Savisaare kaitseks

Ma ei ole mitte kunagi olnud Keskerakonna fänn või neid valimistel toetanud, ma olen alati olnud pigem neid kritiseeriv – eriti just Tallinna linna siunav.

Aga miks nüüd on mingi „ülemaailmne“ poleemika mingi 1,5 miljoni euro ümber. Kas te tõesti usute, et Savisaar on ainus kes selliseid trikke teeb ja oma erakonnale raha tahab? Miks te arvate, et Ansip või mõne teise erakonna esimees kuskilt endale või erakonnale raha ei sahkerda. Pole kõik teised sugugi nii inglid, ja on vaid aja küsimus, kui ka need asjad välja surgitakse.

Täna olen ma tõesti Savisaare poolt ja kuigi ma ei ole Keskerakonda kunagi valinud, siis praegu oleks küll tahtmine ristike nende nime taha teha.

Ja seniks, kuni Savisaar tagasi ei astu, on see vaid vesi tema veskile ja ilma rahata tehtud valimiskampaania töötab täie sajaga!

Ma olen alati pidanud Savisaart valimiste eel geeniuseks, sest ainult tema suudab olla IGAL POOL ja iga päev ja iga kell pildis. Polegi siis ju imestada, miks ta valimistel tuhandeid hääli saab. Ta on pildis ja see ongi see, mis rahva just tema poolt hääletama paneb.

PALJASTUS: miks ma olen seltskonnareporter

Minu esimene paljastus, miks ma paks olen, kogus väga normaalseid ja positiivseid kommentaare ning üks kommentaar vihjas ka uuele teemale. Täna paljastan siis, miks sai minust (seltskonna)reporter.

Rents ütles...
Aga kui ausalt rääkida, siis minu jaoks oleks palju huvitavam paljastus, miks sa otsustasid ameti kasuks, mis ilmselgelt toob palju vaenlasi ja kohati ka põlgust. Mõtlen just seltskonnaajakirjaniku ametit, mitte lihtsalt ajakirjaniku oma.

Mäletan end vist kaheksandast-üheksandast klassist kui ma keeldusin keemiat õppimast ja teatasin targalt, et minust saab moelooja ja mul kama mingitest molekulidest. Õps teatas, et moeloomine ongi keemia – kas ja kuidas sa seod erinevaid materjale. Siis otsustasin, et olenemata igapäevasest kleitide-kingade-jakkide kritseldusest ikka asja ei saa ja tuleb uus amet valida.

Kümnendas klassis jumaldasin ma kirjandite kirjutamist. Kõik alati ohkisid, issand kui jube, mina mõtlesin – khuul, saab jälle varem minema.

Mul oli keskkooli aastatel vaid üks kirjand neli, proovikirjand, muidu olid kõik alati viied ja kümnendas klassis soovitas õpetaja mul üks oma kirjand saata ajakirja „Saladused“, läkski õnneks, sest see trükiti juba järgmises numbris ära. Kui mu kirjandid hiljem samuti sinna sobisid, panin teele. Mõne loo kirjutasin ka spetsiaalselt ajakirja jaoks. Mu sõbranna kasutas seda kunagi päris hea lisaraha teenimisena, saades kuus mitutuhat krooni, vahest oli nii, et pooled lood ajakirjas olid tema kirjutatud.

Kolisin 2004 suvel Saksamaale ning lisaraha oli kuidagi vaja teenida, saatsin mõned lood ajakirja(de)le, ajalehtedele ning tegin erinevaid kaastöid. Kusjuures teenisin ka teiste koolitööde ära tegemisega.

Siis vist taipasingi, et tahaks tulevikus end ajakirjandusega siduda. 2007. aasta alguses kandideerisin, ise Saksamaal olles, Õhtulehte online-reporteriks. Kuna Saksamaal õpitud hotellindus-toitlustus-teenindus nägi ette praktikat, aga praktikakohta Hamburgis saada ei õnnestunud ja Euroopa Liidu rahade eest õppimine võimaldas praktikat teha ka Eestis, tulingi Eesti. Käisin Õhtulehes vestlusel ja samal ajal kandideerisin veel vastavatavasse hotelli Tallinna vanalinnas. Õhtulehte ma tööle seekord ei saanud ning pärast praktikat jätkasin kohe tööd hotellis ning Saksamaaga oligi elu läbi.

Sama aasta lõpus otsis Õhtuleht taas inimesi ning sel korral kandideerisin taas. Õnneks sel korral mul vedas ning sain tööle online reporter-toimetaja ametikohale. Alguses tähendas see minu jaoks lihtsalt uudislindi täitmist, meilide ümberkirjutamist, valdadest ja linnadest info uurimist, uudiste täiendamist jne. Siis tuli superstaari saade, mida asusin aktiivselt kajastama. Aina enam möllasin ringi pidudel ja seltskonnaüritustel. Ühel hetkel hakkasime koos Meelis Tomsoniga koostööd tegema – mina korjasin infi, tema tegi pilti. Toimetuses saime hüüdnime dünaamiline duo. Elu24 ristis meid õige pea Tipiks ja Täpiks ning praegu on vähe neid seltskonnategelasi, kes meid ei teaks. Kui kutsutakse Meelis, lähme me koos, kui kutsutakse mind, teatakse, et lähme koos.

Aga kuidas siis sai minust seltskonnareporter. Kuna meil vahepeal onlines vahetus ülemus, üks läks lapsepuhkusele ning asemele tuli MEES, keda alguses kartsin kui tuld, selgus hiljem, et tal on palju parem visioon, kui naisülemusel. Meesülemus tahtis, et igaüks teeks seda, mis tal hästi välja tuleb, kuna olin ennast suhteliselt seltskondadesse sisse sulandanud, siis teadsin paljusid isiklikult ning mul oli hea jätkata seltskonnaelu rindel.

Kuigi tõesti, selline amet toob kaasa palju vihavaenlaseid, siis õnneks või kahjuks leidub vaenlasi vaid kommenteerijate seas. Ma olen üritanud hoida staaridega, kui neid nii nimetada saab, selliseid suhteid, et töö on töö ja vaba aeg on vaba aeg ehk et kui Lauri Pedaja saabub viie õllega pärast tööd meile külla, siis nendest asjadest ma ei kirjuta, olgu nad nii skandaalsed kui tahes. Iga inimene on eelkõige inimene, ka ajakirjanik.

Tuleb tunnistada, et ma olen kohanud võõrastamist, appi, Mari-Leen on siin, nüüd ei saa midagi rääkida. Hallo, ma olen ka inimene, ma ka söön ja käin wc’s. Üldiselt saadakse sellisest asjast kiirelt üle, aga ikkagi, sellised suhtumised on vahetevahel õhus.

On olnud juhuseid, kus mulle tehakse välja, üritatakse asjadega ära osta, et ma teeksin nö ilusaid lugusid. See ei toimi. Vähemalt mitte minu puhul. Aitäh šampuse eest, aga lugu tuleb selline, nagu olukord oli – kui oli verine, siis oli verine. Ja vot sellistel puhkudel olen ma tundnud seda, et enam ei kutsuta ja tagaselga sahistatakse – malbers on tropp. Ma olen lihtsalt aus :)

On olnud olukordi, kus natukene liiga palju mõnujooke tarbinud staarid on üritanud mind sauna või järelpeole kutsuda. Tore on kui saame koos lõbutseda, kuid ma ei maga kuulsatega sellepärast, et nad on kuulsad. Ilmselgelt on seegi olnud egopauguks nii mõnelegi.

Ja mis peamine, kommentaatorid peavad mind kõige jubedamaks inimeseks maamunal, kes surgib teiste elus ja teeb nõmedaid uudiseid.

Mul on elus juhtunud vaid mõni üksik uudis, millest (pilt)uudise kangelane ise ei tea. 99% juhtudest küsin ma kommentaari juurde selle kohta, mis pildil näha on. Vahetevahel lihtsalt ei ole võimalust, kas inimene ei vasta või ei saa hetkel rääkida. Aga online’is ei saa ma teha uudist ülehomme.

Mäletan selgelt ühte lugu, kui Õhtulehe veebi esiküljel ilutses aluspesu välgutav Heidy Purga – kõik kirjutasid, et nii mõttetuid uudiseid pole mõtet teha ja keegi neid ei loe, ometi oli see vägagi loetud ja vaadatud uudis.

Lisaks kõigele ilmuvad sageli ka negatiivse alatooniga lood, mis on kõik kooskõlastatud staari endaga, sest neil on seda vaja.

Vaadake, milline hunnik uudiseid ilmub enne valimisi Savisaarest – küll avab ta turgu, vorstiputkasid ja elektriautode laadimiskohti, selle asja nimi on turundus, tal on vaja püsida pildis, et saada valijate hääli. Täpselt samamoodi on vaja lauljatel, näitlejatel, meikaritel, juuksuritel, stilistidel ja teistel orbiidil püsida, kuid töid vähemaks jääb…

Kommentaare ma enda kohta eriti ei loe, sest suurem osa neist räägib nagunii sellest, et ma olen paks, kole ja loll. Ma ei peagi kõigile meeldima, olen selline nagu olen ja mis peamine, meeldin iseendale ja neile, kellele on oluline minu isiksus, mitte mu kehakaal või juuste pikkus.

Lisaks sellele, et mind kommentaariumites maatasa tehakse, saan ma "uhkustada", et olen kohtunud maailmakuulsate staaridega, kelle kohta tatti pritsivad netikommentaatorid saavad vaid veebist lugeda, et nad Tallinnas viibivad. Kindlasti ei olegi paljude jaoks oluline ega huvitav staaridega kohtuda, kuid minu jaoks on see töö juures kindlasti suur pluss. Ju ma olen siis väheke wannabe, aga olen seda hea meelega :)

Kokkuvõtvalt, las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi. Nii ongi, mina ajan oma asja ja leidub neid, kes teavad, et saavad mind usaldada ja iga nende öeldud lause ei ripu hiljem veebis üleval.
PRHDAZFJ

Paljastus: miks ma olen paks

Tänane blogipostitus on ilmselt vastus sadadele kui mitte tuhandetele uudishimulikele kommentaatoritele ja võimalik, et ka mu tuttavatele, keda painab küsimus: miks see (m)albers nii paks on. Ma vastan teile.

Mu kehakaalu tõus alguse puberteedieas, kui 13aastasena võtsin juurde paarkümmend kilo. Lihtsalt lambist. Suvel uisutasin presidendiproua kombel terved päevad, mul polnud sandaale või tenniseid, mul olid rulluisud, nii sõbrannadega jalutades kui poes käies. Alati uisutasin ja sügisel kooli minnes olin eriti prink pliks. Üheksanda klassi lõpetasin ikka täieliku tibina – hõbedane kleit vaid rõhutas mu peaaegu veatud figuuri.

Kui ma olin 17, olin ma selline mõnus, pisikese sangaga ja ma meeldisin endale täie sajaga. Siis tuli esimene pikem suhe, rasestumisvastased vahendid (tabletid), mis lisasid mu kehakaalule paari kuuga tosin kilo ning tablettidest loobumine ei toonud paraku kaalulangust ja see ei kadunud sel korral ka uisutades või nälgides. See oli ja jäi.

Loomulikult teevad püsisuhted laisemaks, kuigi mind mitte väga koduseks. Aga nii ta läks. Ühest suhtest sai teine, tööstress sai kõigest võitu, vähem raha kui vanematelt küsides jne jne jne.

Kui ma Saksamaalt Eesti kolisin, töötasin hotellis, kord öösel kord päeval, kord kaksteist tundi järjest. Ebaregulaarne uni, ebaregulaarsed söögikorrad, hotellileti taga seismine põhjustasid ilmselgelt veelgi kaalu tõusu.

Olenemata sellest, et ma sain tasuvama töö, ei tähendanud see seda, et mul olnuks rohkem aega või raha. Raha on alati vähe ja alati on teda juurde vaja. Aga nüüd vastus küsimusele, miks ma olen paks.

Mul pole raha, et süüa tervislikult. Kui me oletame, et hommikuks söön lahjat sinki, mis on kallim kui näiteks kaelakarbonaad, (mida saab sooduspäevadel osta 79.- kg või sealiha kilo on kordades odavam kui kana-kalkuni filee) ja leiba, siis kulub mul näiteks 10 krooni. Lõunaks teen endale salati, kolme erineva salati-maitsetaime potti maksab kuskil 60-70 krooni. Sinna juurde ostan juustu (näiteks hinnaga 30.-) või kanafileed (nt 30.-), siis tuleb mu lõuna hinnaks a 100.-. Õhtuks söön näiteks saiakuubikutega seenepüreesuppi, siis päevas kulub mul keskmiselt 150 kui mitte enam krooni.

Kui ma söön hommikuks aga juustuvorsti leiba ja lõunaks ühe pakisupi võileivaga ja õhtuks keedan kartulit ja teen viinerikastet, siis tuleb mu päevas kuluva söögi hinnaks võib-olla kolmandik tervislikult toitudes kuluvast summast.

Seega, kui meil on kuus 30 päeva, kulub mul ebatervislikult süües 1500.- kuus, tervislikult süües aga 4500.-.

Loomulikult aitaks liigutamine, kuid ilmselgelt ei aita ainult sellest ja ma peaksin muutma ka oma toitumisharjumusi. Osalemine saates „Retseptita“, viis mind kokku oma ala spetsialistidega, kes teadsid täpselt, mida ma tegema pean, kuid mul pole raha, et elada tervislikult. Et käia trennides, et osta endale kallemaid, sest lahjad toidud on kallimad, puudub mul finantsiline võimalus.

Lisaks meenub mulle üks väga tabavalt öeldud Arné Niidu lause – kui sa tahad trennis korrapäraselt käia, pane graafikusse trenn ja selle ümber ehita kõik muu. Paraku pole ma oma aja peremees ehk ma ei saa öelda tööandjale, et iga päev teen tööd siis, kui mulle sobib. Või et kolmapäeviti ma siis ja siis ei tööta, kuna mul on trenn. Võimalik, et mu tööandja võimaldaks mulle seda, kuid sellest ainuüksi ei piisa.

Jääb vaid loota, et kunagi tekib kuskilt aega juurde ja palk tõuseb, võimaldades mul nö paremat ja tervislikumat elu.

Ja ma tean, et pärast enesepaljastust jagub ikka veel neid kommentaatoreid, kes arvavad, et kui ma teen lumeingli, siis kukuvad nad kraavi :)

Kesknoorte talvekool ehk kuidas venelased pissi kinni hoida ei jõudnud

Laupäeval toimus Tartus kesknoorte talvekool ehk riigikogumäng, kus minulgi oli teist aastat järjest võimalus osaleda. Meediaosakonna töös oma nõu ja jõuga.

Õnneks läksime omal käel juba varem Tartusse ning läbi hangede Lõuna-Eestisse seiklema ei pidanud. Meie jaoks algas üritus siis, kui oligi plaanitud ametlik ürituse avamine.

Kuue tunniga oli vaja valmis teha ajaleht, mis sisaldaks endas nii tõsiseid- kui ka meelelahutuslikke uudiseid. Põhimõtteliselt kui finantsi oleks, võiks oma ajakirja välja hakata andma. Saaks hakkama küll.








Kui kell kuus õhtul oodati justkui meie järgi, siis alles kell seitse saime tegelikult oma tööd esitleda ning aukirju jagada. Äramärkimist väärivad nii Riinu, kes oli päeva kauneim ja säravaim, kui ka Daniel, kes ei lasknud hetkekski oma iPadi silmist ja igal võimalikul viisil üritas sellega tähelepanu saada. Hiljem selgus, et ta ehtis end vaid võõraste sulgedega. Või kuidas teie mõistate lauset: „Need (õunaarvuti ja iPad) pole tegelikult minu omad, vaid hetkel minu kasutuses.“

Tagasisõit osutus ikka lasteaiaks. Täiskasvanud inimesed kõik bussis ja kohe Tartust sõitma hakates ütles korraldaja, tore noor vene kutt, et teeme ühe peatuse, kust saab sööki-jooki varuda ja siis paneme otse Tallinna. Rohkem vahepeatusi ei tule.

Olime miski tunnike sõitnud, kui hakkas üks pissihädajutt. No kurat, kas täiskasvanud inimene ei suuda kannatada? Kas ta ei suuda ette mõelda, et ma ei larbi siidrit ja/või kokakoolat, sest see ajab kusele ja sõita on vaja ligi kakssada kilomeetrit ja arvestades teeolusid võib minna kauem kui tavaliselt. Ja miks ei mõelda natuke ette, et käin pissil ära enne kui sõitma hakkame, et nii igaks juhuks.

„Mul üks tuttav sõitis hommikul Tartusse ja tal oli pissihäda ja tal oli kiire päev ja õhtul sõitis tagasi Tallinnasse ja ta ei olnud terve päev wc-sse jõudnud minna ja lõpuks kui maanteel kinni pidas, siis kukkus ja põis lõhkes. Paar tundi hiljem oli ta surnud,“ see oli ühe tütarlapse põhjendus, mille peale lõpuks põhimõtteliselt keset tühermaad peatus tehti. „Kuidas ma siin lähen?“ hakkas ohkimine pihta. On häda või ei ole? Läks. Kukkus lumehange ja pissis.

Päev ei ole veel läbi, oleme alles teel, postitus lisatud bussist Elisa netipulga abil :)