Iga lõpp on millegi algus

Kuigi neljas aasta läks Õhtulehes liikvele, olin ma jaanuaris puhkusel ja alates veebruarist ma enam meie ainsamas tabloidis ei tööta. Võtan vastu uued väljakutsed ning õige pea saab mind hoopis mujal näha.

Kuigi päris lõpparvet ma Õhtulehega ei tee ning seltskonnaüritustel, pidudel, kontsertidel ja superstaariotsingutel saab mind veel näha, olen põhikohaga mujal.

Uus aasta toob endaga kaasa üsna mitu muutust, aga kõigest järjekorras.

Otse „Kirjad Inglile“ esilinastuselt

Alguses mõtlesin kirjutada, et see film oli 118 minutit puhast paska, aga siis hakkasin mõtlema, et ma nii ei saa kirjutada, kuna mulle meeldisid võttekohad ja osad kaadrid väga.

Sisu oli selline, et ma ei saanud muhvigi aru. Võimalik, et ma ei saagi sellest aru saada, sest ma pole oma sisemuselt kunstnik, kes lahkuks pärast sellist filmi kinost ja ütleks: parim, mul pole sõnu!

No see sisu oli täiesti tühi minu jaoks. Pool tundi oli film käinud, siis sain aru, et nüüd film hakkab. Aga tegelikult vahetusid lihtsalt kõik see aeg suvalised kaadrid, suvalised ja mitteseotud stseenid ja… Ma ei tea, see polnud minu jaoks. Olen ikka Ameerika klatši ja kõmu ja „kvaliteediga“ harjunud.

Oli üks stseen, kus ma ei saanud aru, miks selline inimene on näitleja, kui ta isegi nutta ei oska.

Oli üks stseen, kus üks austatud näitlejanna palub peategelasel oma jalgevahet nuusutada…
Näpp sisse panna, ei parem siiski kolm… Nauditav seksistseen :)

Veel meelis mulle Mirtel Pohla kleit ja tema osa selles filmis. Punkt.

Martin võttis kahvliga mu süütuse

Uus töökaaslane Martin võttis mult süütuse – LIDO süütuse. Söögikoht Solarise teisel korrusel on saanud minu jaoks enneolematult palju positiivseid kommentaare, ometi polnud ma seal enne tänast käinud.

Või noh, kui aus olla, siis olin umbes kolmel korral sinna sisse astunud – esimesel korral oli liiga palju rahvast, teisel korral oli päevapakkumine otsas (olenemata sellest, et kell oli alles üks päeval) ja kolmandal korral olin ma nii segaduses – mida kust valida, et läksin otsejoones Hesburgerisse – seal on väiksem ja lihtsam valik.

Aga täna siis vedas Martin meid sinna sööma – tema on seal juba vana kala. Noh, nagu sööklas ikka – käed puhtaks, kandik kätte ja valima. Läksime siis kiirema ja odavama vastupanu teed ja valisime päevamenüüst söögid välja.

2,88€ ehk 45 krooni on suhteliselt soodne klaasi morsi, ühe viilu leiva (kuigi märgitud on kaks, aga need on poolikud), kausitäie supi ja prae eest.

Mida ma alati sellistes sööklates ei kannata on see, et taldrik laotakse räigelt kartulit täis, nagu ma muud ei sööks, siis näpuotsaga salatit ja imepisike kala/lihatükk. Mina valisin eriti traditsioonilise kartul-hakklihakaste-salat kombinatsiooni.

Kui söögid taldrikul, tuleb suunduda kassasse, kus päevaprae puhul Solarise kaardi soodustus ei kehti ning otsida hiiglaslikust „Baieri õlletoast“ endale sobiv laud, kuhu maha potsatada.

Noh, kokkuvõtvalt võib öelda, et kõhu sai täis, aga maitseelamus oli null.

Hetkel küll tagasi ei kipu, aga kunagi peaks ära proovima ka selle, et laon kandikule seda, mida hing ihaldab ehk söön nagu ise tahan. Hind on kindlasti vähemalt kolmekordne võrreldes päevapraega, aga söögid tuleb ikka ära proovida.

Elad Tartus?

Hei, sina, kes sa elad Tartus ja ei tea, kust saab parimaid geelküüsi, siis mina tean! :)

Esmalt mine Facebooki, kliki meeldib - kui oled nii armas, siis võid ka jagada ja peagi loositakse välja tasuta geelküünte paigaldus.

Kätrin on mulle viimased kolm aastat küüsi teinud ja mul pole küüned kordagi murdunud ega mullitanud ega muid trikke teinud - ta on lihtsalt parim! Soovitan soojalt!

Miks ma seda siin jagan? Selleks, et Kätu saaks minuga reisile tulla - minge kõik tema juurde ja laske endale seksikaid küüsi maalida :)

Näeme Tartus, Tamme gümnaasiumi vastas küünelaua taga!

Nippe, kui teid kutsutakse…

…kellegi plaadiesitlusele, foto/maalinäituse avamisele, ühissünnipäevale, (aga sa ei tunne õhtu peakangelast isiklikult), siis:

• tervita kõiki

• soovi õhtu tähele õnne

• vii talle midagi – kasvõi suveniirpudelike või lilled, lase fantaasial lennata – sinult ei oodata midagi konkreetset, kuid oodatakse, et sa austaksid võõrustajat

• suhtle teiste inimestega, sest olete ühe ja sama eesmärgiga kohale tulnud

• lahkudes täna võõrustajat

HULLUMAJA ehk Kuidas ma näitust korraldasin?

Olles kaks fotonäitust korraldanud, võtan järgmisel korral teadmiseks, et kaks päeva enne ürituse algust on täiesti normaalne hakata asju ajama.

Juba teist korda juhtub sarnane stsenaarium, kus viimastel tundidel tuleb kõik ringi mängida ja nö sitast saia teha.

Sel korral hakkasime plaanima juba varakult – suve lõpus tuli mõte teha fotonäitus. Taas. Uurisime siit ja uurisime sealt. Algne plaan nägi välja teistmoodi, kui sellest lõpuks välja tuli, aga sellegipoolest saime edukalt hakkama.

Enne veel kui pildistama hakkasime oli meil broneeritud Nokia kontserdimaja fuajee, kuhu pildid üles panna vahemikul 13.01-27.02.2011.

Siis sattus me teele Nokia, millega me esialgu arvestanud ei olnud. Nokia N8 oli just välja tulemas ning telefon tuli proovile panna. Mõeldud-tehtud.

Et aga Eestis oli käes talv ja vaid lumepilte oleks näitusele kehv panna, otsustasime lennata Sharm El Sheikhi päikese alla – meid aitas selles vähesel määral ka goadventure, kelle kaudu saime kaks päeva enne väljalendu suhteliselt normaalse pakkumise.

Tagasi tulles arvasime, et täpselt paar nädalat on aega asjade lõpliku lihvimisega tegeleda. Aga oleks võinud alustada ka kaks päeva varem, sest kõik juhtus lõpuks viimasel minutil.

Neljapäeval oli esitlus, aga suurem osa asju, mida olime planeerinud pudises liivana kokku. Tuli leida joogid, söögid, uus esitluspind.

Leidsime joogid Tridensist, Cinzano rosso ja bianco ergutasid näituse avamisel meeli, kuna aga kõik toimus nii kiiresti, pidime ise juurde organiseerima mahlad, jää ja kõrred.

Algselt pidi esitlus toimuma Nokia kontserdimajas, kuid sellega kaasnes arve, millest meil varem õrna aimugi ei olnud. Esimene arve, mis saabus oli 595€, sisaldades muuhulgas garderoobiteenust, nõudepesu ja koristust (selle summa oli 385€), sinna juurde mahlad 90€ ja veel nipet-näpet - halloooo! Ma keeldusin sellist arvet maksmast, kuna eeldasin, et kontserdimaja on meile samuti üheks sponsoriks ning loomulikult tuleks tasuda mingid üldised kulud, aga sellises summas – no way! Tuli leida lahendus. Kuigi kahe päevaga suutsin selle summa rääkida 306€ peale, organiseerides ise mahlad ja kõrred ja jää, tundus see summa ikkagi ebamõistlikult suur. Nii otsustasimegi sellest loobuda ning leida uus koht.

Tallinna pressikeskus oli lahkelt nõus meid enda ruumidesse laskma ning üritus seal läbi viia. Päev varem muutuski kõik.

Neljapäeva päeval hakkasime ruumi ringi tõstma, kaunistama ja ette valmistama. Jää saime kohvikust Komeet, tänud :)

Kell seitse oli väga palju rahvast juba kohal, teiste seas võis näha nii Argentiinlasest muusikut Elmayonesat, kes eesti keeles lauda armastab kui ka viimasel ajal laulusõnu looma hakanud Liis Lassi.

Pool tundi hiljem alustasimegi.
Lavale astus Mia, kes esitas muuhulgas ka oma verivärsket singlit „Veel üks päev“.

Pärast Meelise kõnet ja tänusõnu ning marimelli pudelite üleandmist näitasime rahvale ka pilte – õnneks oli rahvas üllatunud nagu me isegi, kui esmakordselt pilte nägime. Nokia N8 suudab ikka suurepäraselt pilti teha. Välja arvatud juhul, kui objekt on kaugel ja zoom maksimumi peal. Aga ikkagi tulid pildid välja ja polnud mingid udukogulised käkerdised.

Pilte saate vaatama minna Nokia kontserdimajja kuni 27. veebruarini, kusjuures 14. veebruaril on seal tasuta kontsert, nimelt otsib Tallinn just seda kõige õigemat Valentinipäeva laulu.

Blogis kasutatud pildid - mina, Kalev Lilleorg, Nokia.

Rohkem pilte näituse avamiselt leiab Weekendist (vaata siit!), tänud Ardo Kaljuveele :)

Kolm aastat täis, neljas läks liikvele

Täpselt kolm aastat tagasi esimesel jaanuaril alustasin tööd Õhtulehe Online reporter-toimetajana. Tänu Õhtulehele on tekkinud mul lugematul hulgal kontakte ning tutvusi, mida ei saa minult miski võtta.

Kõige meeldejäävamateks on minu jaoks need projektid, mida olen otsast-lõpuni nö kaasa teinud. „Eesti otsib superstaari“ kaks hooaega, „Laulud tähtedega“ kaks hooaega, „Eesti otsib lemmiklaulu“, „Tantsud tähtedega“ jnejne.

Samuti olen teinud hulga videoid erinevate inimestega, nii saadete siseselt kui online-intervjuu raames. Kõige suurema ärevuse ja hirmu tekitas minus ilmselt Tallinna linnapea Edgar Savisaare intervjuu, kuid see tõi mulle isegi kutse Hundisilmale.

Mul on väga hea meel, et olen kohtunud tänu oma tööle erinevate inimestega ning saanud paljudega neist sõbraks või heaks tuttavaks.

Pikemalt, miks minust seltskonnareporter sai, saab lugeda minu hiljutisest postitusest „PALJASTUS: miks ma olen seltskonnareporter“, siin!

Aastavahetus Aafrikas

Miks ma käin kogu aeg Sharm El Sheikhis? See viitaks justkui sellele, et käin seal aastas kolm korda, paraku olen sinna kokku oma elus jõudnud vaid kolmel korral, kuid alati kui tuleb puhkus, mõtlen, lendaks Sharmi - sest sinna minna on odav ja seal elada on odav. Tais on ka odav, aga sinna nii odavalt ei saa :)

Kauplemisest

Igal pool (ärge tehke seda fikseeritud hindadega restoranides ja poodides) ja kogu aeg tuleb kaubelda, sest hind, mille nad sulle ütlevad on ajuvaba. Kui nad ütlevad 100 LE, siis kui sa 50 lõpuks maksad, oled ikka üle maksnud.

Näiteks ei tasuks kohapeal üle 3 LE maksta paki vesipiibu tubaka eest, kuigi mõni küsib isegi 10 LE paki eest, on ka neid, kes 5 küsivad, aga alati kaubelge alla.

Suitsud ostke alati poest, seal ei saa küll kaubelda (hind jääb 10-15 LE vahele), kuid poest saate normaalset suitsu. Kohalikud müüvad mingit põhku, millel pole pakil oleva nimega (nt Marlboro) mingit pistmist.

Taksondusest

Meie hotell asus 7 km Naama Bayst (peatänav) ja 5 km vanast Sharmist (turust). Kui meie sõitsime Naamasse 10 LE ja vanasse Sharmi 5 LE’ga, siis oli ka neid, kes ühe otsa eest 30 LE’d välja käisid. Kõik tõesti meie pakutud hindadega nõus ei olnud, aga kui rõhuda, et every day is five, why today is twenty, siis saab :) ja mida labasemat inglise keelt kasutate, seda parema hinna saate ehk mida enam nendega samastute, seda parem. Alguses on raske, aga harjub ära.

Nii näiteks teatas mulle üks noor müüja, mingi 19 aastane Hazim, et ma peaksin kooli inglise keelt minema tudeerima, kuna ei saanud tema vigasest jurast aru :D

Partner Sun Set Hotel

Ehk siis hotell, kus meie peatusime. Tegemist on tagasihoidliku hotellikompleksiga Hadaba piirkonnas (7km Naama Bayst, 5 km vanast Sharmist, otse maantee ääres, mis muuseas on pluss, et taksot paremini saada – väikestel tänavatel neid eriti ei liigu). Hotell on tagasihoidlik, toad suured, aga päevinäinud. Keset hotelli ala laiub bassein, millel puudub soojendus ja vesi seal on vast 17-18 kraadi, võib-olla on soojem, aga tundus ikka merega võrreldes nagu külmavee bassein.

Meie olime selles hotellis juba teist korda, kuna teadsime, mis meid ees ootab ning sinna pakkumine oli soodne. Aga ma olin unustanud eelmisest korrast selle söögi, mis seal pakuti.

Hotell on okei, aga söök on täielik piin.

Iga hommik algab omleti, keedetud muna, piimasupi, mingi vedela pudru ja saiakestega. See ongi kõik! Salatit saab ka. Põhimõtteliselt sõin ma igal hommikul saia feta juustu ja omletiga, muu lihtsalt ei kannatanud süüa. Meelis sõi ainult fetat kurgiga näiteks.

Lõunaks sai kartuleid, makarone ja miskit liha, õhtuks oli põhimõtteliselt sama valik. Mõnel õhtul praadis kokk sulle maksa ka, kui tahtsid.

Mind paneb imestama, et kõik kohad on seal maitseaine müügikohti täis, aga vähemalt meie hotellis ei kasutanud ükski kokk mingeid maitseaineid – kõik toidud olid tuimad ja mõttetud. Ja sorry, ma ei ole ikka väga nõudlik inimene.

Seega sai tihti külastatud KFC’d, mis asub Naama Bays. Teine KFC mida nägime, asus Il Mercato linnakus ehk sellisel Euroopalikul kaubatänaval, kust võis leida ka McDonaldsi ja Starbucksi kohviku.

Aastavahetus Sharm El Sheikhi moodi

Kui meil hakkab pidu mõni tund enne südaööd ja õigem möll läheb lahti pärast uue aasta saabumist, toimus seal kõik teismoodi.

Nö söögiorgia algas juba kella kaheksast, kui pakuti hõrke roogi. Sel korral olid toidud erilisemad kui igal õhtul. Isegi hiidkrevette pakuti.

Kohal olid tantsijad, kõhutantsijad, seeliku keerutajad, DJ mängis isegi Lady Gagat.

Esimene ehmatus või imestus oli see, kui basseini visati õhuballoonid – need tekitasid nö purskkaevu efekti. Ei mingit ilutulestikku, hoopis pritsivat vett.

Vahetult enne südaööd lasti plaadilt 5, 4, 3, 2, 1 – Happy New Year – siis pandi muusika kinni, tuled kustutati ära ja pidu oli läbi. WTF?!

Sellal kui meie oma eestlaste lauas sõbralikke kallistusi, musisid ja uueaasta soove vahetasime kukkusid kohalikud meie lauda koristama. Oli vaja kiiremas korras maha istuda, et lauda ära ei viidaks.

Kahjuks lendasime me tagasi just esimesel jaanuaril, sest kui me poleks pidanud hotellist lahkuma kell kuus hommikul, oleksime me siis endiselt veel laua taga jõmisenud.

Narkot pakutakse iga nurga peal

Minu meelest tarbivad kõik kohalikud hašisit. Eriti meeldib neile seda närida, sest pläru keerata on ebamugav ning seda kuskil nurga taga tõmmata poleks sünnis, nii hammustavadki nad tükikese pressitud purust ja maiustavad seda kasvõi otse hotelli vastuvõtu laua taga.

Mäletan, et enda sünnipäeva aegu Sharmis olles tuli hotelli manager mulle õnne soovima ning nii muuseas päris, kas sooviksin ka grammikest haši.

Tihtilugu hüütakse tänaval kaupmeeste poolt „smoke?“ Me arvasin alati, et nad pakuvad meile suitsu, aga ühel hetkel taipasime ära, et kui pakutakse suitsu, siis nad küsivad „cigarettes?“ ja kui narkot, siis „smoke?“.

Lahkudes käisime lennujaama teisel korrusel Burger Kingis söömas ning meile lähenes mingi suvaline tüüp. „Smoke? You want hashish?“ oli ainus, mis ta küsis. Saate aru, isegi lennujaamas pakutakse sulle narkot!

Sehvimaid kaadreid reisist ja muust saate näha õige pea Nokia kontserdimaja seinal, kui avatakse Meelis Tomsoni teine isikunäitus „Mobiililt laetud“. Jääge lainele! Ja minge hääletage Facebookis oma lemmikpildi poolt. Tehke seda siin! :)

Hääletage parim pilt näitusele!

Nagu te juba ilmselt kursis olete, siis marimell käis Sharm El Sheikhi päikese all ja tegi viimaseid pilte uue näituse jaoks, mis peaks andma hea ülevaate sellest, kui hästi või halvasti suudab pilte teha uus Nokia N8, millel peal suisa 12 megapixline kaamera.

Näituse idee tekkis juba hilissuvel, kuid tegeliku tootmiseni jõudsime alles novembri alguses, kui Nokia N8 välja tuli. Esimesed pildid sai tehtud Rootsis käies, sellele järgnes Lady Gaga kontsert Prahas, seejärel suundusime Aafrikasse Sharm El Sheiki. Sekka satub näitusele pilte ka igapäevastest asjadest, kõigest, mis kahe kuuga Meelise telefoniobjektiivi ette jäänud on.

Näituse avamine saab olema jaanuari keskpaigas ning et saada kutse eksklusiivsele avamisele, minge palun Nokia Eesti facebooki lehele (siia!), liituge ja andke oma hääl enim meeldivale pildile. Sest kõige enam hääli saanud pilt leiab koha ka näitusel Nokia kontserdimaja seinal. Samuti loosime välja kutseid üritusele ning marimelli disainitud vahuveini.