14 päeva | 11 riiki - kas Milanosse jõuame?

Eelmisel nädalal TNTV saadet tehes ütlesin just Meelisele, et tahaks mingit Eurotripi jälle teha, nagu eelmisel aastal. (Loe siit: RING PEALE ehk 7 päeva, 7 riiki, 3508 kilomeetrit, 1177 krooni (a 75 eurot)).

Ei pidanud suurt plaanima ega mõtlemagi – reis kukkus ise sülle. Kui nii saab öelda. Töö viib mind ja Meelist järgneva 14. päeva jooksul 11. riiki. Vähemalt nii on reisiplaan. Väljasõit 3. juuni.

Tallinn – Helsingi – Turu – Stockholm – Norrköping – Jönköping – Strömsnäsbruk – Malmö – Kopenhaagen – Rødby – Puttgarden – Lübeck – Hamburg – Hannover – Kassel – Grünberg – Frankfurt – Heidelberg – Karlsruhe – Freiburg – Zürich – Berne – Lausanne – Geneva – Aymavilles – Turin – Cuneo – Monte Carlo – Pariis – Brüssel – Amsterdam – Hamburg – Rostock – Helsingi – Tallinn

Mõnes linnas olen varem käinud, mõnes linnas olen ööbinud ja mõnes linnas olen elanud, kuid väga palju on veel avastada. Kui jõuab, tahaks Milanos ka ära käia (see on ühest meie ööbimiskohast 3 autosõidutunni kaugusel), aga seda ma esialgu plaani sisse ei kirjuta.

Kuhu meid reis tegelikult viib, saate teada siis, kui tagasi oleme. Võtan kätte ja teen märkmeid ja annan pärast mõnusa ülevaate :)

Kellest saab järgmine superstaar?

Asi ei olegi tegelikult selles, kellest saab, vaid mis temast saab.

Eesti esimene superstaar Birgit Õigemeel (võitis juunis 2007) tuli oma esimese albumiga välja 2008 aasta alguses, teine plaat ilmus sama aasta lõpus. Kolmas album ei pidanud samuti kaua ootama, nähes ilmavalgust juba 2009. aastal.

Tänaseks on Birgit arvestatav laulja, pärjatud erinevate auhindadega, teinud koostööd erinevate teiste artistidega ning osalenud isegi muusikalides.

Teine superstaar Jana Kask (võitis juunis 2008) pidi oma esikplaati ootama imelikel põhjustel poolteist aastat. Jana on silma jäänud rohkem erinevate soengute kui kontsertidega. Esinemisi on tal võrdlemisi vähe, pigem astub ühe-kahe lauluga siin-seal üles. Lõi sel aastal laineid „Eesti laulus“, kui valis oma koostööpartneriks Jakko Maltise. Erinevalt Birgitist näeb teda rohkem seltskonnaüritustel kui lavalaudadel oma häälematerjali kasutamas, mis on tal tegelikult parem kui Eesti esimesel superstaaril.

Kolmandaks superstaariks sai Ott Lepland (võitis 2009 detsembris), kelle plaati ja kontserte hakkas Kotkas-Paulus-Laisaare asemele manageerima The Suni tiim. Plaat tuli välja vaid loetud kuude pärast ja terve suvi oli Otil sisustatud lõpmatute kontsertidega, lisaks sai ta peaosa hittmuusikalis „High School Musical“. Otist ilmus üheksa kuud pärast tiitli saamist raamat ning tal on õnnestunud lühikese ajaga teenida nii suur summa raha, et ta suutis endale Tallinna korteri osta.

Koos Otiga tõusis orbiidile ka Birgit Varjun, kes Otiga finaalis võistles. Birgiti hääl oli midagi erilist, midagi, mida polnud Eestis ammu kuuldud, kui üldse. Birgitile ennustati suurt tulevikku, kuid tema manageriks sai Kaidi Klein, kes minu silmis pärsib igasugust edu.

Mul ei ole isiklikult Kaidi vastu mitte midagi, aga mulle tundub, et managerina pole ta just parim valik. Kuigi Birgit Õigemeelele, kelle manager ta samuti on ilmus albumeid ühtejutti mitu tükki, on Varjun jäänud varju. Millegipärast näeme me Birgiti rohkem igasugu trenni- ja toitumisartiklites ning vähikampaaniates, kui muusikaga silma paistmas. Kus on plaat? Miks sellega oodata, rauda võiks taguda ikka seni, kuni see kuum on. Täpselt nii nagu Ott tegi.

Tänaseks on superstaarisaatesse jäänud alles neli lauljat – Liis, Rosanna, Triin ja Artjom. Teele väljalangemisest ma ei hakka isegi kirjutama – usun, et tegemist oli mingi kokkumängu, telefoniliinide ülekoormuse, millega iganes, olen 101% kindel, et ausal teel Teele välja ei kukkunud.

Kes iganes sel aastal ka nüüd võitma peaks, kardan, et teda ootab ees Jana Kase või Birgit Varjuni saatus, kuigi esindajaks on valitud sel korral Universal Music.

Kuigi Universal esindab mitut Eesti artisti, on ta minu mällu sööbinud kui Malcolm Lincolni esindaja, kellele suudeti plaat välja anda ja mingeid esinemisi see ML on teinud ka.

Loodan, et uuest superstaarist vormitakse kiirelt toode, kuigi see kõlab halvasti, aga kaks aastat kedagi orbiidil hoida ja siis taas taevasse lennutada – see ei toimi, seda näitas selgelt ka Jana Kask, kellest on kõige vähem eelnevatest superstaaridest saanud.

Jääme siis 12. juuni ootele. Kellest saab järgmine supertaar?!

Tallinna ühistransport piletivabaks!

Trolli ja bussiga olen viimase paari aasta jooksul sõitnud mitmeid kordi, trammi polnud üsna pikka aega sattunud. Kas just päris kaks aastat, aga kaua aega küll. Ja järgnevad kaks aastat ei taha jälle sõita.

Trammipeatuses nägin kahte noort, umbes 15-17 aastased poiss ja tüdruk. Plika röökis midagi, tuul puhus, ma ei kuulnud, pani kutile lahtise käega vastu vahtimist, siis põimis käed ümber kaela nagu poleks midagi juhtunud. Ei läinud minutitki mööda, kui plika jälle karjus ja vehkis kätega. Kutt seisis tuimalt edasi – las eit karjub. Ja nii, kutti kord lüües ja kord jälle kallistades möödus umbes kolm minutit. Tellisin ID-pileti, maksab teine 1,02€. Tuli tramm. Astusin sisse. Hais tahtis tappa. Sellist kusehaisu pole ma isegi üheski ühispeldikus tundnud. See oli ränk. Avasin kiirelt trammiakna, aga see keerutas haisu veelgi.

Siis kuulen kuidas mingi mees lõugab. „Minge vittu!“ karjub ta neile noortele, kes trammipeatuses seisnud olid. „Mina olen Jeesus Kristus, teie peate kuulama, mida ma räägin,“ seletab umbes 120kilone, pikkade lokkis ja rasvaste juustega mees, kes istub tähtsa näoga trammi keskel akna all. „Mis oinas see seal lõugab,“ avab mingi vanamees teisel pool trammi keskjoont suu. Sibulahais tahab uuesti tappa, kusehais on juba harjumuseks saanud.
„Mina panengi Iraagis pomme!“ seletab Kristus edasi. Vanamees, kes teda oinaks oli sõimanud, läheb bravuuri täis: „Sitalt oled pannud, elus oled veel!“
Noored on asunud trammi keskele ja kaklevad edasi. Kutt püüab plikat selja tagant toetada. „Ära pane oma kätt nii, türa, kaua siin seisma peab, ma ei jõua enam,“ kurjustab plika, kes on seisnud ühe trammipeatuse vahe.

Kolm peatust sõitnud, tunnen kuidas süda on kuse- ja sibulahaisust nii paha, et oksendada tahaks. Mul on veel kolm peatust sõida. Sees iiveldab, mingid tropid haisevad, mingid noored kaklevad.

Kui mina maha läksin polnud vaene plika veel istuma saanud ja jätkas teekonda haisvas trammis.

Palun väga vabandust, aga kui ma maksan kuue peatusevahe eest ühe euro ja kaks senti ehk 16 krooni ja ma pean mingis haisvas laudas sõitma, siis see on ikka ebanormaalselt kallis.
Täna sõitsin taksoga. See kolm eurot ja seitsekümmend senti (2,68€ rohkem kui tunnipilet), mis kulus, oli väärt puhast istet ja mitte haisevat juhti.

Kui Tallinna ühistransport ongi peldik, siis ma leian, et selle eest ei peaks maksma või tuleks haisvatele inimestele oma tramm käima panna – kusegu seal nurka kui tahavad. Tormasin trammi pealt tulles kohe käsi pesema, tõeliselt rõve kogemus.

Kokaks ei hakkaks

Eelmisel nädalal kokkasin kolm päeva jutti. Ühel päeval kaheksa tundi järjest. Hommikused ettevalmistused venisid õhtusöögiks ja siis tundsin - kokaks küll ei hakkaks.

Aga muidu jumaldan ma söögitegemist, uute asjade väljamõtlemist (harv juhus kui ma retseptis näpuga järge ajan) ja eksperimenteerimist.

Nüüd on aga mõneks ajaks isu täis näiteks quiche'ist ja kiluvõileibadest, aga... Varsti jälle, ega ma kaua vastu ei pea.

Petrone Print: „Minu…“ sari – parimatest parim

Kui ma kunagi Petrone Printi esimesi raamatuid, Epu Ameerikat lugesin, ei osanud ma arvata, kui heaks see sari kasvab ja areneb. Ilmselt ei osanud seda oodata ka Epp ise.

Tänaseks on ilmunud 31 minu-sarja raamatut (vaata lähemalt!). Tuleb tunnistada, et olen kehv lugeja, 11 raamatut on läbi (Eesti 1 ja 2, Ameerika 1 ja 2, Ibiza, Argentiina, Tai, Guatemala, Pariis, Hispaania, Amsterdam) , 20 põhimõtteliselt ees ootamas.

Hetkel on pooleli „Minu Austraalia“, mis jõudis mu kätte juba ligi kaks aastat tagasi, aga varem polnud lihtsalt austraalia-aeg.

Iga raamatu puhul on tunne, see on parim. Nii näiteks lugesin ma Justin Petrone teist osa Eestist ja mõtlesin, kurat, enam paremini kirjutada ei saa. Sellele järgnes „Minu Guatemala“, ja tunded olid täpselt samad. Nagu oleks ise kohapeal ja elaks seda kõike läbi. Enam paremini ju ei saaks. Saab. Nüüd olen lõpusirgele jõudmas „Minu Amsterdamiga“ ja jälle on tunne, et kurat, kui hea, kas saab enam parem olla. Hollandist lugedes samastan paljusid asju Saksamaal oldud ajaga. Tekib nostalgia.

Kohe-kohe on ilmumas „Minu Brüssel“, ei jõua äragi oodata. Tahaks juba.

Lugemata on järgnevad maad, loodan peagi aega leida :)
Brüssel, London (juba riiulis ootamas), Kolumbia, Taani, Kanada, Maroko, Mongoolia, Nepaal, Soome, Itaalia, Island (juba riiulis ootamas), Alaska (juba riiulis ootamas), Moldova (juba riiulis ootamas), Neenetsimaa, Ungari, Gruusia, Horvaatia, Ugrimugri.

Kroonika peost - viis päeva hiljem

Sellest, kuidas keegi riides oli ja kas ta kutsel olnud dresscode’ist aru sai, kirjutab kunagi tulevikus Meelis. See tuleb tal paremini välja kui mul.
Ma ei taha üldse hetkel selle postiga uhkustada või wannabe’tseda, lihtsalt mul tekkisid seal peol mõningad mõtted ja mõtlesin neid teiega jagada. Need ei pea teile meeldima.

Seisin seal, uhkelt riides, veiniklaas käes ja minust möödunud staarid (kuidas me neid Eesti kuulsusi siis ikka kutsume) ja tervitades lõid minuga klaase kokku. Koit Toome „tsau“ maksab märksa enam kui toidupoes lihapakkiva naise tervitus.
Nii ma siis seisin seal ja minust möödusid Margus Tsahkna, Koit Toome, Krista Lensin ja paljud teised, kõigil lai naeratus suul, viisakas small talk ja kiitus riietevaliku üle...

Ja siis ma mõtlesin, mina olen siin, kus on mu klassikaaslased, mis on neist saanud?

Ilmselgelt ei ole paljude jaoks minu elu mingi unelm, vaid mõeldakse, et raiskan end mõttetutel wannabe’ pidudel ja olen debiilik, kuna olen uhke, et Koit mind teab ja teretab.

Aga ma olen vähemalt kuskile jõudnud, no paljude meelest muidugi ei ole – sest mis inimene on see, kes surfab teiste eraelus ja teeb oma pisikestest teadmistest nupukesi. See teema jäägu teiseks korraks, kuidas kõik sellised lood tegelikult sünnivad.

Aga kuhu on jõudnud minu klassi viieline? Tüdruk, kellel olid ka kõik jooksvad hinded viied. Mitte ainsatki nelja ei olnud tema päevikus.

Pärast keskkooli nägin teda Selveri kassas asju lindil lappamas. Kurb.

Nüüd on lapsega kodus.

Mis on saanud minu algklasside pinginaabrist, kes juba väiksena oli krutskeid täiss?

Keskkooli lõpetasime koos (meil mõlemal oli põhikooli ja keskkooli vahel auk, mina õppisin vahepeal floristiks…) selle vahega, et tema oli jõudnud vahepeal abielluda ja lapse saada. Aktusel toetas ta lillesülemi oma kõhule – juba oli uus beebi tulemas.

Tänaseks on tal kolm last, majapidamine Tallinna külje all ja null haridust ja töökogemust.

Ma pean siinkohal vajalikuks rõhutada, et ka minu haridustee ei ole teab mis kõrgelennuline olnud, aga vähemalt olen omandanud teadmisi, et läbi lüüa nii lilleseadja, hotelli- kui toitlustustöötajana (õppisin Saksamaal hotellindust-teenindust-toitlustust ja kehvemas restoranis võiksin isegi kokk olla), ajakirjaniku või pressiesindajana (neli aastat meedias on ikka oma jälje jätnud ning päris puruloll ma oma kogemustepagasiga ei ole).

Okei, need kaks on erandlikud näited, aga ausalt öeldes ei tea ma oma klassikaaslastest suurt midagi, järelikult pole nad suurt midagi saavutanud. Tean, et üks klassivend on Soomes tööl ja üks kunagine pinginaaber juba üheksandat aastat turvafirmas kaamerate taga passimas. Väga paljud, liigagi paljud, on saanud emaks. Pole elanud, pole koolis käinud, pole tööl käinud.

Ma ei ütle, et emaks saamine on halb – loomulikult mitte! Lihtsalt minu jaoks on olulisemad töökogemus ja enda harimine ja asjadega kurssi viimine (ma ei pea silmas, et ma pean selleks ilmtingimata ülikoolis käima, et teadmisi saada). Ma võin käia täiendkoolitustel ja saada juurde erialast infot, et omal alal parem olla ja mul ei ole selleks vaja ülikoolidiplomit. Kuigi jah, see ei tule kindlasti kahjuks, kui mul selline paber taskus oleks.

Kogu see jutt läks leelotamiseks, aga mu point lugu kirjutama hakates oli see, et kuigi ma ei ole kaugele jõudnud, olen ma kaugemale jõudnud kui minu mitukümmend klassikaaslast.