Justin Petrone – Minu Eesti 2

Kui mul Justini esimene raamat venis nagu tatt ja ma ei suutnud leida aega, et seda korralikult lugeda, siis teist "Minu Eestit" ahmisin märksa kiiremini.

Mulle on alati meeldinud Justini stiil kirjeldada olukordi eriti värvikalt. Kõige meeldejäävam koht selles raamatus oli „paljas porgand“ – ma lugesin seda mitu korda ja pisarad voolasid.

Justin suutis selle nii värvikalt edasi anda, et ma ei suutnud ka mitmekordse lugemise järel naeru pidada.

Kui raamatu algus paistis paljutõotav, et sellest raamatust saab mitme aasta jagu Justini elust lugeda, siis keskpaigas pidin juba natuke pettuma, sain aru, et raamat lõppeb varem, kui ma ootasin.

Raamat on kokkuvõttes sama hea kui esimenegi. Jällegi palju pisikesi teadasaamisi.

Kui ma Minu Eesti viimasel leheküljel olin, siis ütlesin: „See raamat lõppeb 30. detsember 2003, aga järgmised kaheksa aastat?!“

***

Olen aru saanud, et lähitulevik toob meile mängufilmi Justini 1. ja 2. Eesti raamatust, aga… Ma ootaks esmalt ära vähemalt kaks järgnevat osa ja tahaksin siis alles filmi näha.

Justin, ma tahan lugeda, kuidas te läksite koos Martaga Ameerikasse, kuidas seal elasite, kuidas tagasi tulite, kuidas teise lapse ootele jäite, kuidas otsisite Martale lasteaeda/kooli… kuidas, kuidas, kuidas… jäite lõpuks ka kolmanda lapse ootele…

Loodan südamest, et nii head lugemist kui kaks Eesti raamatut on tulemas veel.

Nüüd siirdun „Minu Guatemalat“ lugema!