad poed ja ikka sama staff mis mujalgi, ainult et kordi kallim. Nende allahindlus on 100 SEK’i ehk 10€ ehk 156 EEK, samas kui Soomes on allahindlused 1€, 2€, 5€ jne ehk siis soodsam.
Mul õnnestus endale soetada 100SEKiga väga lahe valge kleit, eks kunagi mõne ürituse pildigaleriist saab näha. Sinna kleidi juurde sobib ideaalselt mu valge pintsak, mille paari kuu eest Helsingist soetasin, ainult et praegu on ta valge. Peab marimellil laskma tuunida.
Teeninduskultuur on Prahas null!
Esmaspäeva pärastlõunal istusime Praha lennukile, mis jäi kusjuures hiljaks, et sõita Tšehhimaale Lady Gaga kontserdile, sest mõni meist siin võitis suisa tasuta reisi ja kontserdipiletid :)
Prahas olin ma varem käinud 2001. aasta suvel ja mul olid sest linnast päris head mälestused, aga ma ei tea… Pole see Euroopa ikka minu jaoks – tahan päikest, sinist merd ja liivaranda.
Esimesel õhtul saime siis söögipettumuse osaliseks – praed olid väiksed ja vastikud. Lisaks tehti arvele tempel TIP IS NOT INCLUDED ja lihtsalt lisati käsitsi kirjutades 10% juurde. Aga äkki ma ei oleks tahtnud seda maksta? Äkki ma ei jäänud rahule? Ja tegelikkuses ma ei olekski seda seal maksnud, sest kogu see värk seal pubis oli täis jama. Söök oli jura ja teenindus null.
Kusjuures tuleb tõesti mainida, et teeninduskultuur on seal täiesti miinus kaheksa. Enne chatitakse sõbrannaga, lõpetatakse MSNis vestlus ja alles siis pöördutakse sinu kui kliendi poole – seda nii poes, hotellis kui piletiostu putkas.
Teisel õhtul õnnestus meil aga väga heasse kohta sööma sattuda – praed olid meeletud, isegi terve päev söömata olnuna ei jõudnud me kõike ära süüa. Ja mis peamine, soodsad.
Loomulikult ei saanud me mööda astuda kohalikust kaubatänavast ning ostukeskustest, kus paraku ei leidunud taaskord midagi uut – ikka see sama vana H&M’i ja NewYorkeri kaup, mis siin ja Helsingiski. Kuigi H&M’ist leidsin väga khuulid lauvärvid :)
Suitsud on Prahas sama hinnaga, mis meilgi. Marlboro Gold oli näiteks kallimgi (46 EEK pakk), samas kui seal müüdi sellist Philip Morrisit, mida meil polegi – kollases pakis (hind oli sama, mis meil 37 EEK).
Samuti ei saanud me mööda kõndida KFC’st, kus pidime kohustuslikus korras mõned hot wings’id võtma ning liitrite viisi Pepsit kaanima.
Kakeldes kolmandasse ritta
Ma ei oska enam seisukohta võtta, kas ma olen ise ilgem bravuuritar või on tõesti inimesed ajukääbikud, aga ka Prahas ei õnnestunud mul peksa saamata kolmandasse ritta jõuda.
Saate aru siis, kolm Tšehhi homokutti seisavad kuskil keset suvalist rahvast ja me möödume neist ja nad lähevad gigamarru, et me neist möödume – olenemata sellest, et me ei jää nende ette seisma või riiva neid isegi. Nad kukuvad kaagutama, me ei tee märkamagi, lõpuks teatab üks – kole kui öö – no tõesti, nii koledat homo pole ma elus näinud, et … „See siin on teine linn, siin ei minda teistest ette…“
Esimeses reas seisab jälle kaks homo, räägivad vene keeles, ju siis on meie idanaabrid. Kuna nad on esimeses reas, siis nende ees on aed, kuna mina seisan nende selja taga, siis minu jalge alla jääb astmeline koht – mul on suhteliselt ebamugav, aga mõtlen, et Lady Gaga on seda väärt. Ja siis, on vaja sel homol end hõõrutama hakata, peps uppis nagu… Ma ei kommenteerigi üldse, kuidas. Itsitab nagu väike laps. Mõlemad kutid on koledad – kas ainult Eestis on homod ilusad?
Tore on, nende taha me jääda ei saa. Otsustame liikuda meetrikese vasakule – kus on kari a 14-15 aastaseid tšikke. Ja nii kui ma üritan liikuma hakata, haarab mingi homo mul juustest – no täis eit, isegi juustest ei osanud sikutada nii, et valus hakkaks :D Ja kui me olime oma meetrikese liikunud, küll rida taha poole, siis oli vaja sel homol mulle veel jalaga ribidesse virutada. No tõesti, millised suurepärased tšehhid – kindlasti tahan tagasi minna… Mida iganes, nautisime kontserti suurepäraselt ka kolmandast reast.
Lady Gaga oli kahe meetri kaugusel
Seal lava ees seistes, Gagast vaid paari meetri kaugusel olles, sain kinnitust, et just tema oli see naine, kellega ma Helsingis rääkisin (loe lähemalt siit!). 101% olen ma nüüd kindel, et olen isiklikult superstaariga rääkinud, teda lihtsalt ära tundmata. Ja kui te küsite, kuidas ma teda ära ei tundnud, siis olge mureta, teie ka ei tunneks. Te lihtsalt pole harjunud teda sellise tavalisena nägema ega oska oletadagi, et see võiks tema olla.
Mulle meeldis eriti see, kui Gaga teatas, et ta armastab homosid, eriti Praha omasid ja vahtis neile esireas otsa ja vibutas näpuga ja lihtsalt 95% punastas ja oli ilmselgelt kapis… Ise näevad nii homod välja, et ei teki kahtlustki!
***
Aga kontsert ise oli lihtsalt super. Kuigi näiteks Britney Spearsil oli kordi vägevam lavashow (Circus), suutis Gaga ikkagi õhku ahmima panna – vaid üheks looks tõusis osa lavast kõrgustesse, vaid ühe loo jaoks oli tuledest plinkiv monster lavale toodud, vaid ühe loo jaoks oli talle selga ehitatud ise liikuv kleit…
Selles suhtes oli Gaga ägedam, et ta ei anna üldse endale aru, mida selga paneb ja kuidas käitub – fännide kingitud Hello Kitty karule lõi ta lihtsalt kontsa sisse ja rebis ribadeks, nii et vatitükke lendas. Klaverit mängis ta kontsadega seal otsas trampides ja keegi ei imestanud – see on ju Gaga, talle on kõik lubatud.
Ja mis peamine, ta oli nii lähedal ja kaks tundi möödus linnutiivul. Nüüd jääb vaid loota, et keegi taipab ta Eestisse tuua, sest see on sensatsioon, mida see naine teeb!
Nädalavahetus Rootsi kruiisil hea seltskonna ja veel parema söögiga veeta oli lausa lust ja lillepidu, kui just uued jalanõud poleks hõõruma hakanud.
Aga ega seal Stockholmis suurt polnud, ikka samad vanad poed ja ikka sama staff mis mujalgi, ainult et kordi kallim. Nende allahindlus on 100 SEK’i ehk 10€ ehk 156 EEK, samas kui Soomes on allahindlused 1€, 2€, 5€ jne ehk siis soodsam.
Mul õnnestus endale soetada 100SEKiga väga lahe valge kleit, eks kunagi mõne ürituse pildigaleriist saab näha. Sinna kleidi juurde sobib ideaalselt mu valge pintsak, mille paari kuu eest Helsingist soetasin, ainult et praegu on ta valge. Peab marimellil laskma tuunida.
Teeninduskultuur on Prahas null!
Esmaspäeva pärastlõunal istusime Praha lennukile, mis jäi kusjuures hiljaks, et sõita Tšehhimaale Lady Gaga kontserdile, sest mõni meist siin võitis suisa tasuta reisi ja kontserdipiletid :)
Prahas olin ma varem käinud 2001. aasta suvel ja mul olid sest linnast päris head mälestused, aga ma ei tea… Pole see Euroopa ikka minu jaoks – tahan päikest, sinist merd ja liivaranda.
Esimesel õhtul saime siis söögipettumuse osaliseks – praed olid väiksed ja vastikud. Lisaks tehti arvele tempel TIP IS NOT INCLUDED ja lihtsalt lisati käsitsi kirjutades 10% juurde. Aga äkki ma ei oleks tahtnud seda maksta? Äkki ma ei jäänud rahule? Ja tegelikkuses ma ei olekski seda seal maksnud, sest kogu see värk seal pubis oli täis jama. Söök oli jura ja teenindus null.
Kusjuures tuleb tõesti mainida, et teeninduskultuur on seal täiesti miinus kaheksa. Enne chatitakse sõbrannaga, lõpetatakse MSNis vestlus ja alles siis pöördutakse sinu kui kliendi poole – seda nii poes, hotellis kui piletiostu putkas.
Teisel õhtul õnnestus meil aga väga heasse kohta sööma sattuda – praed olid meeletud, isegi terve päev söömata olnuna ei jõudnud me kõike ära süüa. Ja mis peamine, soodsad.
Loomulikult ei saanud me mööda astuda kohalikust kaubatänavast ning ostukeskustest, kus paraku ei leidunud taaskord midagi uut – ikka see sama vana H&M’i ja NewYorkeri kaup, mis siin ja Helsingiski. Kuigi H&M’ist leidsin väga khuulid lauvärvid :)
Suitsud on Prahas sama hinnaga, mis meilgi. Marlboro Gold oli näiteks kallimgi (46 EEK pakk), samas kui seal müüdi sellist Philip Morrisit, mida meil polegi – kollases pakis (hind oli sama, mis meil 37 EEK).
Samuti ei saanud me mööda kõndida KFC’st, kus pidime kohustuslikus korras mõned hot wings’id võtma ning liitrite viisi Pepsit kaanima.
Kakeldes kolmandasse ritta
Ma ei oska enam seisukohta võtta, kas ma olen ise ilgem bravuuritar või on tõesti inimesed ajukääbikud, aga ka Prahas ei õnnestunud mul peksa saamata kolmandasse ritta jõuda.
Saate aru siis, kolm Tšehhi homokutti seisavad kuskil keset suvalist rahvast ja me möödume neist ja nad lähevad gigamarru, et me neist möödume – olenemata sellest, et me ei jää nende ette seisma või riiva neid isegi. Nad kukuvad kaagutama, me ei tee märkamagi, lõpuks teatab üks – kole kui öö – no tõesti, nii koledat homo pole ma elus näinud, et … „See siin on teine linn, siin ei minda teistest ette…“
Esimeses reas seisab jälle kaks homo, räägivad vene keeles, ju siis on meie idanaabrid. Kuna nad on esimeses reas, siis nende ees on aed, kuna mina seisan nende selja taga, siis minu jalge alla jääb astmeline koht – mul on suhteliselt ebamugav, aga mõtlen, et Lady Gaga on seda väärt. Ja siis, on vaja sel homol end hõõrutama hakata, peps uppis nagu… Ma ei kommenteerigi üldse, kuidas. Itsitab nagu väike laps. Mõlemad kutid on koledad – kas ainult Eestis on homod ilusad?
Tore on, nende taha me jääda ei saa. Otsustame liikuda meetrikese vasakule – kus on kari a 14-15 aastaseid tšikke. Ja nii kui ma üritan liikuma hakata, haarab mingi homo mul juustest – no täis eit, isegi juustest ei osanud sikutada nii, et valus hakkaks :D Ja kui me olime oma meetrikese liikunud, küll rida taha poole, siis oli vaja sel homol mulle veel jalaga ribidesse virutada. No tõesti, millised suurepärased tšehhid – kindlasti tahan tagasi minna… Mida iganes, nautisime kontserti suurepäraselt ka kolmandast reast.
Lady Gaga oli kahe meetri kaugusel
Seal lava ees seistes, Gagast vaid paari meetri kaugusel olles, sain kinnitust, et just tema oli see naine, kellega ma Helsingis rääkisin (loe lähemalt siit!). 101% olen ma nüüd kindel, et olen isiklikult superstaariga rääkinud, teda lihtsalt ära tundmata. Ja kui te küsite, kuidas ma teda ära ei tundnud, siis olge mureta, teie ka ei tunneks. Te lihtsalt pole harjunud teda sellise tavalisena nägema ega oska oletadagi, et see võiks tema olla.
Mulle meeldis eriti see, kui Gaga teatas, et ta armastab homosid, eriti Praha omasid ja vahtis neile esireas otsa ja vibutas näpuga ja lihtsalt 95% punastas ja oli ilmselgelt kapis… Ise näevad nii homod välja, et ei teki kahtlustki!
***
Aga kontsert ise oli lihtsalt super. Kuigi näiteks Britney Spearsil oli kordi vägevam lavashow (Circus), suutis Gaga ikkagi õhku ahmima panna – vaid üheks looks tõusis osa lavast kõrgustesse, vaid ühe loo jaoks oli tuledest plinkiv monster lavale toodud, vaid ühe loo jaoks oli talle selga ehitatud ise liikuv kleit…
Selles suhtes oli Gaga ägedam, et ta ei anna üldse endale aru, mida selga paneb ja kuidas käitub – fännide kingitud Hello Kitty karule lõi ta lihtsalt kontsa sisse ja rebis ribadeks, nii et vatitükke lendas. Klaverit mängis ta kontsadega seal otsas trampides ja keegi ei imestanud – see on ju Gaga, talle on kõik lubatud.
Ja mis peamine, ta oli nii lähedal ja kaks tundi möödus linnutiivul. Nüüd jääb vaid loota, et keegi taipab ta Eestisse tuua, sest see on sensatsioon, mida see naine teeb!
neljapäev, 11. november 2010
ÄRA ANDA veel 30 raamatut!
Seoses kolimise ja ruumipuudusega, olen sunnitud ära andma kolmkümmend raamatut.
Pakkumisel on 30 raamatut Eesti Päevalehe XX sajandi kirjandusklassika sarjast (raamatute nimekiri siin).
Omal ajal oli raamatu hinnaks 70 krooni, mina neid üksikuna poest ei ostnud, vaid tellisin otse koju, hind jäi samaks.
Annan need ära soodsama hinnaga, kui poes ehk et kui ma ise maksin nende eest 2100krooni, olen nõus need ära andma 50 krooni raamat, aga alati jõuame hinnas kokkuleppele ehk tingimisvõimalus! Tee julgelt enda pakkumine: marileen@marileenalbers.com
Raamatud annan ära täissarjana ehk üksikult pole mõtet mult raamatuid nuiama hakata.
Raamatud asuvad Tallinnas ja ainult järele tulemise vaev :)
PS. eilse postituse 70nene sari läks uuele omanikule täna!
Pakkumisel on 30 raamatut Eesti Päevalehe XX sajandi kirjandusklassika sarjast (raamatute nimekiri siin).
Omal ajal oli raamatu hinnaks 70 krooni, mina neid üksikuna poest ei ostnud, vaid tellisin otse koju, hind jäi samaks.
Annan need ära soodsama hinnaga, kui poes ehk et kui ma ise maksin nende eest 2100krooni, olen nõus need ära andma 50 krooni raamat, aga alati jõuame hinnas kokkuleppele ehk tingimisvõimalus! Tee julgelt enda pakkumine: marileen@marileenalbers.com
Raamatud annan ära täissarjana ehk üksikult pole mõtet mult raamatuid nuiama hakata.
Raamatud asuvad Tallinnas ja ainult järele tulemise vaev :)
PS. eilse postituse 70nene sari läks uuele omanikule täna!
kolmapäev, 10. november 2010
ANNAN ÄRA 100 raamatut
Seoses kolimise ja ruumipuudusega, olen sunnitud ära andma sada raamatut.
Pakkumisel on kaks täiskomplektset raamatusarja - 70 raamatut Eesti Päevalehe romaaniklassika sarjast (raamatute nimekiri siin) ja 30 raamatut Eesti Päevalehe XX sajandi kirjandusklassika sarjast (raamatute nimekiri siin).
Omal ajal oli raamatu hinnaks 70 krooni, mina neid üksikuna poest ei ostnud, vaid tellisin otse koju, hind jäi samaks.
Annan need ära soodsama hinnaga, kui poes ehk et kui ma ise maksin nende eest 7000krooni, olen nõus need ära andma 50 krooni raamat, aga alati jõuame hinnas kokkuleppele ehk tingimisvõimalus! Tee julgelt enda pakkumine: marileen@marileenalbers.com
Raamatud annan ära täissarjana ehk üksikult pole mõtet mult raamatuid nuiama hakata.
Raamatud asuvad Tallinnas ja on juba kasti pakendatud, ainult järele tulemise vaev.
Pakkumisel on kaks täiskomplektset raamatusarja - 70 raamatut Eesti Päevalehe romaaniklassika sarjast (raamatute nimekiri siin) ja 30 raamatut Eesti Päevalehe XX sajandi kirjandusklassika sarjast (raamatute nimekiri siin).
Omal ajal oli raamatu hinnaks 70 krooni, mina neid üksikuna poest ei ostnud, vaid tellisin otse koju, hind jäi samaks.
Annan need ära soodsama hinnaga, kui poes ehk et kui ma ise maksin nende eest 7000krooni, olen nõus need ära andma 50 krooni raamat, aga alati jõuame hinnas kokkuleppele ehk tingimisvõimalus! Tee julgelt enda pakkumine: marileen@marileenalbers.com
Raamatud annan ära täissarjana ehk üksikult pole mõtet mult raamatuid nuiama hakata.
Raamatud asuvad Tallinnas ja on juba kasti pakendatud, ainult järele tulemise vaev.
Siska, kasva suureks!
Ma ei ole selle nädala Kroonikat lugenud, aga olen teiste portaalide vahendusel saanud teada, et endisest ninja-tüdruk Katrin Siskast olla mingi lugu ilmunud, millel siis tõepõhja pole.
Nüüd kräunub Siska meediaportaalides, et Anna-Maria Galojan on tema laimuloo tellinud (loe näiteks siit!) ja ega Galojangi võlgu jää, teatades, et Siska on ebastabiilne (loe siit!).
Teate, mis mina arvan?
Arvestades, et mul on täiesti paar kogemust Siskaga olemas, kusjuures ühel korral on ta olnud kohe nii kuri, et tahtis mind kohtusse anda…
Siska võiks suureks kasvada, saada aru, et poliitika ja meedia-inimesega käib kaasas teatud trall ajakirjades-ajalehtedes-portaalides, et ta ei saa iga vihjet kontrollida-kommenteerida ja selline hilisem halamine, et mind laimatakse ja kõik on vale, jätab ainult temast nõmeda mulje.
Minul isiklikult pole Siska vastu midagi, väga tore inimene on, aga kui ta selliseid avaldusi teeb a’la Galojan mustab mind, siis c’mon, get over it!
Ma olen ammu aru saanud, et igasugune kräpp, mis ilmub, elagu oma elu ilma minuta, ma ei pea kommenteerima ja kaagutama, kas see on õige või vale. Need kellel vaja, need teavad, kuidas asjad on ja ma ei pea läbi Elu24, Publiku jm portaalide kellelegi midagi tõestama.
Seega soovitan preili Siskal suureks kasvada ja lollidest üle olla, sest praegusel juhul tekitab ta ise draamat!
Nüüd kräunub Siska meediaportaalides, et Anna-Maria Galojan on tema laimuloo tellinud (loe näiteks siit!) ja ega Galojangi võlgu jää, teatades, et Siska on ebastabiilne (loe siit!).
Teate, mis mina arvan?
Arvestades, et mul on täiesti paar kogemust Siskaga olemas, kusjuures ühel korral on ta olnud kohe nii kuri, et tahtis mind kohtusse anda…
Siska võiks suureks kasvada, saada aru, et poliitika ja meedia-inimesega käib kaasas teatud trall ajakirjades-ajalehtedes-portaalides, et ta ei saa iga vihjet kontrollida-kommenteerida ja selline hilisem halamine, et mind laimatakse ja kõik on vale, jätab ainult temast nõmeda mulje.
Minul isiklikult pole Siska vastu midagi, väga tore inimene on, aga kui ta selliseid avaldusi teeb a’la Galojan mustab mind, siis c’mon, get over it!
Ma olen ammu aru saanud, et igasugune kräpp, mis ilmub, elagu oma elu ilma minuta, ma ei pea kommenteerima ja kaagutama, kas see on õige või vale. Need kellel vaja, need teavad, kuidas asjad on ja ma ei pea läbi Elu24, Publiku jm portaalide kellelegi midagi tõestama.
Seega soovitan preili Siskal suureks kasvada ja lollidest üle olla, sest praegusel juhul tekitab ta ise draamat!
teisipäev, 9. november 2010
Laske sisse mardisandid…
Täna on Mardipäev. Ma ei ole oma viisteist aastat uste taga jauramas käinud, aga mäletan, et omal ajal sai ikka septembris juba kambaga maha istutud ja plaan paika pandud, kes mida laulab ja kes mis luuletust loeb.
Täna lugesin Facebookist, et ühed mardid olla Barni laulu laulnud.
Meie majas käinud martidel oli üks salm – laske sisse mardisandid, marti-marti ja jälle otsast peale.
Ja kui meie nägime ka riietusega omal ajal vaeva, ikka vanad isa püksid ja suured saapad ja parukad ja läkiläkid ja … Siis täna nägin roosa jopega mardisanti.
Üks mardisant, keda ma aitasin, sai päris meheliku meigi ja üsna meheliku välimuse – käiku läks kaabu (49.- secondhand) ja minu vana mantel. Nagu päris.
Kuigi mardisant peaks minu silmis olema selline rännanud vennike, kes on porine ja must, mitte portfelli ja kaabuga ärimees.
Täna lugesin Facebookist, et ühed mardid olla Barni laulu laulnud.
Meie majas käinud martidel oli üks salm – laske sisse mardisandid, marti-marti ja jälle otsast peale.
Ja kui meie nägime ka riietusega omal ajal vaeva, ikka vanad isa püksid ja suured saapad ja parukad ja läkiläkid ja … Siis täna nägin roosa jopega mardisanti.
Üks mardisant, keda ma aitasin, sai päris meheliku meigi ja üsna meheliku välimuse – käiku läks kaabu (49.- secondhand) ja minu vana mantel. Nagu päris.
Kuigi mardisant peaks minu silmis olema selline rännanud vennike, kes on porine ja must, mitte portfelli ja kaabuga ärimees.
teisipäev, 2. november 2010
Naisteleht peksab sajaga segast
Kuigi pilt, millest kohe juttu tuleb pärineb juba üle-eelmisest Naistelehe numbrist, polnud mul lihtsalt varem aega seda teemat lahata. Nüüd olen selle üle oma naerud ka ära naernud ja isegi Pedajale pilti näidanud… Ühesõnaga, Naistelehe viimastel külgedel on alati miski veerg, kus jahvatatakse sellest, mis inimestel seljas on. Odav versioon Kroonika moepolitseist, aga noh, parem kui ei midagi.
Niisiis, seal oli Lauri Pedaja pilt ühest tantsusaatest, kus tal seljas triiksärk ja traksid ja püksid ja värki. Kuidas suutis aga Naistelehe reporter/moepolitsei/kes iganes seda külge koostab näha särgil valgeid kante, mitte trakse, vat sellest ma aru ei saa! Ja eksida moekülgedel sellise asja vastu, andestamatu!
