Miks ma ei karda reisida Sharm El Sheikhi?

Juba sel laupäeval istun ma taas lennukile ja võtan ette viietunnise reisi, et maanduda kuumas Aafrika õhtus – taas on ootamas nädal puhkust Sharm El Sheikhi päikese all.

Umbes kolme nädala eest algas Egiptuse pealinnas Kairos mäss – president oli vaja pukist kangutada – see kõik toimus/toimub Kairo keskväljakul. Osaliselt jõudis see ka Hurgadasse, kuid Sharm El Sheikh jäi puutumata.

Inimesed sattusid paanikasse, kukkusid oma reise tühistama. Sama tegid ka mitu reisifirmat, osad katkestasid reisid suisa märtsi keskpaigani. Täielik mõttetus.

Mida kõik kardavad? Olen selle kolme nädala jooksul kuulnud umbes viiskümmend korda: te lähetegi Egiptusesse? Hullud olete või?

Aga mida me peaksime kartma? Me lähme turismipiirkonda, isegi mitte Hurgadasse, kus on suhteliselt palju kohalikke.

Kas te tõesti kujutate ette, et egiptlased hakkavad Sharmis midagi võitlema? Suurem osa Sharmi töötajatest on pärit Kairost või mujalt linnadest – nad peavad oma peret üleval pidama ja tööd tegema – nad ei jõua isegi mošeesse palvetama, rääkimata mingi mässu korraldamisest.

Kujutage nüüd ette, et nad teevad mässu Naama Bay’s (Sharmi peatänav) ja surma saab x arv turiste – sellest kirjutaks kogu maailm, kõik katkestaksid oma reisid sinna ja paraku… oleksid murjanid ilma tööta. Nad ei saa seda endale lubada.

Ja siin ma nüüd olen, täis enesekindlust ja minekutahet. Vähem kui kuus päeva aega lennuni, mis viib mind kuuma päikese alla… Võib-olla selgub tõesti kohapeal, et hotellis ei ole süüa ja hotelli alalt on parem mitte välja minna, aga mis siis? Seda põnevam saabki see seiklus olema. Praegu ei karda ma küll mitte midagi. Kui, siis ainult seda, et reisifirma tühistab lennu.