Kroonika peost - viis päeva hiljem

Sellest, kuidas keegi riides oli ja kas ta kutsel olnud dresscode’ist aru sai, kirjutab kunagi tulevikus Meelis. See tuleb tal paremini välja kui mul.
Ma ei taha üldse hetkel selle postiga uhkustada või wannabe’tseda, lihtsalt mul tekkisid seal peol mõningad mõtted ja mõtlesin neid teiega jagada. Need ei pea teile meeldima.

Seisin seal, uhkelt riides, veiniklaas käes ja minust möödunud staarid (kuidas me neid Eesti kuulsusi siis ikka kutsume) ja tervitades lõid minuga klaase kokku. Koit Toome „tsau“ maksab märksa enam kui toidupoes lihapakkiva naise tervitus.
Nii ma siis seisin seal ja minust möödusid Margus Tsahkna, Koit Toome, Krista Lensin ja paljud teised, kõigil lai naeratus suul, viisakas small talk ja kiitus riietevaliku üle...

Ja siis ma mõtlesin, mina olen siin, kus on mu klassikaaslased, mis on neist saanud?

Ilmselgelt ei ole paljude jaoks minu elu mingi unelm, vaid mõeldakse, et raiskan end mõttetutel wannabe’ pidudel ja olen debiilik, kuna olen uhke, et Koit mind teab ja teretab.

Aga ma olen vähemalt kuskile jõudnud, no paljude meelest muidugi ei ole – sest mis inimene on see, kes surfab teiste eraelus ja teeb oma pisikestest teadmistest nupukesi. See teema jäägu teiseks korraks, kuidas kõik sellised lood tegelikult sünnivad.

Aga kuhu on jõudnud minu klassi viieline? Tüdruk, kellel olid ka kõik jooksvad hinded viied. Mitte ainsatki nelja ei olnud tema päevikus.

Pärast keskkooli nägin teda Selveri kassas asju lindil lappamas. Kurb.

Nüüd on lapsega kodus.

Mis on saanud minu algklasside pinginaabrist, kes juba väiksena oli krutskeid täiss?

Keskkooli lõpetasime koos (meil mõlemal oli põhikooli ja keskkooli vahel auk, mina õppisin vahepeal floristiks…) selle vahega, et tema oli jõudnud vahepeal abielluda ja lapse saada. Aktusel toetas ta lillesülemi oma kõhule – juba oli uus beebi tulemas.

Tänaseks on tal kolm last, majapidamine Tallinna külje all ja null haridust ja töökogemust.

Ma pean siinkohal vajalikuks rõhutada, et ka minu haridustee ei ole teab mis kõrgelennuline olnud, aga vähemalt olen omandanud teadmisi, et läbi lüüa nii lilleseadja, hotelli- kui toitlustustöötajana (õppisin Saksamaal hotellindust-teenindust-toitlustust ja kehvemas restoranis võiksin isegi kokk olla), ajakirjaniku või pressiesindajana (neli aastat meedias on ikka oma jälje jätnud ning päris puruloll ma oma kogemustepagasiga ei ole).

Okei, need kaks on erandlikud näited, aga ausalt öeldes ei tea ma oma klassikaaslastest suurt midagi, järelikult pole nad suurt midagi saavutanud. Tean, et üks klassivend on Soomes tööl ja üks kunagine pinginaaber juba üheksandat aastat turvafirmas kaamerate taga passimas. Väga paljud, liigagi paljud, on saanud emaks. Pole elanud, pole koolis käinud, pole tööl käinud.

Ma ei ütle, et emaks saamine on halb – loomulikult mitte! Lihtsalt minu jaoks on olulisemad töökogemus ja enda harimine ja asjadega kurssi viimine (ma ei pea silmas, et ma pean selleks ilmtingimata ülikoolis käima, et teadmisi saada). Ma võin käia täiendkoolitustel ja saada juurde erialast infot, et omal alal parem olla ja mul ei ole selleks vaja ülikoolidiplomit. Kuigi jah, see ei tule kindlasti kahjuks, kui mul selline paber taskus oleks.

Kogu see jutt läks leelotamiseks, aga mu point lugu kirjutama hakates oli see, et kuigi ma ei ole kaugele jõudnud, olen ma kaugemale jõudnud kui minu mitukümmend klassikaaslast.