Mari-Leenu (töö)elu

Aitab naljast, kolisin ära

2011-06-20T19:28:00.003+03:00

Kõigil on pidavalt mingi ving üleval, miks ma ühest või teisest asjast blogin. Aitab. Kolisin ära!

Minu uus kodu asub siin:

http://blog.marileenalbers.com/

Sealt leiab ka vanemad postitused.

FOTOD ja VIDEOD Tallinn - Monte Carlo ralli 2011

2011-06-13T13:57:00.014+03:00

Pikem jutt ja suurem arutelu tuleb hiljem, siis kui tekib töökohustuste kõrvalt rohkem aega sellega tegeleda. Juhtus palju. Juhtus sõgedaid asju. Ilusaid asju. Kurje asju. Kõike. Aga sellest juba hiljem. Praegu pakun teile pilte ja videoid, mis valmisid reisil selle 10 päeva jooksul.

Teod eelroaks Torinos.

Luksuslikud seebid Columbus Monte Carlo hotellis.

Puhas kuld söögiks Lausanne'is.

Täispuhutud diivan Lausanne'is.

Vahemeri Monte Carlos.

Miks meil Eestis sellist valikut ei ole?

Welcome to Monte Carlo!

Õhtusöök Monte Carlos - jaanalind oli ülimaitsev.

Tööhoos @ Monte Carlo

Uss õhus @ Stockholm

Uudised Tallinna Televisioonis 2.-12.06.2011

14 päeva | 11 riiki - kas Milanosse jõuame?

2011-05-31T23:34:00.006+03:00

Eelmisel nädalal TNTV saadet tehes ütlesin just Meelisele, et tahaks mingit Eurotripi jälle teha, nagu eelmisel aastal. (Loe siit: RING PEALE ehk 7 päeva, 7 riiki, 3508 kilomeetrit, 1177 krooni (a 75 eurot)).

Ei pidanud suurt plaanima ega mõtlemagi – reis kukkus ise sülle. Kui nii saab öelda. Töö viib mind ja Meelist järgneva 14. päeva jooksul 11. riiki. Vähemalt nii on reisiplaan. Väljasõit 3. juuni.

Tallinn – Helsingi – Turu – Stockholm – Norrköping – Jönköping – Strömsnäsbruk – Malmö – Kopenhaagen – Rødby – Puttgarden – Lübeck – Hamburg – Hannover – Kassel – Grünberg – Frankfurt – Heidelberg – Karlsruhe – Freiburg – Zürich – Berne – Lausanne – Geneva – Aymavilles – Turin – Cuneo – Monte Carlo – Pariis – Brüssel – Amsterdam – Hamburg – Rostock – Helsingi – Tallinn

Mõnes linnas olen varem käinud, mõnes linnas olen ööbinud ja mõnes linnas olen elanud, kuid väga palju on veel avastada. Kui jõuab, tahaks Milanos ka ära käia (see on ühest meie ööbimiskohast 3 autosõidutunni kaugusel), aga seda ma esialgu plaani sisse ei kirjuta.

Kuhu meid reis tegelikult viib, saate teada siis, kui tagasi oleme. Võtan kätte ja teen märkmeid ja annan pärast mõnusa ülevaate :)

Kellest saab järgmine superstaar?

2011-05-26T00:09:00.004+03:00

Asi ei olegi tegelikult selles, kellest saab, vaid mis temast saab.

Eesti esimene superstaar Birgit Õigemeel (võitis juunis 2007) tuli oma esimese albumiga välja 2008 aasta alguses, teine plaat ilmus sama aasta lõpus. Kolmas album ei pidanud samuti kaua ootama, nähes ilmavalgust juba 2009. aastal.

Tänaseks on Birgit arvestatav laulja, pärjatud erinevate auhindadega, teinud koostööd erinevate teiste artistidega ning osalenud isegi muusikalides.

Teine superstaar Jana Kask (võitis juunis 2008) pidi oma esikplaati ootama imelikel põhjustel poolteist aastat. Jana on silma jäänud rohkem erinevate soengute kui kontsertidega. Esinemisi on tal võrdlemisi vähe, pigem astub ühe-kahe lauluga siin-seal üles. Lõi sel aastal laineid „Eesti laulus“, kui valis oma koostööpartneriks Jakko Maltise. Erinevalt Birgitist näeb teda rohkem seltskonnaüritustel kui lavalaudadel oma häälematerjali kasutamas, mis on tal tegelikult parem kui Eesti esimesel superstaaril.

Kolmandaks superstaariks sai Ott Lepland (võitis 2009 detsembris), kelle plaati ja kontserte hakkas Kotkas-Paulus-Laisaare asemele manageerima The Suni tiim. Plaat tuli välja vaid loetud kuude pärast ja terve suvi oli Otil sisustatud lõpmatute kontsertidega, lisaks sai ta peaosa hittmuusikalis „High School Musical“. Otist ilmus üheksa kuud pärast tiitli saamist raamat ning tal on õnnestunud lühikese ajaga teenida nii suur summa raha, et ta suutis endale Tallinna korteri osta.

Koos Otiga tõusis orbiidile ka Birgit Varjun, kes Otiga finaalis võistles. Birgiti hääl oli midagi erilist, midagi, mida polnud Eestis ammu kuuldud, kui üldse. Birgitile ennustati suurt tulevikku, kuid tema manageriks sai Kaidi Klein, kes minu silmis pärsib igasugust edu.

Mul ei ole isiklikult Kaidi vastu mitte midagi, aga mulle tundub, et managerina pole ta just parim valik. Kuigi Birgit Õigemeelele, kelle manager ta samuti on ilmus albumeid ühtejutti mitu tükki, on Varjun jäänud varju. Millegipärast näeme me Birgiti rohkem igasugu trenni- ja toitumisartiklites ning vähikampaaniates, kui muusikaga silma paistmas. Kus on plaat? Miks sellega oodata, rauda võiks taguda ikka seni, kuni see kuum on. Täpselt nii nagu Ott tegi.

Tänaseks on superstaarisaatesse jäänud alles neli lauljat – Liis, Rosanna, Triin ja Artjom. Teele väljalangemisest ma ei hakka isegi kirjutama – usun, et tegemist oli mingi kokkumängu, telefoniliinide ülekoormuse, millega iganes, olen 101% kindel, et ausal teel Teele välja ei kukkunud.

Kes iganes sel aastal ka nüüd võitma peaks, kardan, et teda ootab ees Jana Kase või Birgit Varjuni saatus, kuigi esindajaks on valitud sel korral Universal Music.

Kuigi Universal esindab mitut Eesti artisti, on ta minu mällu sööbinud kui Malcolm Lincolni esindaja, kellele suudeti plaat välja anda ja mingeid esinemisi see ML on teinud ka.

Loodan, et uuest superstaarist vormitakse kiirelt toode, kuigi see kõlab halvasti, aga kaks aastat kedagi orbiidil hoida ja siis taas taevasse lennutada – see ei toimi, seda näitas selgelt ka Jana Kask, kellest on kõige vähem eelnevatest superstaaridest saanud.

Jääme siis 12. juuni ootele. Kellest saab järgmine supertaar?!

Tallinna ühistransport piletivabaks!

2011-05-19T18:14:00.001+03:00

Trolli ja bussiga olen viimase paari aasta jooksul sõitnud mitmeid kordi, trammi polnud üsna pikka aega sattunud. Kas just päris kaks aastat, aga kaua aega küll. Ja järgnevad kaks aastat ei taha jälle sõita.

Trammipeatuses nägin kahte noort, umbes 15-17 aastased poiss ja tüdruk. Plika röökis midagi, tuul puhus, ma ei kuulnud, pani kutile lahtise käega vastu vahtimist, siis põimis käed ümber kaela nagu poleks midagi juhtunud. Ei läinud minutitki mööda, kui plika jälle karjus ja vehkis kätega. Kutt seisis tuimalt edasi – las eit karjub. Ja nii, kutti kord lüües ja kord jälle kallistades möödus umbes kolm minutit. Tellisin ID-pileti, maksab teine 1,02€. Tuli tramm. Astusin sisse. Hais tahtis tappa. Sellist kusehaisu pole ma isegi üheski ühispeldikus tundnud. See oli ränk. Avasin kiirelt trammiakna, aga see keerutas haisu veelgi.

Siis kuulen kuidas mingi mees lõugab. „Minge vittu!“ karjub ta neile noortele, kes trammipeatuses seisnud olid. „Mina olen Jeesus Kristus, teie peate kuulama, mida ma räägin,“ seletab umbes 120kilone, pikkade lokkis ja rasvaste juustega mees, kes istub tähtsa näoga trammi keskel akna all. „Mis oinas see seal lõugab,“ avab mingi vanamees teisel pool trammi keskjoont suu. Sibulahais tahab uuesti tappa, kusehais on juba harjumuseks saanud.
„Mina panengi Iraagis pomme!“ seletab Kristus edasi. Vanamees, kes teda oinaks oli sõimanud, läheb bravuuri täis: „Sitalt oled pannud, elus oled veel!“
Noored on asunud trammi keskele ja kaklevad edasi. Kutt püüab plikat selja tagant toetada. „Ära pane oma kätt nii, türa, kaua siin seisma peab, ma ei jõua enam,“ kurjustab plika, kes on seisnud ühe trammipeatuse vahe.

Kolm peatust sõitnud, tunnen kuidas süda on kuse- ja sibulahaisust nii paha, et oksendada tahaks. Mul on veel kolm peatust sõida. Sees iiveldab, mingid tropid haisevad, mingid noored kaklevad.

Kui mina maha läksin polnud vaene plika veel istuma saanud ja jätkas teekonda haisvas trammis.

Palun väga vabandust, aga kui ma maksan kuue peatusevahe eest ühe euro ja kaks senti ehk 16 krooni ja ma pean mingis haisvas laudas sõitma, siis see on ikka ebanormaalselt kallis.
Täna sõitsin taksoga. See kolm eurot ja seitsekümmend senti (2,68€ rohkem kui tunnipilet), mis kulus, oli väärt puhast istet ja mitte haisevat juhti.

Kui Tallinna ühistransport ongi peldik, siis ma leian, et selle eest ei peaks maksma või tuleks haisvatele inimestele oma tramm käima panna – kusegu seal nurka kui tahavad. Tormasin trammi pealt tulles kohe käsi pesema, tõeliselt rõve kogemus.

Kokaks ei hakkaks

2011-05-17T10:32:00.003+03:00

Eelmisel nädalal kokkasin kolm päeva jutti. Ühel päeval kaheksa tundi järjest. Hommikused ettevalmistused venisid õhtusöögiks ja siis tundsin - kokaks küll ei hakkaks.

Aga muidu jumaldan ma söögitegemist, uute asjade väljamõtlemist (harv juhus kui ma retseptis näpuga järge ajan) ja eksperimenteerimist.

Nüüd on aga mõneks ajaks isu täis näiteks quiche'ist ja kiluvõileibadest, aga... Varsti jälle, ega ma kaua vastu ei pea.

Petrone Print: „Minu…“ sari – parimatest parim

2011-05-10T17:15:00.001+03:00

Kui ma kunagi Petrone Printi esimesi raamatuid, Epu Ameerikat lugesin, ei osanud ma arvata, kui heaks see sari kasvab ja areneb. Ilmselt ei osanud seda oodata ka Epp ise.

Tänaseks on ilmunud 31 minu-sarja raamatut (vaata lähemalt!). Tuleb tunnistada, et olen kehv lugeja, 11 raamatut on läbi (Eesti 1 ja 2, Ameerika 1 ja 2, Ibiza, Argentiina, Tai, Guatemala, Pariis, Hispaania, Amsterdam) , 20 põhimõtteliselt ees ootamas.

Hetkel on pooleli „Minu Austraalia“, mis jõudis mu kätte juba ligi kaks aastat tagasi, aga varem polnud lihtsalt austraalia-aeg.

Iga raamatu puhul on tunne, see on parim. Nii näiteks lugesin ma Justin Petrone teist osa Eestist ja mõtlesin, kurat, enam paremini kirjutada ei saa. Sellele järgnes „Minu Guatemala“, ja tunded olid täpselt samad. Nagu oleks ise kohapeal ja elaks seda kõike läbi. Enam paremini ju ei saaks. Saab. Nüüd olen lõpusirgele jõudmas „Minu Amsterdamiga“ ja jälle on tunne, et kurat, kui hea, kas saab enam parem olla. Hollandist lugedes samastan paljusid asju Saksamaal oldud ajaga. Tekib nostalgia.

Kohe-kohe on ilmumas „Minu Brüssel“, ei jõua äragi oodata. Tahaks juba.

Lugemata on järgnevad maad, loodan peagi aega leida :)
Brüssel, London (juba riiulis ootamas), Kolumbia, Taani, Kanada, Maroko, Mongoolia, Nepaal, Soome, Itaalia, Island (juba riiulis ootamas), Alaska (juba riiulis ootamas), Moldova (juba riiulis ootamas), Neenetsimaa, Ungari, Gruusia, Horvaatia, Ugrimugri.

Kroonika peost - viis päeva hiljem

2011-05-10T11:25:00.005+03:00

Sellest, kuidas keegi riides oli ja kas ta kutsel olnud dresscode’ist aru sai, kirjutab kunagi tulevikus Meelis. See tuleb tal paremini välja kui mul.
Ma ei taha üldse hetkel selle postiga uhkustada või wannabe’tseda, lihtsalt mul tekkisid seal peol mõningad mõtted ja mõtlesin neid teiega jagada. Need ei pea teile meeldima.

Seisin seal, uhkelt riides, veiniklaas käes ja minust möödunud staarid (kuidas me neid Eesti kuulsusi siis ikka kutsume) ja tervitades lõid minuga klaase kokku. Koit Toome „tsau“ maksab märksa enam kui toidupoes lihapakkiva naise tervitus.
Nii ma siis seisin seal ja minust möödusid Margus Tsahkna, Koit Toome, Krista Lensin ja paljud teised, kõigil lai naeratus suul, viisakas small talk ja kiitus riietevaliku üle...

Ja siis ma mõtlesin, mina olen siin, kus on mu klassikaaslased, mis on neist saanud?

Ilmselgelt ei ole paljude jaoks minu elu mingi unelm, vaid mõeldakse, et raiskan end mõttetutel wannabe’ pidudel ja olen debiilik, kuna olen uhke, et Koit mind teab ja teretab.

Aga ma olen vähemalt kuskile jõudnud, no paljude meelest muidugi ei ole – sest mis inimene on see, kes surfab teiste eraelus ja teeb oma pisikestest teadmistest nupukesi. See teema jäägu teiseks korraks, kuidas kõik sellised lood tegelikult sünnivad.

Aga kuhu on jõudnud minu klassi viieline? Tüdruk, kellel olid ka kõik jooksvad hinded viied. Mitte ainsatki nelja ei olnud tema päevikus.

Pärast keskkooli nägin teda Selveri kassas asju lindil lappamas. Kurb.

Nüüd on lapsega kodus.

Mis on saanud minu algklasside pinginaabrist, kes juba väiksena oli krutskeid täiss?

Keskkooli lõpetasime koos (meil mõlemal oli põhikooli ja keskkooli vahel auk, mina õppisin vahepeal floristiks…) selle vahega, et tema oli jõudnud vahepeal abielluda ja lapse saada. Aktusel toetas ta lillesülemi oma kõhule – juba oli uus beebi tulemas.

Tänaseks on tal kolm last, majapidamine Tallinna külje all ja null haridust ja töökogemust.

Ma pean siinkohal vajalikuks rõhutada, et ka minu haridustee ei ole teab mis kõrgelennuline olnud, aga vähemalt olen omandanud teadmisi, et läbi lüüa nii lilleseadja, hotelli- kui toitlustustöötajana (õppisin Saksamaal hotellindust-teenindust-toitlustust ja kehvemas restoranis võiksin isegi kokk olla), ajakirjaniku või pressiesindajana (neli aastat meedias on ikka oma jälje jätnud ning päris puruloll ma oma kogemustepagasiga ei ole).

Okei, need kaks on erandlikud näited, aga ausalt öeldes ei tea ma oma klassikaaslastest suurt midagi, järelikult pole nad suurt midagi saavutanud. Tean, et üks klassivend on Soomes tööl ja üks kunagine pinginaaber juba üheksandat aastat turvafirmas kaamerate taga passimas. Väga paljud, liigagi paljud, on saanud emaks. Pole elanud, pole koolis käinud, pole tööl käinud.

Ma ei ütle, et emaks saamine on halb – loomulikult mitte! Lihtsalt minu jaoks on olulisemad töökogemus ja enda harimine ja asjadega kurssi viimine (ma ei pea silmas, et ma pean selleks ilmtingimata ülikoolis käima, et teadmisi saada). Ma võin käia täiendkoolitustel ja saada juurde erialast infot, et omal alal parem olla ja mul ei ole selleks vaja ülikoolidiplomit. Kuigi jah, see ei tule kindlasti kahjuks, kui mul selline paber taskus oleks.

Kogu see jutt läks leelotamiseks, aga mu point lugu kirjutama hakates oli see, et kuigi ma ei ole kaugele jõudnud, olen ma kaugemale jõudnud kui minu mitukümmend klassikaaslast.

Toidublogi: küülik päikesekuivatatud tomatite, rukkola, küüslaugu ja pähklitega

2011-04-12T10:01:00.004+03:00

Ühel päeval tuli minu juurde üks küülik, oli vaja ta ära teha. Neli päeva seisis, siis mõtlesin, et võtan ette.

Kuna ma polnud varem küülikut teinud, siis surfasin esialgu netis erinevaid retsepte – kõik tundusid igavad. Veinikastmes, koorekastmes, täidetud õuntega… Tahtsin midagi erilist. Otsustasin siis eksperimenteerida.

Lõikasin küüliku kolmeks (kusjuures küülikut on jube kerge lõigata, selgroog murdub kergelt), sättisin pannile ja ladusin peale päikesekuivatatud tomatid, rukkola, lõikusin küüslauke (et mitte liiga kange saaks, kasutasin marineeritud küüslauku), viimaks lisasin purustatud pähklid. Peale valasin päikesekuivatatud tomatite õli.

Ahjus kulus esmalt vast pool tundi, siis lisasin natuke vett ja lükkasin „maitseained“ küüliku pealt maha ja tegin küülikule paar lõiget ning panin ahju pruunistama.

Kes küülikut varem teinud ei ole, siis lihalt on ta nagu kana ja valmib suhteliselt kiiresti.

Lõppkokkuvõttes sai küülik ülihea. Ma ei ole ammu enda üle nii uhke olnud, et olen nii hea söögi valmis teinud.

Justin Petrone – Minu Eesti 2

2011-03-22T14:30:00.002+02:00

Kui mul Justini esimene raamat venis nagu tatt ja ma ei suutnud leida aega, et seda korralikult lugeda, siis teist "Minu Eestit" ahmisin märksa kiiremini.

Mulle on alati meeldinud Justini stiil kirjeldada olukordi eriti värvikalt. Kõige meeldejäävam koht selles raamatus oli „paljas porgand“ – ma lugesin seda mitu korda ja pisarad voolasid.

Justin suutis selle nii värvikalt edasi anda, et ma ei suutnud ka mitmekordse lugemise järel naeru pidada.

Kui raamatu algus paistis paljutõotav, et sellest raamatust saab mitme aasta jagu Justini elust lugeda, siis keskpaigas pidin juba natuke pettuma, sain aru, et raamat lõppeb varem, kui ma ootasin.

Raamat on kokkuvõttes sama hea kui esimenegi. Jällegi palju pisikesi teadasaamisi.

Kui ma Minu Eesti viimasel leheküljel olin, siis ütlesin: „See raamat lõppeb 30. detsember 2003, aga järgmised kaheksa aastat?!“

***

Olen aru saanud, et lähitulevik toob meile mängufilmi Justini 1. ja 2. Eesti raamatust, aga… Ma ootaks esmalt ära vähemalt kaks järgnevat osa ja tahaksin siis alles filmi näha.

Justin, ma tahan lugeda, kuidas te läksite koos Martaga Ameerikasse, kuidas seal elasite, kuidas tagasi tulite, kuidas teise lapse ootele jäite, kuidas otsisite Martale lasteaeda/kooli… kuidas, kuidas, kuidas… jäite lõpuks ka kolmanda lapse ootele…

Loodan südamest, et nii head lugemist kui kaks Eesti raamatut on tulemas veel.

Nüüd siirdun „Minu Guatemalat“ lugema!

Auhinnasadu - ja auhinnad lähevad...

2011-03-21T14:20:00.008+02:00

Päris tore on, et ma ei ole isegi Keskerakonna liige, aga mõni mees on mitu tundi vaeva näinud, et mind ja Meelist suvaliselt pildilt piirjoonipidi välja lõikuda ja ringi kleepida.

Ühesõnaga, viimased nädalad on toonud enneolematud pöörded ja ma arvan, et on õige aeg jagada auhindu.

Märtsikuu fotoauhind: Marko Mallas (loo juures olev pilt)

Märtsikuu kommentaariauhind: rrr (kommenteeris Publikus lugu AVALDA ARVAMUST: Kuidas meeldis esimene "IT-planeet"? - Seda saadet tohiks näidata äärmisel juhul tallinna tv-s.)

Märtsikuu like'i auhind: Marko Tubli (like'is: Juur: "nii hästi söönud inimesi näeb harva teleekraanil")

Märtsikuu reklaamiauhind: "Ärapanija" Juba kaks nädalat on tandem Juur-Oja meid ekraanidel esitlenud :)

Auhindadest lähemalt juba meie kolmapäevases saates. TNTV on eetris kell 16.30!

Aitäh mulle kõigi poolt!

96 lasteaeda Tallinnas vajab RENOVEERIMIST!

2011-03-17T23:35:00.002+02:00

Arvestades, et teema „Maha TTV – raha lasteaedadele“ on nii räigelt kirgi kütnud, mõtlesin, et uurin siis natuke asja.

Esiteks tahan ära mainida, et ligi 9000 Facebookis antud aktsiooniga liitunust…

10% on seal selleks, et neile ei meeldi Keskerakond

10% on seal selleks, et kommenteerida, kuna neil on ka midagi öelda

10% on seal selleks, et sõber, töökaaslane, sugulane saatis lingi, et ole meheks, ole ka poolt – no olen – aitan ikka sõpra, kui ma kunagi ühe kommuuni teen, küll nemad ka siis sõbraks hakkavad
10% on seal selleks, et sõna võtta, lahmida, aru saada, et tegelikult võib-olla polegi TTV täielik saast ja jutt käib lasteaedade AVARIIREMONDIRAHAST (millega ei tehta korda sissesadavat katust ja lagunevat fassaadi, vaid paigaldatakse vett läbilaskev WCpott või lekkiv kraan), aga enam ei sobi nagu lahkuda ja vait jääda, tuleb edasi tulistada

10% on seal selleks, et nad ei ole kunagi vaadanud TTV’d ja ei tea isegi, mis saateid seal näidatakse, aga kuna päris paljud on vastu, olen siis ka

10% seal olevatest inimestest ei ole tallinlased, kui mitte rohkem

Alles jääb maksimaalselt 40% inimesi, kes on seal asja pärast, ehk selleks, et nad on tõesti mures oma lasteaias käivate laste päevaste tingimuste pärast ja ei jõua enam oma taskust kinni plekkida wc-paberit, seepi ja vaipkatet jne.

Meil on Tallinnas 128 lasteaeda, millest 15 on avatud/renoveeritud viimase kümne aasta jooksul. Paljudel kodulehekülgedel polnud kirjas, millal seda on tehtud, aga lisaks eelnevale 15le julgen väita, et renoveeritud on veel vähemalt 17 lasteaeda, see teeb kokku 32 lasteaeda. See teeb 25% lasteaedadest nö käimiskõlblikuks.

Saan suurepäraselt aru lastevanematest, kelle meelest võiks Tallinna TV’le planeeritav raha minna lasteaedadele avariiremondiks, aga minu meelest on nad end valesti väljendanud – nad kurdavad hetkel, et 128 000 eurot on avariiremontideks vähe… Arvestades, et 32 lasteaeda vajab seda raha avariiremontideks, teeb see 4000€ per lasteaed.

Ülejäänud 96 lasteaeda vajavad RENOVEERIMIST ja siin ei aita see TTV 1,9 miljoni just palju – arvestades hindu, saaks selle eest korda umbes 1,5 lasteaeda… Aga samas seda keegi pole ka öelnud, et TTV raha peaks minema renoveerimiseks, seda tahetakse remondiks...

Seega, kallid facebooklased, kes te olete end vigaseks jauranud seal foorumis, mõelge hetkeks – kas lasteaed, kus teie laps käib, vajab raha avariiremondiks või renoveerimiseks?! Mõelge, kas teie tahaksite olla töötu ja kui keegi leiaks, et teie töökoht on täis pask, kas hoiaksite siis suu kinni?! Vaevalt küll. Seega ei tasu ka mulle pahaks panna, et sõna võtan.

Tallinna Noorte televisioon aka TNTV

2011-03-17T13:50:00.009+02:00

Nüüdseks peaks suurem osa mu blogilugejatest teadma, et olen tööle asunud Tallinna Televisiooni ja asjatan seal noortesaatega Tallinna Noorte Televisioon ehk lühidalt TNTV.

Olen ühtlasi saate toimetaja, režissöör ja juhin seda ise koos Meelis Tomsoniga.

Oleme märtsikuus eetris igal kolmapäeval kell 16.30. Alates 6. aprillist näeb meid igal kolmapäeval kell 18.30.

Oleme end sisse seadnud Facebookis (vaata siit!), kus toimub hulgaliselt erinevaid auhinnaloose – suurimaks on praegu käimasolev meigikoolitus, mille on välja pannud Solarise keskuses asuv Make Up Store’i pood.

Lisaks toimub meil iganädalasi loosimisi, millest saavad osa võtta meiega liitunud fännid. Näiteks järgmisel nädalal loosime saates välja 5D kino pileteid. Eelmisel nädalal avas Kristiine keskuses oma uksed Eesti esimene 5D kino, seal näidatakse praegu kolme filmi, kusjuures tuleb ära märkida, et maailmas on ühtekokku vaid 30 5D
filmi. Miks? Sellest saate teada juba meie saates...

Oleme end sisse seadnud ka YouTube’is (vaata siit!), kust on võimalik meie saateid pärast eetrisolekut vaadata.

Viimane saade:
TNTV 3. saade 1. osa

TNTV 3. saade 2. osa

Meie saadetes on alati põnevad teemad ja külalised, näiteks eelmisel nädalal käisime nii Buduaari turul kui Gustaf Adolfi Gümnaasiumi korraldatud tantsufestivalil Tantsujaam.

Meid tasub vaadata, sest meie toome teieni huvitavaid pealinnas toimuvad üritusi ning loosime välja väärt auhindu. Liituge meiega Facebookis ja jälgige meid YouTube’is, kui õigel ajal TTV kanalile ei satu.

Kaks postitust kadus. Miks?

2011-03-15T23:15:00.000+02:00

Kustutasin kaks eelnevat postitust, üks rääkis sellest, et mulle ei meeldinud, et Eesti andis Jaapanile 200 000 eurot ja teine sellest, et TTV peaks kinni pandama ja raha lasteaia avariiremondiks antama. Leidsin, et 128 000 eurot on piisav raha remondiks.

Miks ma need postitused eemaldasin? Ei, mu tööandja ei hüpanud mulle selga ja ilmselgelt on paljud sellega nõus, et mul võib olla asjadest oma arvamus.

Otsustasin ISE need postitused eemaldada, sest leian, et pole õige antud teemade juures kommenteerida minu kehakaalu, seksuaalseid eelistusi, endisi töökohti ja muud minuga seonduvat, sest need asjad ei puutunud absoluutselt antud teemasse.

Kohtumiseni uutes postitustes, uutel teemadel. Tänan teid, 574 indiviidi, kes te mu blogi külastasite ja mu mõtteid lugesite, neid laitsite või kiitsite. Järgmise korrani!

Kõik Buduaari turule poodlema!

2011-03-10T21:24:00.005+02:00

Reedel oleme Meelisega Buduaari turul Rocca al Mare kaubanduskeskuses, kus turg kestab suisa südaööni!

Oleme ette valmistanud hulga põnevaid aksessuaare, pudeleid, kingi... Tulge julgelt marimelli laua juurde ja ostke endale originaalseid asju. Hinnad on väga soodsad. Kõige kallim ese maksab 25€. Peamiselt jäävad hinnad 1-15€ vahele.

Kohtumiseni juba Buduaari turul!

Alljärgnevalt väike valik, mida meie laualt leida võib:

Parem hilja kui mitte kunagi – paar sõna Eesti Laulust

2011-02-28T18:24:00.002+02:00

Minu lemmik number üks oli Ithaka Maria ja kui ma alguses veel kuulasin „netti sattunud“ lugusid enne poolfinaale, siis pärast Ithaka loo kuulamist kadus igasugune huvi teiste lugude vastu.

„Hopa'pa-rei!’st“ sai helin minu telefonis ja automakis üürgas see samuti kõik päevad kuni finaalini välja.

Kui Ithaka oli saanud poolfinaalist finaali, hakkasin uurima, millises poolfinaalis me Eurovisioonil oleme ja kuna selgus, et meiega koos on II poolfinaalis hulgaliselt Balkanimaid (Rumeeniast, Solveeniast alustades ja Slovakkia ja Makedooniaga lõpetades), siis kartsin, et kui Ithaka võidab, jääb ta suurel Eurovisioonil finaali ukse taha, kuna ta kaob oma looga balkani-tramburai sisse ära.

Getteri loosse polnud ma üldse enne poolfinaali süvenenud, seal vaatasin, et täitsa okei lugu ja finaalis oli see mu lemmik number kaks.

Hoidsin hirmsasti Ithakale pöialt, helistasin ta poolt ja kõik, aga nagu ikka tegi žürii oma valiku ja seal jäi Ithaka nii lõppu, et teda ei päästnud isegi rahva antud hääled.

Orelipoisi nii kõrge koht tekitas minus täielikku hämmingut ning lõppvooru jäänud Outloudz ja Getter olid parim valik pärast Ithaka ära kukkumist…

Eurovisioonile sõidab Getter, juhuu! :) Loodetavasti muudavad nad oma lava veelgi ekstravagantsemaks ja särtsakamaks ning ka tantsupoisid saavad selga midagi erksamat – siis tuleb finaali pääs kindlasti kergemini.

Mulle meenutab see Getteri tänavune lugu veits mõne aasta tagust Silvia Nighti lugu (mitte plagiaadi mõttes, vaid oma olemuselt ja show'lt) – aga nii hulljulge meie Getu vist ei ole.

Tallink rikkus mu sünnipäeva

2011-02-25T11:15:00.002+02:00

Kuna ma olin ammu nõuks võtnud, et oma sünnipäeval ma Eestis ei ole ja Sharm El Sheikhiga läks nii nagu ta läks… Siis otsustasin, et Rootsi kruiis ajab ka asja ära. Saab vähemalt paariks päevakski eemale ja ikkagi välismaa…

Kui esimesel õhtul õnnitleti sünnipäevalapsi, siis mõtlesin, et vau, lahe lähenemine, et ma saan ka homme shampust. Kuigi Törley paneb mul sees keerama oli asi nagu põhimõttes – kena žest Tallinki poolt.

Pärast poodlemist Stockholmis, kus on vastikult kallis (Soome shoppama minna on ikka märksa mõttekam ja soodsam) suundusime tagasi laevale ning õhtul seadsime sammud jälle showbaari, kus siis sünnipäevalistele shampat jagati. Ja nagu ise oleks ära sõnanud, ütlesin kaks minutit enne, et raudselt mu nime ei öelda. Nii oligi.

Asja uurides selgus, et pean oma sünnipäevast ise teada andma – peaksin ise endale mingit shampat manguma.

Mäletan, et kui hotellis töötasin, siis näitas süsteem kui kellelgi oli sünnipäev ja shampa ning puuviljad sai juba varem tuppa viidud. Sellist asja aga Tallink ei kasuta.

Läksin siis infoletti ja uurisin, et kuna ma pean ise teada andma, et mul on sünnipäev, siis miks keegi mind sellest ei teavitanud?! Miks ei öelnud mulle seda inimene, kes mu reisi broneeris (ta ju sisestas mu sünnikuupäeva ja nägi seda!), miks ei öelnud mulle seda inimene, kes check-in’i tegi? Sellist infot, et peaksin oma sünnipäevast teada andma, pole ka Tallinki kodukal (just vaatasin) ega kuskil brošüüris ja miks ma peaks üldse näpuga järge ajama kuskil?!

Infolett oli nagu eriti ülbe ja teatas, et sünnipäevast saab teada anda enne 23, aga täna on õnnitlemine juba ära olnud. Seletasin siis, et mul polnud aimugi, et ma peaks sellest teada andma…

Mingi ninatark vehkis siis mingi brošüüriga, kus on kribukirjas: „On teil meile ettepanekuid? Andke teada!“ Halloo, ka see ei pane mind mõtlema, et peaksin teada andma, et mul on sünnipäev.

Mis minu jaoks kummaline näis, oli see, et infolett kukkus seletama, et ainult seitse esimest teada andjat saavad shampa. Ütlesin, et olen sel juhul neljas, et täna oli ainult kolm. „Aga mõnel päeval on 23!“ teatas näitsik infoletist vastu.

Mul on ülisavi sellest shampast, aga asi oli põhimõttes – miks infolett ei oleks võinud öelda, kahju, et te ei teadnud, et peate teada andma, kohe anname teile teie shampa.

Kui ma oleksin hotellis sellises situatsioonis olnud, oleksin kohe shampa välja otsinud.

Kas klient ei ole midagi väärt? Minu jaoks rikkus Tallink mu sünnipäeva ära ja pangu põlema end, mina nendega enam ei reisi! Asi on põhimõttes.

Olenemata sellest, et Tallink näkku pani, oli ikkagi neid, kes mind meeles pidasid :)

PS. Erilised tänud lähevad: Getter, Meelis K, Kaija-Liisa, Laura, Kaspar, Eve, Mihkel, Martina, Marko, Tepi, Karina, Liina, Veronika, Martin, Kätrin ja kõigile neile, kes mind ka Facebookis meeles pidasid. Aitäh teile :)

Kingitusi sain ka, olenemata sellest, et ma sünnipäeva ei pidanud – ise tegin endale kingi Rootsis ja ostsin endale roostevaba sõela, nagu keegi oleks rääkinud, sain koju tulles spagette ja spagetiretseptiraamatu, mis näeb välja nagu spagetipakk, eriti khuul!

Sõrmuse sain ka – ei, see polnud ettepanek!

Buduaari turule tulevad müüki marimelli pudelid

2011-02-21T19:59:00.005+02:00

11-12. märtsil toimub Rocca al Mare keskuses Buduaari turg, kus müüki tulevad ka marimelli pudelid ja erinevaid aksessuaare.

Eile tegin kuus pudelit valmis (täna tegin ka paar tükki lisaks ja mõned kõrvarõngad ka), teen neid veel, aga ilmselt ei pane kõiki blogisse üles, vaid... üllatan/üllatame (Meelis teeb sõrmuseid, särke, muid aksessuaare) teid ka kohapeal :)

Hinnad on erinevad, arvestades materjali kulu ning kui aus olla, siis tahan hinnad hoida taskukohased ja pigem silmailu pakkuda kui teenida. Vähemalt sel korral :)

POMM: alates märtsist hakkan teles saadet juhtima!

2011-02-20T16:59:00.006+02:00

Nagu ma mõni nädal tagasi kirjutasin, siis tulin Õhtulehest ära ja liikusin telemaastikule uusi tuuli otsima. Nüüd võin siis öelda, et natuke rohkem kui nädala pärast olen esmakordselt eetris enda toimetatud saatega.

Tegelikult ajame kogu projekti koos Meelis Tomsoniga ning esialgu toimetame ja juhime saadet ise – sügisest võivad asjad muutuda, aga sinna on aega.

Alates 2. märtsist keerake igal kolmapäeval kell 16.30 telerit Tallinna Televisiooni kanalile (nähtav üle Eesti nii Elionis kui Starmanis), sest seal oleme meie :)

Hakkame tegema noortesaadet, millest on viimased aastad puudust tuntud, sest erakanalites pole selliseid saateid juba aastaid olnud.

Alustame selles mõttes nullist, et teeme kõike ise kujundusest võteteni ja otsime ise kõik saatekülalised ja uudised, meil ei ole eraldi toimetajat või suurt meeskonda taga, üritame asja hoida võimalikult lihtsana.

Vaatame, kuidas me noortele peale läheme, kui rahvale me saade meeldib, hakkame sügisest olema tihedamini eetris. Ideaalne oleks olla eetris iga päev otsesaatena, aga selleni on veel aega.

Oleme avanud oma kanalid nii YouTubes kui Facebookis ning viimasega on eriti hea mõte liituda, sest seal hakkame korraldama loosimisi ning võin juba praegu öelda, et loosi lähevad üsna magusad asjad!

Mida tarbivad muusikaauhindade žüriisse kuuluvad inimesed?

2011-02-18T12:18:00.002+02:00

Ma olen alati mõelnud, et kui oleksin riigikogus siis teeksin nii. Või kui annan hääle kodanikule X, siis see minu hääl ikka midagi loeb. Tegelikkuses ei loe mitte muhvigi. Või siiski?

Pole vahet, kas ma annan oma hääle Taavi Rõivasele või Edgar Savisaarele, minu hääl ei muuda ju midagi. Või siiski?

Nominendid ja võitjad valis muusikatööstuse ja muusikaga lähedalt seotud valikuline zürii, kuhu sellel aastal kuulus 149 inimest.

Olen alati mõelnud, kes sinna žüriisse kuuluvad, kes valivad välja need lood, kes on need 100+ inimest, peale Olav Osolini, Olav Ehala, Reet Linna, mõne DJ jne.

Sel aastal paluti mind sinna žüriisse – ma ei ole küll mingi muusikakriitik, aga Eesti muusikast üht-koma-teist ikka tean. Suur osa muusikauudiseid jõudis Õhtuleht Online'i minu sulest – plaadiesitlused, uued singlid, videod…

Ausalt öeldes olin üllatunud, et mind sinna valiti, aga samas oli mul hea meel – äkki saan midagi muuta ja sel aastal ei võidutse Zetod ja Metsatöll, vaid tõesti need, kes seda väärivad.

Mis mõttes ei saanud Koit Toome mitte ainsamatki auhinda? Mis mõttes oli „Rapuntsel“ parem lugu kui „Mälestused“? Mis mõttes sai Ultima Thule kolm auhinda? Ja meesartistiks Orelipoiss?

Ma saan aru, et Lenna sai parima naisartisti ja debüütalbumi auhinna, aga lisaks veel parim laul ja popartist? Minu meelest see Lenna plaat nüüd küll ülemõistuse hea ei olnud. See oli kuulatav, aga ei midagi enneolematut.

Mul on selline tunne, et täpselt samasugune žürii pannakse kokku ka „Eesti laulu“ valima, kus ei valita parimat, meeldejäävamat, läbilöövamat vaid enda lemmikut – mis ei ole aga pahatihti kõigi lemmik.

Täpselt nagu keegi Ithaka Maria tänavuse Eurovisioonile pürgiva loo kohta ütles – saatkem tema, sest see on lugu, mis on läbilöögivõimeline, mitte ärge hääletage oma lemmiku poolt, sest vastasel juhul ei saa me konkurentsis püsida. Ja nii ongi.

Kogu iga aastane Osolin-Linna-Ehala-Purga-Petersell-… punt tuleks välja vahetada, et oleks natukenegi erinevust.

Toon siinkohal ära võitjad ja enda antud punktid (kuna mul oli võimalus nö skippida ja anda punkte valikuliselt, siis igas kategoorias polegi ka kolme häält jaganud).

Eesti Muusikaauhinnad 2011 võitjad:

Aasta album: Ultima Thule, „Jälgede jälgedes"
Kategoorias 'Aasta Album': Koit Toome - 'Kaugele siit' - 5 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Album': Ott Lepland - 'Ott Lepland' - 3 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Album': Lenna - 'Lenna' - 1 punkt(i)

Aasta ansambel: Ultima Thule
Kategoorias 'Aasta Ansambel': HU - 'HU2' - 5 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Ansambel': Tanel Padar and The Sun - 'Ring' - 3 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Ansambel': Mahavok - 'Galaktikad' - 1 punkt(i)

Aasta debüütalbum: Lenna, „Lenna"
Kategoorias 'Aasta Debüütalbum': Ott Lepland - 'Ott Lepland' - 5 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Debüütalbum': Lenna - 'Lenna' - 3 punkt(i)

Aasta meesartist: Orelipoiss, „Õnn"
Kategoorias 'Aasta Meesartist': Koit Toome - 'Kaugele siit' - 5 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Meesartist': Ott Lepland - 'Ott Lepland' - 3 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Meesartist': Leslie Da Bass - 'Minu kuningriik' - 1 punkt(i)

Aasta naisartist: Lenna, „Lenna"
Kategoorias 'Aasta Naisartist': Hannah - 'Õige Tasa' - 5 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Naisartist': Merlyn Uusküla - 'Ihuüksi' - 3 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Naisartist': Lenna - 'Lenna' - 1 punkt(i)

Aasta jazzartist: Liisi Koikson, „Ettepoole"
Kategoorias 'Aasta Jazz/Bluesartist': Mahavok [1] - 'Galaktikad' - 5 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Jazz/Bluesartist': Liisi Koikson - 'Ettepoole' - 1 punkt(i)

Aasta etno/folkartist: Orelipoiss, „Õnn"
Kategoorias 'Aasta Etno/Folkartist': Orelipoiss - 'Õnn' - 5 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Etno/Folkartist': Zetod - 'Lätsi sanna' - 3 punkt(i)

Aasta elektroonikaartist: Leslie Da Bass, „Minu kuningriik"
Kategoorias 'Aasta Elektroonikaartist': Leslie Da Bass - 'Minu kuningriik' - 5 punkt(i)

Aasta hiphopartist: Metsakutsu, „Testament"
Kategoorias 'Aasta HipHopartist': Abraham - 'Piffe, plekki ja presidendiks' - 5 punkt(i)

Aasta metalartist: Metsatöll, „Äio"
Kategoorias 'Aasta Metalartist': Winny Puhh - 'Brääznik' - 5 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Metalartist': Evestus - 'This Is Dramacore' - 3 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Metalartist': Metsatöll - 'Äio' - 1 punkt(i)

Aasta rockartist: Ultima Thule, „Jälgede jälgedes"
Kategoorias 'Aasta Rockartist': Tanel Padar and The Sun - 'Ring' - 5 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Rockartist': Mahavok - 'Galaktikad' - 3 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Rockartist': Aides - 'Aides' - 1 punkt(i)

Aasta popartist: Lenna, „Lenna"
Kategoorias 'Aasta Popartist': Koit Toome - 'Kaugele siit' - 5 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Popartist': Ott Lepland - 'Ott Lepland' - 3 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Popartist': Lenna - 'Lenna' - 1 punkt(i)

Aasta muusikavideo: Kerli, „Tea Party"
Kategoorias 'Aasta Muusikavideo': Kerli - 'Tea Party' - 5 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Muusikavideo': Koit Toome - 'Nädalalõpp' - 3 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Muusikavideo': Märt Avandi ja Ott Sepp - 'Mr.Sofa & Õieke - Suitsu Ei Tee' - 1 punkt(i)

Aasta parim laul: Lenna, „Rapunzel"
Kategoorias 'Aasta Parim Laul': Koit Toome - 'Mälestused' - 5 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Parim Laul': Ott Lepland - 'Süte peal sulanud jää' - 3 punkt(i)
Kategoorias 'Aasta Parim Laul': Lenna Kuurmaa - 'Rapunzel' - 1 punkt(i)

Kui ma peaksin kunagi veel sellises žüriis osalema, siis tean, et ei anna seda ühte punkti lihtsalt sellepärast, et kellelegi anda, vaid jätan parem andmata.

Palju õnne võitjatele!

Pildiline-videoline ja tekstiline ülevaade muusikaauhindade galast SIIN!

Nippe Sharm El Sheikhi reisijale

2011-02-14T14:41:00.011+02:00

Olles Sharmis juba mõned korrad käinud ning nüüd taas minnes… Mõtlesin, et panen kirja mõned nipid, mida sinna minejale soovitada, sest… Kõik veavad alati kaasa mõttetult palju asju, ei tea kuidas kaubelda ja mida oodata!

Mida panna kohvrisse?

Võta kaasa minimaalselt asju – seitsmeks päevaks minnes pakin ma kohvrisse viis T-särki, põlvpüksid, seeliku ja kleidi, plätud ja madalad kingad. Minnes kannan ilmselt mingit kampsunit, mida saab ka seal jahedama ilma puhul rakendada ning pikki pükse. Ilmselgelt varbavahedega läbi lume lennujaama ei lähe ning kannan midagi kinnisemat, mida ka seal jahedamal õhtul varba otsa saab lükata.

Kui magad ööriietega, siis võta kaasa midagi eriti pehmet, sest põlenud nahk on hell. Üldiselt on puhkus, nii et magage alasti!

PS. jäta kõrged kontsad koju! Neid kannavad seal vaid venerahvusest beibed ja lisaks kohalikele naeravad nende üle ka kõik teised turistid. Nagu üks mu sõbranna ütles: kamoon, sul on puhkus, jalad peavad ka puhkama! :)

Milliseid ilutooteid kaasa vedada?

Üldiselt on hotellides olemas seebid ja šampoonid, aga kui vajad konkreetseid vahendeid, võta need kaasa – mina võtan ilmselt kaasa vaid palsami, hambaharja- ja pasta.

Kreemidest kraba kaasa niisutav kehakreem, päikesekreem nii kaitseks kui pärast päevitust ning mida mina kindlasti soovitan kaasa võtta on Burnshield geel. See on tegelikult mõeldud põletushaavade (kui põletadki käe tulega või kuuma õliga vms) jaoks, kuid see aitab ideaalselt ka päikesepõletuse vastu – geel aitab nahal hingata ning põletik ei jää rasvase (nt Panthenol on kõige hullem asi üldse põletuse vastu, kuna on rasvane) kihi alla immitsema.

Mida kohalikele viia ja miks üldse?

Võtke kaasa eestimaist nodi – alkoholi nad eriti ei tarbi, nii et suveniirpudelid Kadaka džinni ja Vana Tallinnaga võib koju jätta, küll aga meeldib neile magus ja seda võib kaasa vedada kilode viisi – saab jätta „jootrahana“ nii toapoistele (siis nad viitsivad voodi peale mingeid asju meisterdada) kui basseinikutile (et ta hommikul su lemmiktoolile rätiku paneks ja sa ei peaks ise kell 7 ärkama).

Päev algab kell 7 hommikul

Kuigi on puhkus, hakkavad päevad varakult, eriti kui päikest tahad võtta. Viimane aeg ärkamiseks on 7.30 – selleks ajaks on suurem osa basseiniäärseid kohti juba läinud (vt. eelmist punkti, kuidas saad natuke kauem magada) ning suurem osa inimestest hommikustki söönud.

Kell kolm hakkab päike juba loojuma ning kella neljase päikeseloojangu ajal hakkab bikiinides jahe. Seega saabki päikest võtta hommikul kaheksast kuni kolmeni lõunal. Kõige intensiivsem on see kella kümnest hommikul üheni päeval. Kuid need, kes kardavad põlemist – olge mureta, nii hotellides kui randades on rohkem päikesevarje kui toole :)

Enne kella 21 ei ole linnas mitte midagi teha. Päeval on linn täiesti surnud, turistid on kõik rannas või basseini ääres ning möll hakkab linnas alles õhtul. Olenemata päevast on kella kümne ajal õhtul linn rahvast pungil ning et leida koht vesipiibukohvikus või mõnes välirestoranis on vaja ilusat naeratust või tuttavat kutti kohas, kuhu minna plaanid.

Kui kutsutakse, ära mine

Kui teid kutsutakse kuskile nuka taha oma poodi, lubades kingitusi ja soodsaid hindu ja parimaid papüüruseid ja lõhnaõlisid – ärge minge, te ei saa sealt enam tulema. Olenemata sellest, kui lahe, armas või tore inimene teid kutsub või kui kahju teil temast ka ei hakka, ärge minge.

Saate kingituseks mõne võltspapüüruse või raamatu vahele järjehoidja, nad tahavad et kirjutaksite selle eest nende „külalisteraamatusse“ midagi – tavaliselt kirjutatakse mingit jura: „Siin oli nii nõme, kahju, et teie ka siia sattusite!“ ja tõlgitakse neile: „See pood on parim kus ma käinud olen!“

Ükskord kui ma siiski läksin ühe tüübiga kuskile urkasse kaasa ja keeldusin midagi ostmast, sai ta üsna kurjaks ja sõimas mind sitaseks prahiks ja käskis mul lahkuda :D

Kauple ka apteegis

Ole valmis kauplema, kauplema ja veelkord kauplema. Nende esimesena küsitud hind on umbes „1000%“ juurdehindlusega ning kui pakud esialgu julmalt pool sellest hinnast ja lõpuks (pärast tunnist kauplemist) selle hinna ka saad, võid kindel olla, et maksid ikkagi üle!

Ka poodides on võimalik kaubelda – kui asjadel puudub peale kleebitud hind, kuku kauplema.

Isegi apteegis pead kauplema – üldjuhul lähevad inimesed sinna kõhurohtu otsima ja nad teavad, et sul on seda vaja, küsivad hingehinda ja sa maksad.

Kaks Sharmis käiku tagasi oli juhus – ühel noormehel oli kõhurohtu vaja – pärast pikka kauplemist saime karbi kätte 160 LE’ga (umbes 320EEKu ehk 20€) – hiljem kodus avastasime, et paki peal oli kirjas 2x10 tabletti – karbis oli ainult üks leht ja karbil ilutses hind 5LE (umbes 10EEKu ehk a 65 eurosenti). Nii et olge valvsad, ka apteegis!

Vesipiibu ost

Suurem osa esmakordselt minejatest tahab osta endale vesipiipu – hinnad on Naama Bays kallimad kui Old Marketil ehk vanas Sharmis – aga tegelikult annab „õige“ hinna kaubelda mõlemal pool.

Keskmise suurusega piip, mis Eestis maksab umbes 1000EEKu (65€), maksab seal paarsada krooni (nad küsivad alguses ilmselt kuskil 600-700krooni (35-45€).

Väike piip, mis minu arvates on märksa parem, mugavam ja parema tõmbavusega, maksis mulle näiteks 50 EEKu, seda pärast pikka kauplemist (3€). Ostsin selle kaks Sharmis käiku tagasi hotellis kasutamiseks, aga kuna see oli nii hea, võtsin kaasa ja kodus viskasin suure minema. Nüüd olen väiksele ostnud vaid uued torud ja kõik toimib suurepäraselt.

Kauplemisega tuleb kindlasti arvestada, et läheb aega – olen kaubelnud ühte kalla 1,5 tundi ja pärast seda lihtsalt hotelli magama läinud, sest see oli nii väsitav.

Taksoga saab sõita peaagu ilma rahata

Taksosõit on seal megaodav, kui taaskord kaubelda oskad. Sel korral elame me linnas, aga varem olime umbes 7km kaugusel Naama Bayst ja 4km kaugusel vanast Sharmist.

Takso leidmisega erilisi raskusi pole, need jäävad ise sind nähes kohe seisma. Öeldes, kuhu tahad minna, pakuvad nad hinna, üldiselt jäi see 20-30LE (40-60 EEKu ehk 2,5-4€) juurde, kuid mõni küsis ka 50LE-d (100 EEKu ehk umbes 6,5€).

Tegelikkus:
Sõitsime Naama Baysse 10LEga (umbes 20 EEKu ehk 1,2€) ja vanasse Sharmi 5LEga (umbes 10EEKu ehk 65 eurosenti).

PS. Taksod sõidavad umbes 100km/h, seal üürgab metsik kohalik disko ja kogu aeg käib signaalitamine ja teineteisest mööda sõitmine.

Kõik on metsikult odav

Hinnad on megasoodsad – vesipiibukohvikus saab a’ 20 krooni (1,2€) eest piipu tõmmata. Tubakapaki eest küsivad nad tänaval a’ 20 krooni (1,2€), kuid hea kauplemiseoskuse puhul võid selle kätte saada isegi viis korda odavamalt.

Euroopalikud söögikohad on hindade poolest samad, mis Eestis. McDonaldsis maksab eine võib-olla rohkemgi kui Tallinnas, kuid soovitan McDonaldsi asemel hoopis KFC’d, mida Tallinnas ei ole ning seal saab sama raha eest märksa rohkem nodi. Kõik toidud on kanapõhised.

Nii nagu kõik muugi, on ka puuviljad kohapeal metsikult odavad – kilo maasikaid maksab näiteks 1€.

Kohalik söök-jook

Kui teil ajab kõhu lahti kaks päeva realiseerimisaja ületanud kodujuust või mahl, võite kindel olla, et teile ei mõju hästi ka kohalik vesi. Vältige ka jääd, sest seegi on tehtud veest. Mina olen suhteliselt raudse tervisega ning vee pärast ei muretse – ma ei joo seda, aga maasikaid ja hambaid julgen kohaliku veega pesta küll.

Söögid on seal üldjuhul kõik hullult magedad, kuigi turul on näha, et maitseaineid on seal müügil sadat erisorti. Hotellides on suhteliselt suur valik ja eriti suur valik on magusal – üldjuhul jälle hunnik lääget nodi.

Kohalik alkohol on odava maitsega (seejuures ongi see odav, 0,7 liitrit rummi maksab 90eeku ehk 5,5€), aga ajab asja ära. Lennujaamast soovitan kaasa osta Euroopa jooke või siis kohapealt 48tundi pärast lennu saabumist… On olemas poed, kust saab osta teatud aja jooksul siis välismaist kraami – Soome Minttust kuni Bacardi Razzini.

Üksinda linna – why not?

Kas üksinda tasuks linna minna? Absoluutselt! Ettevaatust ainult taksojuhtidega, et nad teid näppima ei hakkaks. Kui hakkavad, öelge, et ei maksa taksosõidu eest, siis nad üldiselt suunavad pilgu teele ja sõidavad edasi, teid näppimata.

Naama Bay ei ole eriti suur ja eksimisohtu reaalselt ei olegi – kui püsida peatänaval ja kiigata sisse väiksematesse tänavatesse jõuate lõpuks ikka peatänavale välja.

Vanas Sharmis võib juhtuda, et jalutate mööda värvilisi ja tuledest plinkivaid teid ja ühel hetkel seisate mõne lagunenud maja ees – täiesti normaalne! Vanas Sharmis saab särav tänav lihtsalt otsa. Karta pole midagi, keerake ots ringi või vaadake kuhu tee viib, eksida ei anna seal suurt kuskile, sest ka nö koledad tänavad viivad jälle peatänavale.

Võib juhtuda, et ühel hetkel seisate piimakombinaadi akna taga ja näete kuidas töö käib – euronõuetest on asi kaugel. Ühe nurga peal võite vabalt peale sattuda kuidas kits maha tapetakse või temalt just nahka maha kistakse. Täiesti normaalne elu!

Kui te väga argpüks ei ole, siis võib linna peal sattuda üsna huvitavatesse kohtadesse. Vargaid seal eriti ei ole ja kallale ka üldjuhul keegi ei tule – turist on kuningas ja kohalikud väga abivalmis, kui ka enda meelest eksima peaksite.

Külgelöömisest

Mida rohkem kulda sul kaelas-sõrmes on ja mida rohkem kaalu sul on, seda rikkam sa nende silmis oled. Ilmselgelt „sebivad“ kohalikud kõiki – sest kõik on nende sõbrad ehk kliendid ja kõigile tuleb meeldida ja mesimagusaid kommentaare – sul on maailma kõige ilusamad silmad, ilusam naeratus, rinnad jnejne teha.

Aga tegelikult jumaldavad nad paksemaid ja kullaga ülevalatud naisi. Pole ime, kui kõnnite tänaval, olles siis kogukam ja teie kaaslasele karjutakse lambist: „Lucky man!“

PS. kõik blogis leiduvad pildid on tehtud Nokia N8'ga Meelis Tomsoni poolt ning osasid neid saab endale soetada ka Facebooki oksjonilt - siit!

Miks ma ei karda reisida Sharm El Sheikhi?

2011-02-14T11:13:00.000+02:00

Juba sel laupäeval istun ma taas lennukile ja võtan ette viietunnise reisi, et maanduda kuumas Aafrika õhtus – taas on ootamas nädal puhkust Sharm El Sheikhi päikese all.

Umbes kolme nädala eest algas Egiptuse pealinnas Kairos mäss – president oli vaja pukist kangutada – see kõik toimus/toimub Kairo keskväljakul. Osaliselt jõudis see ka Hurgadasse, kuid Sharm El Sheikh jäi puutumata.

Inimesed sattusid paanikasse, kukkusid oma reise tühistama. Sama tegid ka mitu reisifirmat, osad katkestasid reisid suisa märtsi keskpaigani. Täielik mõttetus.

Mida kõik kardavad? Olen selle kolme nädala jooksul kuulnud umbes viiskümmend korda: te lähetegi Egiptusesse? Hullud olete või?

Aga mida me peaksime kartma? Me lähme turismipiirkonda, isegi mitte Hurgadasse, kus on suhteliselt palju kohalikke.

Kas te tõesti kujutate ette, et egiptlased hakkavad Sharmis midagi võitlema? Suurem osa Sharmi töötajatest on pärit Kairost või mujalt linnadest – nad peavad oma peret üleval pidama ja tööd tegema – nad ei jõua isegi mošeesse palvetama, rääkimata mingi mässu korraldamisest.

Kujutage nüüd ette, et nad teevad mässu Naama Bay’s (Sharmi peatänav) ja surma saab x arv turiste – sellest kirjutaks kogu maailm, kõik katkestaksid oma reisid sinna ja paraku… oleksid murjanid ilma tööta. Nad ei saa seda endale lubada.

Ja siin ma nüüd olen, täis enesekindlust ja minekutahet. Vähem kui kuus päeva aega lennuni, mis viib mind kuuma päikese alla… Võib-olla selgub tõesti kohapeal, et hotellis ei ole süüa ja hotelli alalt on parem mitte välja minna, aga mis siis? Seda põnevam saabki see seiklus olema. Praegu ei karda ma küll mitte midagi. Kui, siis ainult seda, et reisifirma tühistab lennu.

KÕIK MÜÜGIKS!!!

2011-02-02T10:48:00.000+02:00

Meelis Tomson paiskas näituse fotod oksjonile

Kuni veebruari lõpuni on kõigil võimalik teha pakkumisi vabakutselise seltskonnafotograafi Meelis Tomsoni fotonäitusel „Mobiililt laetud“ ilmunud piltidele. Iga pildi alghind on 10€ ning viimane pakkumine ongi lõplik müügihind. Oksjon leiab aset suhtlusportaalis Facebook ja läheb lukku 28.02.2011 kell 23.59!

„Liis Lass pani näiteks silma peale ühele pildile juba näitusel ning mõne pildi vastu on veel huvi tuntud, aga kuna igat pilti on vaid üks, siis võidab see, kes kõige rohkem pakub,“ ütleb Meelis ise, et topelttellimusi ta piltidele tegema ei hakka ja kehtib vanasõna – kes ees see mees.

Kõik pildid on tehtud Nokia N8ga. Näituse esitlus leidis aset 13. jaanuaril Tallinna pressikeskuses ning pildid on üleval Nokia kontserdimajas kuni 27. veebruarini, mil kõigil on võimalus neid sinna vaatama minna. Paraku on kontserdimaja avatud vaid ürituste raames, kuid 14. veebruaril on kontserdimajas tasuta üritus – Tallinn valib endale Valentinipäeva laulu.

Vaata pilte, kommenteeri, tee pakkumisi SIIN!

Iga lõpp on millegi algus

2011-01-31T15:14:00.002+02:00

Kuigi neljas aasta läks Õhtulehes liikvele, olin ma jaanuaris puhkusel ja alates veebruarist ma enam meie ainsamas tabloidis ei tööta. Võtan vastu uued väljakutsed ning õige pea saab mind hoopis mujal näha.

Kuigi päris lõpparvet ma Õhtulehega ei tee ning seltskonnaüritustel, pidudel, kontsertidel ja superstaariotsingutel saab mind veel näha, olen põhikohaga mujal.

Uus aasta toob endaga kaasa üsna mitu muutust, aga kõigest järjekorras.

Otse „Kirjad Inglile“ esilinastuselt

2011-01-27T23:06:00.000+02:00

Alguses mõtlesin kirjutada, et see film oli 118 minutit puhast paska, aga siis hakkasin mõtlema, et ma nii ei saa kirjutada, kuna mulle meeldisid võttekohad ja osad kaadrid väga.

Sisu oli selline, et ma ei saanud muhvigi aru. Võimalik, et ma ei saagi sellest aru saada, sest ma pole oma sisemuselt kunstnik, kes lahkuks pärast sellist filmi kinost ja ütleks: parim, mul pole sõnu!

No see sisu oli täiesti tühi minu jaoks. Pool tundi oli film käinud, siis sain aru, et nüüd film hakkab. Aga tegelikult vahetusid lihtsalt kõik see aeg suvalised kaadrid, suvalised ja mitteseotud stseenid ja… Ma ei tea, see polnud minu jaoks. Olen ikka Ameerika klatši ja kõmu ja „kvaliteediga“ harjunud.

Oli üks stseen, kus ma ei saanud aru, miks selline inimene on näitleja, kui ta isegi nutta ei oska.

Oli üks stseen, kus üks austatud näitlejanna palub peategelasel oma jalgevahet nuusutada…
Näpp sisse panna, ei parem siiski kolm… Nauditav seksistseen :)

Veel meelis mulle Mirtel Pohla kleit ja tema osa selles filmis. Punkt.

Martin võttis kahvliga mu süütuse

2011-01-27T15:40:00.004+02:00

Uus töökaaslane Martin võttis mult süütuse – LIDO süütuse. Söögikoht Solarise teisel korrusel on saanud minu jaoks enneolematult palju positiivseid kommentaare, ometi polnud ma seal enne tänast käinud.

Või noh, kui aus olla, siis olin umbes kolmel korral sinna sisse astunud – esimesel korral oli liiga palju rahvast, teisel korral oli päevapakkumine otsas (olenemata sellest, et kell oli alles üks päeval) ja kolmandal korral olin ma nii segaduses – mida kust valida, et läksin otsejoones Hesburgerisse – seal on väiksem ja lihtsam valik.

Aga täna siis vedas Martin meid sinna sööma – tema on seal juba vana kala. Noh, nagu sööklas ikka – käed puhtaks, kandik kätte ja valima. Läksime siis kiirema ja odavama vastupanu teed ja valisime päevamenüüst söögid välja.

2,88€ ehk 45 krooni on suhteliselt soodne klaasi morsi, ühe viilu leiva (kuigi märgitud on kaks, aga need on poolikud), kausitäie supi ja prae eest.

Mida ma alati sellistes sööklates ei kannata on see, et taldrik laotakse räigelt kartulit täis, nagu ma muud ei sööks, siis näpuotsaga salatit ja imepisike kala/lihatükk. Mina valisin eriti traditsioonilise kartul-hakklihakaste-salat kombinatsiooni.

Kui söögid taldrikul, tuleb suunduda kassasse, kus päevaprae puhul Solarise kaardi soodustus ei kehti ning otsida hiiglaslikust „Baieri õlletoast“ endale sobiv laud, kuhu maha potsatada.

Noh, kokkuvõtvalt võib öelda, et kõhu sai täis, aga maitseelamus oli null.

Hetkel küll tagasi ei kipu, aga kunagi peaks ära proovima ka selle, et laon kandikule seda, mida hing ihaldab ehk söön nagu ise tahan. Hind on kindlasti vähemalt kolmekordne võrreldes päevapraega, aga söögid tuleb ikka ära proovida.

Elad Tartus?

2011-01-19T23:16:00.004+02:00

Hei, sina, kes sa elad Tartus ja ei tea, kust saab parimaid geelküüsi, siis mina tean! :)

Esmalt mine Facebooki, kliki meeldib - kui oled nii armas, siis võid ka jagada ja peagi loositakse välja tasuta geelküünte paigaldus.

Kätrin on mulle viimased kolm aastat küüsi teinud ja mul pole küüned kordagi murdunud ega mullitanud ega muid trikke teinud - ta on lihtsalt parim! Soovitan soojalt!

Miks ma seda siin jagan? Selleks, et Kätu saaks minuga reisile tulla - minge kõik tema juurde ja laske endale seksikaid küüsi maalida :)

Näeme Tartus, Tamme gümnaasiumi vastas küünelaua taga!

Nippe, kui teid kutsutakse…

2011-01-17T12:46:00.000+02:00

…kellegi plaadiesitlusele, foto/maalinäituse avamisele, ühissünnipäevale, (aga sa ei tunne õhtu peakangelast isiklikult), siis:

• tervita kõiki

• soovi õhtu tähele õnne

• vii talle midagi – kasvõi suveniirpudelike või lilled, lase fantaasial lennata – sinult ei oodata midagi konkreetset, kuid oodatakse, et sa austaksid võõrustajat

• suhtle teiste inimestega, sest olete ühe ja sama eesmärgiga kohale tulnud

• lahkudes täna võõrustajat

HULLUMAJA ehk Kuidas ma näitust korraldasin?

2011-01-15T11:28:00.009+02:00

Olles kaks fotonäitust korraldanud, võtan järgmisel korral teadmiseks, et kaks päeva enne ürituse algust on täiesti normaalne hakata asju ajama.

Juba teist korda juhtub sarnane stsenaarium, kus viimastel tundidel tuleb kõik ringi mängida ja nö sitast saia teha.

Sel korral hakkasime plaanima juba varakult – suve lõpus tuli mõte teha fotonäitus. Taas. Uurisime siit ja uurisime sealt. Algne plaan nägi välja teistmoodi, kui sellest lõpuks välja tuli, aga sellegipoolest saime edukalt hakkama.

Enne veel kui pildistama hakkasime oli meil broneeritud Nokia kontserdimaja fuajee, kuhu pildid üles panna vahemikul 13.01-27.02.2011.

Siis sattus me teele Nokia, millega me esialgu arvestanud ei olnud. Nokia N8 oli just välja tulemas ning telefon tuli proovile panna. Mõeldud-tehtud.

Et aga Eestis oli käes talv ja vaid lumepilte oleks näitusele kehv panna, otsustasime lennata Sharm El Sheikhi päikese alla – meid aitas selles vähesel määral ka goadventure, kelle kaudu saime kaks päeva enne väljalendu suhteliselt normaalse pakkumise.

Tagasi tulles arvasime, et täpselt paar nädalat on aega asjade lõpliku lihvimisega tegeleda. Aga oleks võinud alustada ka kaks päeva varem, sest kõik juhtus lõpuks viimasel minutil.

Neljapäeval oli esitlus, aga suurem osa asju, mida olime planeerinud pudises liivana kokku. Tuli leida joogid, söögid, uus esitluspind.

Leidsime joogid Tridensist, Cinzano rosso ja bianco ergutasid näituse avamisel meeli, kuna aga kõik toimus nii kiiresti, pidime ise juurde organiseerima mahlad, jää ja kõrred.

Algselt pidi esitlus toimuma Nokia kontserdimajas, kuid sellega kaasnes arve, millest meil varem õrna aimugi ei olnud. Esimene arve, mis saabus oli 595€, sisaldades muuhulgas garderoobiteenust, nõudepesu ja koristust (selle summa oli 385€), sinna juurde mahlad 90€ ja veel nipet-näpet - halloooo! Ma keeldusin sellist arvet maksmast, kuna eeldasin, et kontserdimaja on meile samuti üheks sponsoriks ning loomulikult tuleks tasuda mingid üldised kulud, aga sellises summas – no way! Tuli leida lahendus. Kuigi kahe päevaga suutsin selle summa rääkida 306€ peale, organiseerides ise mahlad ja kõrred ja jää, tundus see summa ikkagi ebamõistlikult suur. Nii otsustasimegi sellest loobuda ning leida uus koht.

Tallinna pressikeskus oli lahkelt nõus meid enda ruumidesse laskma ning üritus seal läbi viia. Päev varem muutuski kõik.

Neljapäeva päeval hakkasime ruumi ringi tõstma, kaunistama ja ette valmistama. Jää saime kohvikust Komeet, tänud :)

Kell seitse oli väga palju rahvast juba kohal, teiste seas võis näha nii Argentiinlasest muusikut Elmayonesat, kes eesti keeles lauda armastab kui ka viimasel ajal laulusõnu looma hakanud Liis Lassi.

Pool tundi hiljem alustasimegi.
Lavale astus Mia, kes esitas muuhulgas ka oma verivärsket singlit „Veel üks päev“.

Pärast Meelise kõnet ja tänusõnu ning marimelli pudelite üleandmist näitasime rahvale ka pilte – õnneks oli rahvas üllatunud nagu me isegi, kui esmakordselt pilte nägime. Nokia N8 suudab ikka suurepäraselt pilti teha. Välja arvatud juhul, kui objekt on kaugel ja zoom maksimumi peal. Aga ikkagi tulid pildid välja ja polnud mingid udukogulised käkerdised.

Pilte saate vaatama minna Nokia kontserdimajja kuni 27. veebruarini, kusjuures 14. veebruaril on seal tasuta kontsert, nimelt otsib Tallinn just seda kõige õigemat Valentinipäeva laulu.

Blogis kasutatud pildid - mina, Kalev Lilleorg, Nokia.

Rohkem pilte näituse avamiselt leiab Weekendist (vaata siit!), tänud Ardo Kaljuveele :)

Kolm aastat täis, neljas läks liikvele

2011-01-03T13:51:00.002+02:00

Täpselt kolm aastat tagasi esimesel jaanuaril alustasin tööd Õhtulehe Online reporter-toimetajana. Tänu Õhtulehele on tekkinud mul lugematul hulgal kontakte ning tutvusi, mida ei saa minult miski võtta.

Kõige meeldejäävamateks on minu jaoks need projektid, mida olen otsast-lõpuni nö kaasa teinud. „Eesti otsib superstaari“ kaks hooaega, „Laulud tähtedega“ kaks hooaega, „Eesti otsib lemmiklaulu“, „Tantsud tähtedega“ jnejne.

Samuti olen teinud hulga videoid erinevate inimestega, nii saadete siseselt kui online-intervjuu raames. Kõige suurema ärevuse ja hirmu tekitas minus ilmselt Tallinna linnapea Edgar Savisaare intervjuu, kuid see tõi mulle isegi kutse Hundisilmale.

Mul on väga hea meel, et olen kohtunud tänu oma tööle erinevate inimestega ning saanud paljudega neist sõbraks või heaks tuttavaks.

Pikemalt, miks minust seltskonnareporter sai, saab lugeda minu hiljutisest postitusest „PALJASTUS: miks ma olen seltskonnareporter“, siin!

Aastavahetus Aafrikas

2011-01-02T14:58:00.004+02:00

Miks ma käin kogu aeg Sharm El Sheikhis? See viitaks justkui sellele, et käin seal aastas kolm korda, paraku olen sinna kokku oma elus jõudnud vaid kolmel korral, kuid alati kui tuleb puhkus, mõtlen, lendaks Sharmi - sest sinna minna on odav ja seal elada on odav. Tais on ka odav, aga sinna nii odavalt ei saa :)

Kauplemisest

Igal pool (ärge tehke seda fikseeritud hindadega restoranides ja poodides) ja kogu aeg tuleb kaubelda, sest hind, mille nad sulle ütlevad on ajuvaba. Kui nad ütlevad 100 LE, siis kui sa 50 lõpuks maksad, oled ikka üle maksnud.

Näiteks ei tasuks kohapeal üle 3 LE maksta paki vesipiibu tubaka eest, kuigi mõni küsib isegi 10 LE paki eest, on ka neid, kes 5 küsivad, aga alati kaubelge alla.

Suitsud ostke alati poest, seal ei saa küll kaubelda (hind jääb 10-15 LE vahele), kuid poest saate normaalset suitsu. Kohalikud müüvad mingit põhku, millel pole pakil oleva nimega (nt Marlboro) mingit pistmist.

Taksondusest

Meie hotell asus 7 km Naama Bayst (peatänav) ja 5 km vanast Sharmist (turust). Kui meie sõitsime Naamasse 10 LE ja vanasse Sharmi 5 LE’ga, siis oli ka neid, kes ühe otsa eest 30 LE’d välja käisid. Kõik tõesti meie pakutud hindadega nõus ei olnud, aga kui rõhuda, et every day is five, why today is twenty, siis saab :) ja mida labasemat inglise keelt kasutate, seda parema hinna saate ehk mida enam nendega samastute, seda parem. Alguses on raske, aga harjub ära.

Nii näiteks teatas mulle üks noor müüja, mingi 19 aastane Hazim, et ma peaksin kooli inglise keelt minema tudeerima, kuna ei saanud tema vigasest jurast aru :D

Partner Sun Set Hotel

Ehk siis hotell, kus meie peatusime. Tegemist on tagasihoidliku hotellikompleksiga Hadaba piirkonnas (7km Naama Bayst, 5 km vanast Sharmist, otse maantee ääres, mis muuseas on pluss, et taksot paremini saada – väikestel tänavatel neid eriti ei liigu). Hotell on tagasihoidlik, toad suured, aga päevinäinud. Keset hotelli ala laiub bassein, millel puudub soojendus ja vesi seal on vast 17-18 kraadi, võib-olla on soojem, aga tundus ikka merega võrreldes nagu külmavee bassein.

Meie olime selles hotellis juba teist korda, kuna teadsime, mis meid ees ootab ning sinna pakkumine oli soodne. Aga ma olin unustanud eelmisest korrast selle söögi, mis seal pakuti.

Hotell on okei, aga söök on täielik piin.

Iga hommik algab omleti, keedetud muna, piimasupi, mingi vedela pudru ja saiakestega. See ongi kõik! Salatit saab ka. Põhimõtteliselt sõin ma igal hommikul saia feta juustu ja omletiga, muu lihtsalt ei kannatanud süüa. Meelis sõi ainult fetat kurgiga näiteks.

Lõunaks sai kartuleid, makarone ja miskit liha, õhtuks oli põhimõtteliselt sama valik. Mõnel õhtul praadis kokk sulle maksa ka, kui tahtsid.

Mind paneb imestama, et kõik kohad on seal maitseaine müügikohti täis, aga vähemalt meie hotellis ei kasutanud ükski kokk mingeid maitseaineid – kõik toidud olid tuimad ja mõttetud. Ja sorry, ma ei ole ikka väga nõudlik inimene.

Seega sai tihti külastatud KFC’d, mis asub Naama Bays. Teine KFC mida nägime, asus Il Mercato linnakus ehk sellisel Euroopalikul kaubatänaval, kust võis leida ka McDonaldsi ja Starbucksi kohviku.

Aastavahetus Sharm El Sheikhi moodi

Kui meil hakkab pidu mõni tund enne südaööd ja õigem möll läheb lahti pärast uue aasta saabumist, toimus seal kõik teismoodi.

Nö söögiorgia algas juba kella kaheksast, kui pakuti hõrke roogi. Sel korral olid toidud erilisemad kui igal õhtul. Isegi hiidkrevette pakuti.

Kohal olid tantsijad, kõhutantsijad, seeliku keerutajad, DJ mängis isegi Lady Gagat.

Esimene ehmatus või imestus oli see, kui basseini visati õhuballoonid – need tekitasid nö purskkaevu efekti. Ei mingit ilutulestikku, hoopis pritsivat vett.

Vahetult enne südaööd lasti plaadilt 5, 4, 3, 2, 1 – Happy New Year – siis pandi muusika kinni, tuled kustutati ära ja pidu oli läbi. WTF?!

Sellal kui meie oma eestlaste lauas sõbralikke kallistusi, musisid ja uueaasta soove vahetasime kukkusid kohalikud meie lauda koristama. Oli vaja kiiremas korras maha istuda, et lauda ära ei viidaks.

Kahjuks lendasime me tagasi just esimesel jaanuaril, sest kui me poleks pidanud hotellist lahkuma kell kuus hommikul, oleksime me siis endiselt veel laua taga jõmisenud.

Narkot pakutakse iga nurga peal

Minu meelest tarbivad kõik kohalikud hašisit. Eriti meeldib neile seda närida, sest pläru keerata on ebamugav ning seda kuskil nurga taga tõmmata poleks sünnis, nii hammustavadki nad tükikese pressitud purust ja maiustavad seda kasvõi otse hotelli vastuvõtu laua taga.

Mäletan, et enda sünnipäeva aegu Sharmis olles tuli hotelli manager mulle õnne soovima ning nii muuseas päris, kas sooviksin ka grammikest haši.

Tihtilugu hüütakse tänaval kaupmeeste poolt „smoke?“ Me arvasin alati, et nad pakuvad meile suitsu, aga ühel hetkel taipasime ära, et kui pakutakse suitsu, siis nad küsivad „cigarettes?“ ja kui narkot, siis „smoke?“.

Lahkudes käisime lennujaama teisel korrusel Burger Kingis söömas ning meile lähenes mingi suvaline tüüp. „Smoke? You want hashish?“ oli ainus, mis ta küsis. Saate aru, isegi lennujaamas pakutakse sulle narkot!

Sehvimaid kaadreid reisist ja muust saate näha õige pea Nokia kontserdimaja seinal, kui avatakse Meelis Tomsoni teine isikunäitus „Mobiililt laetud“. Jääge lainele! Ja minge hääletage Facebookis oma lemmikpildi poolt. Tehke seda siin! :)

Hääletage parim pilt näitusele!

2011-01-02T09:49:00.000+02:00

Nagu te juba ilmselt kursis olete, siis marimell käis Sharm El Sheikhi päikese all ja tegi viimaseid pilte uue näituse jaoks, mis peaks andma hea ülevaate sellest, kui hästi või halvasti suudab pilte teha uus Nokia N8, millel peal suisa 12 megapixline kaamera.

Näituse idee tekkis juba hilissuvel, kuid tegeliku tootmiseni jõudsime alles novembri alguses, kui Nokia N8 välja tuli. Esimesed pildid sai tehtud Rootsis käies, sellele järgnes Lady Gaga kontsert Prahas, seejärel suundusime Aafrikasse Sharm El Sheiki. Sekka satub näitusele pilte ka igapäevastest asjadest, kõigest, mis kahe kuuga Meelise telefoniobjektiivi ette jäänud on.

Näituse avamine saab olema jaanuari keskpaigas ning et saada kutse eksklusiivsele avamisele, minge palun Nokia Eesti facebooki lehele (siia!), liituge ja andke oma hääl enim meeldivale pildile. Sest kõige enam hääli saanud pilt leiab koha ka näitusel Nokia kontserdimaja seinal. Samuti loosime välja kutseid üritusele ning marimelli disainitud vahuveini.

Savisaare kaitseks

2010-12-22T10:41:00.000+02:00

Ma ei ole mitte kunagi olnud Keskerakonna fänn või neid valimistel toetanud, ma olen alati olnud pigem neid kritiseeriv – eriti just Tallinna linna siunav.

Aga miks nüüd on mingi „ülemaailmne“ poleemika mingi 1,5 miljoni euro ümber. Kas te tõesti usute, et Savisaar on ainus kes selliseid trikke teeb ja oma erakonnale raha tahab? Miks te arvate, et Ansip või mõne teise erakonna esimees kuskilt endale või erakonnale raha ei sahkerda. Pole kõik teised sugugi nii inglid, ja on vaid aja küsimus, kui ka need asjad välja surgitakse.

Täna olen ma tõesti Savisaare poolt ja kuigi ma ei ole Keskerakonda kunagi valinud, siis praegu oleks küll tahtmine ristike nende nime taha teha.

Ja seniks, kuni Savisaar tagasi ei astu, on see vaid vesi tema veskile ja ilma rahata tehtud valimiskampaania töötab täie sajaga!

Ma olen alati pidanud Savisaart valimiste eel geeniuseks, sest ainult tema suudab olla IGAL POOL ja iga päev ja iga kell pildis. Polegi siis ju imestada, miks ta valimistel tuhandeid hääli saab. Ta on pildis ja see ongi see, mis rahva just tema poolt hääletama paneb.

PALJASTUS: miks ma olen seltskonnareporter

2010-12-19T22:07:00.009+02:00

Minu esimene paljastus, miks ma paks olen, kogus väga normaalseid ja positiivseid kommentaare ning üks kommentaar vihjas ka uuele teemale. Täna paljastan siis, miks sai minust (seltskonna)reporter.

Rents ütles...
Aga kui ausalt rääkida, siis minu jaoks oleks palju huvitavam paljastus, miks sa otsustasid ameti kasuks, mis ilmselgelt toob palju vaenlasi ja kohati ka põlgust. Mõtlen just seltskonnaajakirjaniku ametit, mitte lihtsalt ajakirjaniku oma.

Mäletan end vist kaheksandast-üheksandast klassist kui ma keeldusin keemiat õppimast ja teatasin targalt, et minust saab moelooja ja mul kama mingitest molekulidest. Õps teatas, et moeloomine ongi keemia – kas ja kuidas sa seod erinevaid materjale. Siis otsustasin, et olenemata igapäevasest kleitide-kingade-jakkide kritseldusest ikka asja ei saa ja tuleb uus amet valida.

Kümnendas klassis jumaldasin ma kirjandite kirjutamist. Kõik alati ohkisid, issand kui jube, mina mõtlesin – khuul, saab jälle varem minema.

Mul oli keskkooli aastatel vaid üks kirjand neli, proovikirjand, muidu olid kõik alati viied ja kümnendas klassis soovitas õpetaja mul üks oma kirjand saata ajakirja „Saladused“, läkski õnneks, sest see trükiti juba järgmises numbris ära. Kui mu kirjandid hiljem samuti sinna sobisid, panin teele. Mõne loo kirjutasin ka spetsiaalselt ajakirja jaoks. Mu sõbranna kasutas seda kunagi päris hea lisaraha teenimisena, saades kuus mitutuhat krooni, vahest oli nii, et pooled lood ajakirjas olid tema kirjutatud.

Kolisin 2004 suvel Saksamaale ning lisaraha oli kuidagi vaja teenida, saatsin mõned lood ajakirja(de)le, ajalehtedele ning tegin erinevaid kaastöid. Kusjuures teenisin ka teiste koolitööde ära tegemisega.

Siis vist taipasingi, et tahaks tulevikus end ajakirjandusega siduda. 2007. aasta alguses kandideerisin, ise Saksamaal olles, Õhtulehte online-reporteriks. Kuna Saksamaal õpitud hotellindus-toitlustus-teenindus nägi ette praktikat, aga praktikakohta Hamburgis saada ei õnnestunud ja Euroopa Liidu rahade eest õppimine võimaldas praktikat teha ka Eestis, tulingi Eesti. Käisin Õhtulehes vestlusel ja samal ajal kandideerisin veel vastavatavasse hotelli Tallinna vanalinnas. Õhtulehte ma tööle seekord ei saanud ning pärast praktikat jätkasin kohe tööd hotellis ning Saksamaaga oligi elu läbi.

Sama aasta lõpus otsis Õhtuleht taas inimesi ning sel korral kandideerisin taas. Õnneks sel korral mul vedas ning sain tööle online reporter-toimetaja ametikohale. Alguses tähendas see minu jaoks lihtsalt uudislindi täitmist, meilide ümberkirjutamist, valdadest ja linnadest info uurimist, uudiste täiendamist jne. Siis tuli superstaari saade, mida asusin aktiivselt kajastama. Aina enam möllasin ringi pidudel ja seltskonnaüritustel. Ühel hetkel hakkasime koos Meelis Tomsoniga koostööd tegema – mina korjasin infi, tema tegi pilti. Toimetuses saime hüüdnime dünaamiline duo. Elu24 ristis meid õige pea Tipiks ja Täpiks ning praegu on vähe neid seltskonnategelasi, kes meid ei teaks. Kui kutsutakse Meelis, lähme me koos, kui kutsutakse mind, teatakse, et lähme koos.

Aga kuidas siis sai minust seltskonnareporter. Kuna meil vahepeal onlines vahetus ülemus, üks läks lapsepuhkusele ning asemele tuli MEES, keda alguses kartsin kui tuld, selgus hiljem, et tal on palju parem visioon, kui naisülemusel. Meesülemus tahtis, et igaüks teeks seda, mis tal hästi välja tuleb, kuna olin ennast suhteliselt seltskondadesse sisse sulandanud, siis teadsin paljusid isiklikult ning mul oli hea jätkata seltskonnaelu rindel.

Kuigi tõesti, selline amet toob kaasa palju vihavaenlaseid, siis õnneks või kahjuks leidub vaenlasi vaid kommenteerijate seas. Ma olen üritanud hoida staaridega, kui neid nii nimetada saab, selliseid suhteid, et töö on töö ja vaba aeg on vaba aeg ehk et kui Lauri Pedaja saabub viie õllega pärast tööd meile külla, siis nendest asjadest ma ei kirjuta, olgu nad nii skandaalsed kui tahes. Iga inimene on eelkõige inimene, ka ajakirjanik.

Tuleb tunnistada, et ma olen kohanud võõrastamist, appi, Mari-Leen on siin, nüüd ei saa midagi rääkida. Hallo, ma olen ka inimene, ma ka söön ja käin wc’s. Üldiselt saadakse sellisest asjast kiirelt üle, aga ikkagi, sellised suhtumised on vahetevahel õhus.

On olnud juhuseid, kus mulle tehakse välja, üritatakse asjadega ära osta, et ma teeksin nö ilusaid lugusid. See ei toimi. Vähemalt mitte minu puhul. Aitäh šampuse eest, aga lugu tuleb selline, nagu olukord oli – kui oli verine, siis oli verine. Ja vot sellistel puhkudel olen ma tundnud seda, et enam ei kutsuta ja tagaselga sahistatakse – malbers on tropp. Ma olen lihtsalt aus :)

On olnud olukordi, kus natukene liiga palju mõnujooke tarbinud staarid on üritanud mind sauna või järelpeole kutsuda. Tore on kui saame koos lõbutseda, kuid ma ei maga kuulsatega sellepärast, et nad on kuulsad. Ilmselgelt on seegi olnud egopauguks nii mõnelegi.

Ja mis peamine, kommentaatorid peavad mind kõige jubedamaks inimeseks maamunal, kes surgib teiste elus ja teeb nõmedaid uudiseid.

Mul on elus juhtunud vaid mõni üksik uudis, millest (pilt)uudise kangelane ise ei tea. 99% juhtudest küsin ma kommentaari juurde selle kohta, mis pildil näha on. Vahetevahel lihtsalt ei ole võimalust, kas inimene ei vasta või ei saa hetkel rääkida. Aga online’is ei saa ma teha uudist ülehomme.

Mäletan selgelt ühte lugu, kui Õhtulehe veebi esiküljel ilutses aluspesu välgutav Heidy Purga – kõik kirjutasid, et nii mõttetuid uudiseid pole mõtet teha ja keegi neid ei loe, ometi oli see vägagi loetud ja vaadatud uudis.

Lisaks kõigele ilmuvad sageli ka negatiivse alatooniga lood, mis on kõik kooskõlastatud staari endaga, sest neil on seda vaja.

Vaadake, milline hunnik uudiseid ilmub enne valimisi Savisaarest – küll avab ta turgu, vorstiputkasid ja elektriautode laadimiskohti, selle asja nimi on turundus, tal on vaja püsida pildis, et saada valijate hääli. Täpselt samamoodi on vaja lauljatel, näitlejatel, meikaritel, juuksuritel, stilistidel ja teistel orbiidil püsida, kuid töid vähemaks jääb…

Kommentaare ma enda kohta eriti ei loe, sest suurem osa neist räägib nagunii sellest, et ma olen paks, kole ja loll. Ma ei peagi kõigile meeldima, olen selline nagu olen ja mis peamine, meeldin iseendale ja neile, kellele on oluline minu isiksus, mitte mu kehakaal või juuste pikkus.

Lisaks sellele, et mind kommentaariumites maatasa tehakse, saan ma "uhkustada", et olen kohtunud maailmakuulsate staaridega, kelle kohta tatti pritsivad netikommentaatorid saavad vaid veebist lugeda, et nad Tallinnas viibivad. Kindlasti ei olegi paljude jaoks oluline ega huvitav staaridega kohtuda, kuid minu jaoks on see töö juures kindlasti suur pluss. Ju ma olen siis väheke wannabe, aga olen seda hea meelega :)

Kokkuvõtvalt, las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi. Nii ongi, mina ajan oma asja ja leidub neid, kes teavad, et saavad mind usaldada ja iga nende öeldud lause ei ripu hiljem veebis üleval.
PRHDAZFJ

Paljastus: miks ma olen paks

2010-12-13T07:06:00.001+02:00

Tänane blogipostitus on ilmselt vastus sadadele kui mitte tuhandetele uudishimulikele kommentaatoritele ja võimalik, et ka mu tuttavatele, keda painab küsimus: miks see (m)albers nii paks on. Ma vastan teile.

Mu kehakaalu tõus alguse puberteedieas, kui 13aastasena võtsin juurde paarkümmend kilo. Lihtsalt lambist. Suvel uisutasin presidendiproua kombel terved päevad, mul polnud sandaale või tenniseid, mul olid rulluisud, nii sõbrannadega jalutades kui poes käies. Alati uisutasin ja sügisel kooli minnes olin eriti prink pliks. Üheksanda klassi lõpetasin ikka täieliku tibina – hõbedane kleit vaid rõhutas mu peaaegu veatud figuuri.

Kui ma olin 17, olin ma selline mõnus, pisikese sangaga ja ma meeldisin endale täie sajaga. Siis tuli esimene pikem suhe, rasestumisvastased vahendid (tabletid), mis lisasid mu kehakaalule paari kuuga tosin kilo ning tablettidest loobumine ei toonud paraku kaalulangust ja see ei kadunud sel korral ka uisutades või nälgides. See oli ja jäi.

Loomulikult teevad püsisuhted laisemaks, kuigi mind mitte väga koduseks. Aga nii ta läks. Ühest suhtest sai teine, tööstress sai kõigest võitu, vähem raha kui vanematelt küsides jne jne jne.

Kui ma Saksamaalt Eesti kolisin, töötasin hotellis, kord öösel kord päeval, kord kaksteist tundi järjest. Ebaregulaarne uni, ebaregulaarsed söögikorrad, hotellileti taga seismine põhjustasid ilmselgelt veelgi kaalu tõusu.

Olenemata sellest, et ma sain tasuvama töö, ei tähendanud see seda, et mul olnuks rohkem aega või raha. Raha on alati vähe ja alati on teda juurde vaja. Aga nüüd vastus küsimusele, miks ma olen paks.

Mul pole raha, et süüa tervislikult. Kui me oletame, et hommikuks söön lahjat sinki, mis on kallim kui näiteks kaelakarbonaad, (mida saab sooduspäevadel osta 79.- kg või sealiha kilo on kordades odavam kui kana-kalkuni filee) ja leiba, siis kulub mul näiteks 10 krooni. Lõunaks teen endale salati, kolme erineva salati-maitsetaime potti maksab kuskil 60-70 krooni. Sinna juurde ostan juustu (näiteks hinnaga 30.-) või kanafileed (nt 30.-), siis tuleb mu lõuna hinnaks a 100.-. Õhtuks söön näiteks saiakuubikutega seenepüreesuppi, siis päevas kulub mul keskmiselt 150 kui mitte enam krooni.

Kui ma söön hommikuks aga juustuvorsti leiba ja lõunaks ühe pakisupi võileivaga ja õhtuks keedan kartulit ja teen viinerikastet, siis tuleb mu päevas kuluva söögi hinnaks võib-olla kolmandik tervislikult toitudes kuluvast summast.

Seega, kui meil on kuus 30 päeva, kulub mul ebatervislikult süües 1500.- kuus, tervislikult süües aga 4500.-.

Loomulikult aitaks liigutamine, kuid ilmselgelt ei aita ainult sellest ja ma peaksin muutma ka oma toitumisharjumusi. Osalemine saates „Retseptita“, viis mind kokku oma ala spetsialistidega, kes teadsid täpselt, mida ma tegema pean, kuid mul pole raha, et elada tervislikult. Et käia trennides, et osta endale kallemaid, sest lahjad toidud on kallimad, puudub mul finantsiline võimalus.

Lisaks meenub mulle üks väga tabavalt öeldud Arné Niidu lause – kui sa tahad trennis korrapäraselt käia, pane graafikusse trenn ja selle ümber ehita kõik muu. Paraku pole ma oma aja peremees ehk ma ei saa öelda tööandjale, et iga päev teen tööd siis, kui mulle sobib. Või et kolmapäeviti ma siis ja siis ei tööta, kuna mul on trenn. Võimalik, et mu tööandja võimaldaks mulle seda, kuid sellest ainuüksi ei piisa.

Jääb vaid loota, et kunagi tekib kuskilt aega juurde ja palk tõuseb, võimaldades mul nö paremat ja tervislikumat elu.

Ja ma tean, et pärast enesepaljastust jagub ikka veel neid kommentaatoreid, kes arvavad, et kui ma teen lumeingli, siis kukuvad nad kraavi :)

Kesknoorte talvekool ehk kuidas venelased pissi kinni hoida ei jõudnud

2010-12-11T22:17:00.005+02:00

Laupäeval toimus Tartus kesknoorte talvekool ehk riigikogumäng, kus minulgi oli teist aastat järjest võimalus osaleda. Meediaosakonna töös oma nõu ja jõuga.

Õnneks läksime omal käel juba varem Tartusse ning läbi hangede Lõuna-Eestisse seiklema ei pidanud. Meie jaoks algas üritus siis, kui oligi plaanitud ametlik ürituse avamine.

Kuue tunniga oli vaja valmis teha ajaleht, mis sisaldaks endas nii tõsiseid- kui ka meelelahutuslikke uudiseid. Põhimõtteliselt kui finantsi oleks, võiks oma ajakirja välja hakata andma. Saaks hakkama küll.

Kui kell kuus õhtul oodati justkui meie järgi, siis alles kell seitse saime tegelikult oma tööd esitleda ning aukirju jagada. Äramärkimist väärivad nii Riinu, kes oli päeva kauneim ja säravaim, kui ka Daniel, kes ei lasknud hetkekski oma iPadi silmist ja igal võimalikul viisil üritas sellega tähelepanu saada. Hiljem selgus, et ta ehtis end vaid võõraste sulgedega. Või kuidas teie mõistate lauset: „Need (õunaarvuti ja iPad) pole tegelikult minu omad, vaid hetkel minu kasutuses.“

Tagasisõit osutus ikka lasteaiaks. Täiskasvanud inimesed kõik bussis ja kohe Tartust sõitma hakates ütles korraldaja, tore noor vene kutt, et teeme ühe peatuse, kust saab sööki-jooki varuda ja siis paneme otse Tallinna. Rohkem vahepeatusi ei tule.

Olime miski tunnike sõitnud, kui hakkas üks pissihädajutt. No kurat, kas täiskasvanud inimene ei suuda kannatada? Kas ta ei suuda ette mõelda, et ma ei larbi siidrit ja/või kokakoolat, sest see ajab kusele ja sõita on vaja ligi kakssada kilomeetrit ja arvestades teeolusid võib minna kauem kui tavaliselt. Ja miks ei mõelda natuke ette, et käin pissil ära enne kui sõitma hakkame, et nii igaks juhuks.

„Mul üks tuttav sõitis hommikul Tartusse ja tal oli pissihäda ja tal oli kiire päev ja õhtul sõitis tagasi Tallinnasse ja ta ei olnud terve päev wc-sse jõudnud minna ja lõpuks kui maanteel kinni pidas, siis kukkus ja põis lõhkes. Paar tundi hiljem oli ta surnud,“ see oli ühe tütarlapse põhjendus, mille peale lõpuks põhimõtteliselt keset tühermaad peatus tehti. „Kuidas ma siin lähen?“ hakkas ohkimine pihta. On häda või ei ole? Läks. Kukkus lumehange ja pissis.

Päev ei ole veel läbi, oleme alles teel, postitus lisatud bussist Elisa netipulga abil :)

"Helisev muusika" vol 2

2010-11-30T10:15:00.004+02:00

Ma võtan pooled oma eilsed sõnad (loe siit!) tagasi, pärast seda, kui nägin "Heliseva muusika" peaosas Birgit Õigemeelt.

Ma ei pannud seda koledat kleiti tähelegi, sest Birgit laulis ja näitles selle üle. Ma ei oleks uskunud, et Birgit võiks olla nii hea. Lausa super! Nüüd on kindel, et lähen vaatama just siis kui Birgit peaosas on!

Tegelikult tuleb siinkohal tunnistada, et ma ei ole kunagi Hanna-Liina Võsa fännanud. Ma ei mäleta kedagi teist, kes oleks välismaal õppinud ja leheveergudel halanud, et küll on raske ja rahast tuleb puudu ja aidake.

Ma mäletan üht umbes seitsme aasta tagust muusikalilaulude kontserti, kus esines ka Hanna-Liina (samal ajal õppis muusikalilaulu USAs) ja ma olin totaalselt pettunud. Ta ilmselt ongi õppinud, kuidas õigesti hingata ja millises asendis kael hoida, et hääl hästi välja tuleks, aga ta on muidu täiesti emotsioonitu ja külm.

Aga kuna ma Birgitit ei olnud üldse muusikalilaval näinud, siis ma eeldasin, et Hanna-Liina laulab paremini. Ma eksisin. Birgit on sada tuhat korda parem kui Hanna-Liina, selles osas igastahes küll. Ja paidevei, ma ei ole ka Birgitit kunagi fännanud...

Aga nagu allolevas klipis näha, on Birgiti esinemine Hanna-Liina omast üle. Hanna-Liina esinemist vaata veel all olevast postitusest.

"Heliseva muusika" pettumus

2010-11-29T14:27:00.004+02:00

Ma kohe pean sõna võtma. Esiteks Tartus esietenduvale „Helisevale muusikale“ ma ei jõudnud, küll jõuan Tallinnas.

Mõtlesin siin just, et huvitav, kumba ma näha tahaks, kas Hanna-Liinat või Birgitit. Hanna-Liina võimekusse usun ilmselt rohkem, laulumõttes just. Birgitisse ma nii väga just laulumõttes ei usu, eeldan, et ta näitleb paremini.

Täna aga leidsin YouTube’ist klipi, milles laulab Hanna-Liina. Ei pidanud pettuma, nagu päris. Aga miks tal sellised kaltsud seljas on, nagu läheks põllule kartuleid võtma. Ja mis kingad?!

Ma saan aru küll, et helisevamuusika Marial oli ainult üks nadi kleit, millega ta pidi hakkama saama, aga ometi polnud see mingi rõve pruun kalts. No kas tõesti ei võiks Marial siis mõni kobedam kleit seljas olla?!

See oli praegu nii räme pettumus :(

Kuidas ma Lady Gagaga kohtusin

2010-11-21T23:56:00.008+02:00

Üle-eelmisel reedel sai väike reis Stockholmi ette võetud, esmaspäeval viis lennuk aga juba Prahasse – eks ikka Lady Gagaga kohtama.

Nädalavahetus Rootsi kruiisil hea seltskonna ja veel parema söögiga veeta oli lausa lust ja lillepidu, kui just uued jalanõud poleks hõõruma hakanud.

Aga ega seal Stockholmis suurt polnud, ikka samad vanad poed ja ikka sama staff mis mujalgi, ainult et kordi kallim. Nende allahindlus on 100 SEK’i ehk 10€ ehk 156 EEK, samas kui Soomes on allahindlused 1€, 2€, 5€ jne ehk siis soodsam.

Mul õnnestus endale soetada 100SEKiga väga lahe valge kleit, eks kunagi mõne ürituse pildigaleriist saab näha. Sinna kleidi juurde sobib ideaalselt mu valge pintsak, mille paari kuu eest Helsingist soetasin, ainult et praegu on ta valge. Peab marimellil laskma tuunida.

Teeninduskultuur on Prahas null!

Esmaspäeva pärastlõunal istusime Praha lennukile, mis jäi kusjuures hiljaks, et sõita Tšehhimaale Lady Gaga kontserdile, sest mõni meist siin võitis suisa tasuta reisi ja kontserdipiletid :)

Prahas olin ma varem käinud 2001. aasta suvel ja mul olid sest linnast päris head mälestused, aga ma ei tea… Pole see Euroopa ikka minu jaoks – tahan päikest, sinist merd ja liivaranda.

Esimesel õhtul saime siis söögipettumuse osaliseks – praed olid väiksed ja vastikud. Lisaks tehti arvele tempel TIP IS NOT INCLUDED ja lihtsalt lisati käsitsi kirjutades 10% juurde. Aga äkki ma ei oleks tahtnud seda maksta? Äkki ma ei jäänud rahule? Ja tegelikkuses ma ei olekski seda seal maksnud, sest kogu see värk seal pubis oli täis jama. Söök oli jura ja teenindus null.

Kusjuures tuleb tõesti mainida, et teeninduskultuur on seal täiesti miinus kaheksa. Enne chatitakse sõbrannaga, lõpetatakse MSNis vestlus ja alles siis pöördutakse sinu kui kliendi poole – seda nii poes, hotellis kui piletiostu putkas.

Teisel õhtul õnnestus meil aga väga heasse kohta sööma sattuda – praed olid meeletud, isegi terve päev söömata olnuna ei jõudnud me kõike ära süüa. Ja mis peamine, soodsad.

Loomulikult ei saanud me mööda astuda kohalikust kaubatänavast ning ostukeskustest, kus paraku ei leidunud taaskord midagi uut – ikka see sama vana H&M’i ja NewYorkeri kaup, mis siin ja Helsingiski. Kuigi H&M’ist leidsin väga khuulid lauvärvid :)

Suitsud on Prahas sama hinnaga, mis meilgi. Marlboro Gold oli näiteks kallimgi (46 EEK pakk), samas kui seal müüdi sellist Philip Morrisit, mida meil polegi – kollases pakis (hind oli sama, mis meil 37 EEK).

Samuti ei saanud me mööda kõndida KFC’st, kus pidime kohustuslikus korras mõned hot wings’id võtma ning liitrite viisi Pepsit kaanima.

Kakeldes kolmandasse ritta

Ma ei oska enam seisukohta võtta, kas ma olen ise ilgem bravuuritar või on tõesti inimesed ajukääbikud, aga ka Prahas ei õnnestunud mul peksa saamata kolmandasse ritta jõuda.

Saate aru siis, kolm Tšehhi homokutti seisavad kuskil keset suvalist rahvast ja me möödume neist ja nad lähevad gigamarru, et me neist möödume – olenemata sellest, et me ei jää nende ette seisma või riiva neid isegi. Nad kukuvad kaagutama, me ei tee märkamagi, lõpuks teatab üks – kole kui öö – no tõesti, nii koledat homo pole ma elus näinud, et … „See siin on teine linn, siin ei minda teistest ette…“

Esimeses reas seisab jälle kaks homo, räägivad vene keeles, ju siis on meie idanaabrid. Kuna nad on esimeses reas, siis nende ees on aed, kuna mina seisan nende selja taga, siis minu jalge alla jääb astmeline koht – mul on suhteliselt ebamugav, aga mõtlen, et Lady Gaga on seda väärt. Ja siis, on vaja sel homol end hõõrutama hakata, peps uppis nagu… Ma ei kommenteerigi üldse, kuidas. Itsitab nagu väike laps. Mõlemad kutid on koledad – kas ainult Eestis on homod ilusad?

Tore on, nende taha me jääda ei saa. Otsustame liikuda meetrikese vasakule – kus on kari a 14-15 aastaseid tšikke. Ja nii kui ma üritan liikuma hakata, haarab mingi homo mul juustest – no täis eit, isegi juustest ei osanud sikutada nii, et valus hakkaks :D Ja kui me olime oma meetrikese liikunud, küll rida taha poole, siis oli vaja sel homol mulle veel jalaga ribidesse virutada. No tõesti, millised suurepärased tšehhid – kindlasti tahan tagasi minna… Mida iganes, nautisime kontserti suurepäraselt ka kolmandast reast.

Lady Gaga oli kahe meetri kaugusel

Seal lava ees seistes, Gagast vaid paari meetri kaugusel olles, sain kinnitust, et just tema oli see naine, kellega ma Helsingis rääkisin (loe lähemalt siit!). 101% olen ma nüüd kindel, et olen isiklikult superstaariga rääkinud, teda lihtsalt ära tundmata. Ja kui te küsite, kuidas ma teda ära ei tundnud, siis olge mureta, teie ka ei tunneks. Te lihtsalt pole harjunud teda sellise tavalisena nägema ega oska oletadagi, et see võiks tema olla.

Mulle meeldis eriti see, kui Gaga teatas, et ta armastab homosid, eriti Praha omasid ja vahtis neile esireas otsa ja vibutas näpuga ja lihtsalt 95% punastas ja oli ilmselgelt kapis… Ise näevad nii homod välja, et ei teki kahtlustki!

***

Aga kontsert ise oli lihtsalt super. Kuigi näiteks Britney Spearsil oli kordi vägevam lavashow (Circus), suutis Gaga ikkagi õhku ahmima panna – vaid üheks looks tõusis osa lavast kõrgustesse, vaid ühe loo jaoks oli tuledest plinkiv monster lavale toodud, vaid ühe loo jaoks oli talle selga ehitatud ise liikuv kleit…

Selles suhtes oli Gaga ägedam, et ta ei anna üldse endale aru, mida selga paneb ja kuidas käitub – fännide kingitud Hello Kitty karule lõi ta lihtsalt kontsa sisse ja rebis ribadeks, nii et vatitükke lendas. Klaverit mängis ta kontsadega seal otsas trampides ja keegi ei imestanud – see on ju Gaga, talle on kõik lubatud.

Ja mis peamine, ta oli nii lähedal ja kaks tundi möödus linnutiivul. Nüüd jääb vaid loota, et keegi taipab ta Eestisse tuua, sest see on sensatsioon, mida see naine teeb!

ÄRA ANDA veel 30 raamatut!

2010-11-11T15:16:00.003+02:00

Seoses kolimise ja ruumipuudusega, olen sunnitud ära andma kolmkümmend raamatut.

Pakkumisel on 30 raamatut Eesti Päevalehe XX sajandi kirjandusklassika sarjast (raamatute nimekiri siin).

Omal ajal oli raamatu hinnaks 70 krooni, mina neid üksikuna poest ei ostnud, vaid tellisin otse koju, hind jäi samaks.

Annan need ära soodsama hinnaga, kui poes ehk et kui ma ise maksin nende eest 2100krooni, olen nõus need ära andma 50 krooni raamat, aga alati jõuame hinnas kokkuleppele ehk tingimisvõimalus! Tee julgelt enda pakkumine: marileen@marileenalbers.com

Raamatud annan ära täissarjana ehk üksikult pole mõtet mult raamatuid nuiama hakata.

Raamatud asuvad Tallinnas ja ainult järele tulemise vaev :)

PS. eilse postituse 70nene sari läks uuele omanikule täna!

ANNAN ÄRA 100 raamatut

2010-11-10T12:06:00.005+02:00

Seoses kolimise ja ruumipuudusega, olen sunnitud ära andma sada raamatut.

Pakkumisel on kaks täiskomplektset raamatusarja - 70 raamatut Eesti Päevalehe romaaniklassika sarjast (raamatute nimekiri siin) ja 30 raamatut Eesti Päevalehe XX sajandi kirjandusklassika sarjast (raamatute nimekiri siin).

Omal ajal oli raamatu hinnaks 70 krooni, mina neid üksikuna poest ei ostnud, vaid tellisin otse koju, hind jäi samaks.

Annan need ära soodsama hinnaga, kui poes ehk et kui ma ise maksin nende eest 7000krooni, olen nõus need ära andma 50 krooni raamat, aga alati jõuame hinnas kokkuleppele ehk tingimisvõimalus! Tee julgelt enda pakkumine: marileen@marileenalbers.com

Raamatud annan ära täissarjana ehk üksikult pole mõtet mult raamatuid nuiama hakata.

Raamatud asuvad Tallinnas ja on juba kasti pakendatud, ainult järele tulemise vaev.

Siska, kasva suureks!

2010-11-10T11:33:00.001+02:00

Ma ei ole selle nädala Kroonikat lugenud, aga olen teiste portaalide vahendusel saanud teada, et endisest ninja-tüdruk Katrin Siskast olla mingi lugu ilmunud, millel siis tõepõhja pole.

Nüüd kräunub Siska meediaportaalides, et Anna-Maria Galojan on tema laimuloo tellinud (loe näiteks siit!) ja ega Galojangi võlgu jää, teatades, et Siska on ebastabiilne (loe siit!).

Teate, mis mina arvan?

Arvestades, et mul on täiesti paar kogemust Siskaga olemas, kusjuures ühel korral on ta olnud kohe nii kuri, et tahtis mind kohtusse anda…

Siska võiks suureks kasvada, saada aru, et poliitika ja meedia-inimesega käib kaasas teatud trall ajakirjades-ajalehtedes-portaalides, et ta ei saa iga vihjet kontrollida-kommenteerida ja selline hilisem halamine, et mind laimatakse ja kõik on vale, jätab ainult temast nõmeda mulje.

Minul isiklikult pole Siska vastu midagi, väga tore inimene on, aga kui ta selliseid avaldusi teeb a’la Galojan mustab mind, siis c’mon, get over it!

Ma olen ammu aru saanud, et igasugune kräpp, mis ilmub, elagu oma elu ilma minuta, ma ei pea kommenteerima ja kaagutama, kas see on õige või vale. Need kellel vaja, need teavad, kuidas asjad on ja ma ei pea läbi Elu24, Publiku jm portaalide kellelegi midagi tõestama.

Seega soovitan preili Siskal suureks kasvada ja lollidest üle olla, sest praegusel juhul tekitab ta ise draamat!

Laske sisse mardisandid…

2010-11-09T19:54:00.005+02:00

Täna on Mardipäev. Ma ei ole oma viisteist aastat uste taga jauramas käinud, aga mäletan, et omal ajal sai ikka septembris juba kambaga maha istutud ja plaan paika pandud, kes mida laulab ja kes mis luuletust loeb.

Täna lugesin Facebookist, et ühed mardid olla Barni laulu laulnud.

Meie majas käinud martidel oli üks salm – laske sisse mardisandid, marti-marti ja jälle otsast peale.

Ja kui meie nägime ka riietusega omal ajal vaeva, ikka vanad isa püksid ja suured saapad ja parukad ja läkiläkid ja … Siis täna nägin roosa jopega mardisanti.

Üks mardisant, keda ma aitasin, sai päris meheliku meigi ja üsna meheliku välimuse – käiku läks kaabu (49.- secondhand) ja minu vana mantel. Nagu päris.

Kuigi mardisant peaks minu silmis olema selline rännanud vennike, kes on porine ja must, mitte portfelli ja kaabuga ärimees.

Naisteleht peksab sajaga segast

2010-11-02T09:34:00.002+02:00

Kuigi pilt, millest kohe juttu tuleb pärineb juba üle-eelmisest Naistelehe numbrist, polnud mul lihtsalt varem aega seda teemat lahata. Nüüd olen selle üle oma naerud ka ära naernud ja isegi Pedajale pilti näidanud…

Ühesõnaga, Naistelehe viimastel külgedel on alati miski veerg, kus jahvatatakse sellest, mis inimestel seljas on. Odav versioon Kroonika moepolitseist, aga noh, parem kui ei midagi.

Niisiis, seal oli Lauri Pedaja pilt ühest tantsusaatest, kus tal seljas triiksärk ja traksid ja püksid ja värki. Kuidas suutis aga Naistelehe reporter/moepolitsei/kes iganes seda külge koostab näha särgil valgeid kante, mitte trakse, vat sellest ma aru ei saa! Ja eksida moekülgedel sellise asja vastu, andestamatu!

Kõigile neile, kes kardavad, et võin neist kirjutada

2010-10-28T00:31:00.001+03:00

On hulk inimesi, kes kardavad mind. Kohe täiega, et issand jumal, ta töötab ju Õhtulehes. Suur hulk nendest inimestest on mu sõbrad-tuttavad-endised töökaaslased ja veel suurem hulk minu elukaaslase endiseid töökaaslasi-sõpru ja tuttavaid.

Äkki ma kirjutan neist, on nende peamine kartus.

Kui te mind nii väga kardate, siis te võiks end kurssi viia, et ma olen seltskonnareporter, ma ei künna poliitika-ega spordipõldu, ma ei ole väga hea kirjutama põlengutest, surnutest, joomistest, poliitikast, spordist, maavärinatest jne. Ma lihtsalt ei ole harjunud seda päevast päeva tegema ja ma ei hooma nendest teemadest suurt midagi. Küsige minu käest, kellega käis Kaia Triisa Merlyn Uusküla plaadiesitlusel ja ma tean. Ma olen kodus Eesti seltskonnaelus, isegi välismaine jääb natuke kaugeks, sest ma ei tee neid uudiseid igapäevaselt.

Ometi inimesed kardavad mind – kõik, kes tee hirmus elate, mõelge hetkeks – kas te olete poliitik, sportlane või ärimees, siis mõelge veelkord, miks te mind kardate? Tuletage meelde, mitu uudist ma teist teinud olen ja siis vaadake neid uudiseid, ilmselt on need tehtud hommikul vahemikus 7-12 ja need pärinevad kuskilt mujalt portaalist ja ma olen neid vaid refereerinud, hoomamata, mida te üldse öelda tahtsite.

Kui te ei ole igapäevaselt seltskonnas ringi liikuv indiviid, siis te ei koti mind karvavõrdki. Ja mul on parematki teha, kui teist kirjutada.

Ma ei uskunud kunagi, kui mulle öeldi, et kui töötad Õhtulehes, kaotad oma sõbrad, aga täpselt nii see on.

Mul on umbestäpselt kolm sõpra ja sadu facebooki sõpru ja metsik kogus tutvusi, mida teie, kes te mind kardate, võiksite pigem ära kasutada kui nurgas kössitada ja salaja sosistada, et küll see Albers on hirmus, kindlasti tahab meist midagi kirjutada.

Jumala eest, saage üle, te ei ole kõik maailmanabad ja ei oma nii erilisi saladusi, mida paljastada ja teist kirjutada!

Helistage vigaseks, te ei otsusta midagi!

2010-10-25T12:20:00.002+03:00

Täpselt nagu omal ajal superstaarisaates kahtlustasin, sai seekord tantsusaates kinnitust, et isegi kui televaatajad ennast telefonikettaga vigaseks ketravad ei muuda nende helistamine midagi.

Televaatajate hääli korjatakse vaid raha teenimiseks, saatest lahkuja otsustab suures osas saatemeeskond ja nii ongi!

Superstaarisaates imestasin, kes küll annab oma hääle sellele või teisele lauljahakatisele ja tema ja tema poolt ei hääletata üldse. Ometi püsisid nad vankumatult saates edasi. Tegelikult on selle taga lihtlabane raha teenimine.

Kahe viimase sekka pannakse seisma kõige vähem hääli saanu ja kõige enam hääli saanu.

Lahkub see, kelle poolt rahvas eriti numbrit valima ei kipu. Saatesse jääb see, kelle pärast varem helistati telefonid punaseks, kuid kui rahvas näeb, et ta on viimane, kedratakse näpud villi, et ta järgmises saates enam viimane ei oleks. Ja raha tuleb…

Kirjutasin ka Õhtulehes sellest, vaadake siit!

Esimese lume paanika - no milleks?

2010-10-22T11:24:00.002+03:00

Ma ei viitsi kirjutada, kuidas inimesed on minu meelest imelikud, et neil esimese lume saabudes paanika tekib – appi, rehvid peab ära vahetama. Issand, mida jalga panna jne.

Loogiline oleks ju natuke ette mõelda, et kui külmaks läheb, tuleb ka lumi ja siis saab selleks juba valmis olla :)

Mulle meeldib kui on soe või on külm, on liiv või on lumi. Porine on kõige õudsem.

Aga paraku, see tänane lumi ei jää püsima. Võiks!

Kui paljud saavad öelda, et nad on Lady Gagaga rääkinud?

2010-10-22T01:13:00.003+03:00

Sellest on nüüd küll juba üle nädala möödas, kui me laevaga Helsingi poole seilasime, aga vahepeal pole lihtsalt olnud aega kirjutada. Aga peamine on see, et ma olen Lady Gagaga rääkinud, olenemata sellest, et sain sellest alles praegu aru.

Ega Soome pole Eesti, kus on mitu hotelli, kus staarid ööbivad. Soomes ongi ainult üks staarhotell ja see on Kämp, kus isegi meie majandus- ja kommunikatsiooniminister Parts oma öid veedab.
Kuigi Adam Lambertile Kämp ei kõlvanud, on siiski suuremad staarid end alati seal sisse seadnud.

See oli ikka täielik tragikomöödia, kuidas me miinuskraadides Gagat ootasime.

Teisipäeva õhtul meie hotelli juurde passima ei läinud, ma lihtsalt ei uskunud, et Gaga võiks tulla päev enne kontserti, kui tal on vabad päevad tuuri vahel.

Hommikul saabus aga lennujaamast infot, et popstaar saabus siiski juba eile, olles kandnud tumedaid juukseid, lennanud tavalennuga ja esitanud passi oma pärisnimega ning keegi polnud teda ära tundnud. Kui aga päeva peale selgus, et ta saabus hoopis kell kolm eralennuga, süüdistas Elu24 mind väljamõeldistes, aga see selleks.

Kontserdile ei saa ja punkt!

Olin saatnud akrediteerimissoovi kontserdikorraldajatele juba kuid varem ning Eesti Universali esindajaga sellel teemal sadu kordi rääkinud, kõik pidi toimima. Kuni kaks päeva enne kontserti teatati, et akrediteeringut ei saa ükski online-meedia, olenemata sellest, et Õhtuleht on ka paberleht, me pressina kontserdile ei pääsenudki.

Kui uurisin Universalist, kelle sõnul pidi Gaga kontserdile pääs olema täiesti võimalik… Sain vastuseks – osta piletid…

Kas ma näen tõesti nii loll välja, et ma ei tea, et korraldajad ja esindajad pääsevad kontserdile tasuta ja kui ma ka need piletid oleksin ostnud, oleks see raha rännanud suvalise inimese taskusse uute UGG’ide või jumal teab mille tarbeks.

Olime hotelli juures Gaga saabumise hommikul kell 10, õige pea saabus sinna ka moelooja Taavi Turk, kes oli kontserdipileti ostnud ühena esimeste seas.

Muuseas, Eesti pressist pääses kontserdile vaid Postimees, akrediteerijaks Anu Saagim, kelle nime kardab ilmselt iga soomlane, jumal teab, mida bravuuritar teeb või kuhu pöördub, parem on luba anda ning kui hiljem pildid ka online’s (Elu24) ilmuvad, ei jõua need ju iial Lady Gaga mänedžmendini Ameerikas.

Kohal oli paar fotograafi lisaks – kohalikud õhtulehed vahetasid fotograafe iga nelja tunni tagant, kuid koht oli kogu aeg kaetud. Samuti olid neil fotograafid väljas lennujaamas (kust ka Gaga saabumine pildile saadi) ja Hartwall Arena juures.

Kogu aeg oli hirm ära minna – isegi sööma ja pissile, äkki ta tuleb sel hetkel ja ma jään sellest ilma. Kui kell oli juba kuus, oli selge, et Gaga hotelli enne kontserti ei tule. Läksime siis Arena juurde – vaatama, kas saame ta pildile ja kes olid kontserdile tulnud.

Vahepeal söömas käies ja end soojendades pakkisime end veelgi rohkem sisse, sest öö tuli hotelli juures üle elada. Kell 22.30 olime taas platsis, sest siis orienteeruvalt pidi lõppema kontsert.
Kui Vene uusrikkad juba kontserdilt saabusid ja teatasid, et Gagagi sätib end tulekule, oli ärevus suur. Aga keda ei tulnud oli Gaga.

Südaöö paiku teatas üks autojuhtidest, kes Gaga meeskonnaliikmeid vedas, et Gaga teeb midagi, mida ta meile öelda ei saa ja tema saabumine hotelli võib võtta tunde.

Kella kahe paiku öösel saabusid siiski kaua oodatud mustad Mercedesed, kus kinnitamata andmetel oli ka Gaga. Loomulikult sõitsid autod otse garaaži ja peale autopiltide suurt midagi kaamerasilma ette ei jäänud. Aga asi seegi.

Järgmisel hommikul olime taas platsis. Kella kolmeni ootasime, ei midagi. Läksime taas Arenale, kus seekord pühendusime rohkem kohale tulnud rahvale. Isegi eestlasi oli. Ja palju fänne, kes olid enda kostüümidega vaeva näinud. Ühel tšikil oli teetass peas ja ühel blondil kutil särtsakad naisteriided, enne ei saanudki aru, et kutt on, kui rääkima hakkas.

Kella seitsme paiku kui rahvas sisse hakkas saama, suundusime sööma ning pärast seda tegime tiiru lennujaama, et näha, kas lennuk on valmis minekuks või ei. Kuna ilm oli keeranud küllalt lörtsiseks ja tuuliseks, pakkus ka kohal olnud Iltalehti fotograaf, et täna ta ei lenda. „Tangitud on lennuk küll,“ teadis ta rääkida, ise redelil kõõludes, et üle aia paremaid pilte saada, hoides õlal mitmekilost objektiivi.

Läksime tagasi hotelli juurde ning kell kaks andsime alla – no ei tule teda kuskilt. Üks meist pidas siiski hommikul viieni vastu, kuid jäi ikka ilma piltideta.

Selline see elu on – külmetad ja kannatad, aga ära minna ei saa, äkki ta tuleb. Lõpuks oled võimeline kringliks külmetama ja püstijalal tukkuma ja lahkud siis, kui enam varbaid ja ninaotsa ei tunne.

Kuidas ma Lady Gagaga enda teadmata rääkisin

Kolmanda päeva õhtul, kui olin juba üsna tüdinenud seal hotelli juures passimast, tuli hotellist välja üks naine, pisike, nii 160cm pikkune… Täiesti suvalistes ja mitte meeldejäänud riietes… Istus meie kõrvale pingile suitsetama ja toksis oma Blackberryt. Ma lähenesin talle ja küsisin, kas ta on Lady Gaga tiimist, ta küsis, miks ma uurin. Ütlesin, et olen fänn ja oodanud siin juba mitu päeva ja tahaksin teda näha. Ta küsis, kas minuga koos on ka paparatsod, viitasin ühele, kes oli kaugemal ja Meelise kohta viitasin kui fännile, et kaamera on sõbrapildi tegemiseks. Ta naeratas ja ütles, et ei tea, millal Gaga saabub.

Kohati tundus ta siis juba tuttav, aga mõtlesin, et ei saa olla ju võimalik, et Gaga sedasi suitsule tuleb ja värki...

Nüüd, olles vahtinud Soome kontsertide videoid, olen hakanud üha enam saama kinnitust, et just Lady Gagaga mul vestlus oligi. Mul on silme ees ta käed, väikesed mustad küüned, millega ta oma telefoni toksib…

Kui 13. oktoobri videos on Lady Gagal punased küüned, siis 14. oktoobri videos lühikesed mustad küüned…

Nii et, uskuge või mitte, aga 99% olen ma kindel, et Lady Gaga käis minu kõrval pingil suitsetamas ja ma rääkisin temaga!

Aga Lady Gaga me eest ei pääse – 17. november näeme Prahas! Kontserdil!

Koli või Tallinna linnast välja!

2010-10-21T07:29:00.005+03:00

Mul on selline tunne, et muudan sissekirjutust, et mu maksud mingil juhul laristaja Tallinnale ei läheks. No kaua võib?

Millal saavad pensionärid aru, et Savisaar on tainapea ja ta täidab ainult iseenda rahakotti ja tegelikult on tal kõigist savi? Kui kaua veel hääletavad inimesed sellise tegelase poolt? Venelased veel (need ei saa ju riigikeelestki aru), aga eestlased?

See pole mingi uudis, et Tallinna TV’l on oma stuudio Solarises ja Tallinna Linnavalitsusel pressikeskus vms, aga nüüd veel mingi Savisaare salakamber (jah, mulle piisab pealkirjast)… Tõesti, ega maksumaksja rahaga ei ole midagi teha.

Miks ei võiks tänavavalgustus põleda korralikult, eriti suvel, kui pätte on rohkem, kui linna peal valveta autosid? Miks ei võiks lapsed koolis tasuta süüa saada, olenemata kui vanad nad on või mis klassis nad käivad? Millal lõppeb onupoja poliitika Tallinna Linnavalitsuses, kus kõik on kõigi sugulased või kõik kõigiga maganud?

Mõttetu on küsida, sest küll vastus leitakse, miks… Peaasi, et Savisaarel ikka trobikond nõunikke oleks ja nemad priisata saaksid.

Tõesõna, koli või Tallinna linnast välja!

PRHDAZFJ

PILTUUDIS: kuidas ma ripsmed sain :)

2010-10-19T08:00:00.004+03:00

Eelmisel esmaspäeval ootasime külalisi – alguses kella viie ajal saabuma pidanud Margret teatas, et tuleb hiljem koos Lauriga ja lõpuks nad kohal olidki.

Sõime kanasuppi ja lobisesime niisama, kuid tegelikul tulekul oli muu põhjus, ma pidin saama endale ripsmepikendused. Margret nimelt oskab neid nüüd pärast paarinädalast koolitust-praktikat panna :)

Et Margretil võimalikult mugav oleks heitsin selili söögilauale ja Margret istus laua otsa, suunas lambi näkku ja kukkus pintsettidega möllama.

Kaks tundi hiljem olin ilusam kui varem :)

Soovitan soojalt Margreti teenuseid, töö kiire ja korralik ning vajadusel tuleb ta kohvrike näpus ka koju tegema.

Kutse on järgimiseks!

2010-10-11T14:10:00.007+03:00

Ma ei ole küll mingi moeguru Ženja Fokin või etiketi õpetaja Maaja Kallast, aga ma suudan loogiliselt mõelda ja kutsetest kinni pidada.

Reede õhtul pidas Solaris oma esimest sünnipäeva, kutsel oli selge sõnaga kirjas dresscode: Black tie! Sulgudesse lisatud veel täpsustav: tegelikult ka!

Õnneks oli suurem osa kutset lugenud ja sellest ka kinni pidanud, aga näis, et mõni ei mõista mitte, mis tähendab kutsel kirjas olev dresscode.

Halvad variandid:

Kes tuleb pidulikule sündmusele teksades ja kampsunis? Tema!

Mitte kõige hullem variant, lipsud lisavad pidulikkust, kuid teksapüksid nullivad kõik!

Kuigi ETV meelelahutussaadete toimetuse juht Mart Normet on selga ajanud ülikonna, ei sobi läikiv T-särk sinna alla sugugi.

Katsejänese välimus ja tšikid olid taotluslik, seega väga halvaks ei saa panna.

Väga head valikud:

Õhtu võõrustajad Peeter ja Priit Rebane näitasid klassi!

Kuu aja pärast sünnitav Kanal 2 turundus- ja kommunikatsioonijuht Heili Klandorf nägi nagu alati suurepärane välja!

Täpselt nii oleks pidanud kõik mehed tulema. Tanel Tatterile 10 punkti!

Meelis on varem maitsetutest fotograafidest bloginud. Loe siit!

Poleemika Evelin Ilvese kostüümi ümber

2010-10-11T13:11:00.004+03:00

Küll kommentaatorid alles kaagutaks! Kui ma ei oleks teinud uudist, et Evelinil oli sama jakk, mis Vabariigi aastapäeva vastuvõtul, kaagutaks lugejad, et issand, kannab sama kaltsu. Nüüd aga undavad, et miks ma kirjutan, et taaskasutab.

Lugu ise asub siin!

No see, et kommentaatorid iial rahul ei ole, pole mingi uudis, aga mõni on ikka nii loll, et halb hakkab. Ja mis peamine, ma tegidan (kommentaatori kirjapilt muutmata) õelust :D

No mida mõtet on kommenteerida, et MINA peaksin alati uute riietega käima. Ma ei ole mingi kuulus, ma ei esinda riiki, ma olen suvaline ja täiesti teisejärguline reporter.

Kuigi ka mina üritan iga kord midagi uut välja mõelda, kui ma kuskile suuremale üritusele lähen.

Näiteks olen ma kaks aastat järjest käinud Kanal 2 sünnipäeval sama kleidiga, olen vahetanud vaid aksessuaare. Kui mul esimesel aastal olid lillat värvi karvaäärega varrukad, siis sel korral võtsin mustad varrukad ja õmblesin nööpe täis, aksessuaariks lisasin nööbikinda ja kõrvarõngad.

(foto: Ilmar Saabas Delfi)

Kellelgi ei tulnud meeldegi, et kleit ja kingad olid samad.

Ja mis Jumal see Evelin Ilves nüüd on, et tema kohta ei tohi midagi öelda või kirjutada. Kas ma oleks pidanud Maaja Kallastilt kommentaari küsima, mida tema taaskasutusest arvab ja siis oleksid kommentaatorid vait? Vaevalt küll. Inimestel on alati midagi kaagutada.

Pole mõtetki soovitada, et saage üle vms. Vähemalt olen ma see julge, kes kirjutab oma nime alt, mitte ei ole mingi moetoimetus vms.

Otselülitus koolist!

2010-10-01T10:22:00.005+03:00

Olen nüüd nädal aega koolipinki rühkinud (hetkelgi tunnis) ja tegelikkuses ei olegi asi nii roosiline, et oo, tasuta ja ainult nädal aega kuus jne. Päris raskeks läheb, eriti keeltes.

Esiteks on mul vaja teha lõputöö, mille aluseks on majandus (mul on jumala hea mõte ja teema olemas, aga ma kujutlen juba, kui metsikult see aega võtab, aga kust ma selle aja võtan) ja praktika 10 nädalat (ja kust ma selle aja veel võtan?).

Esimese viie teenisin arvutiõpetuses, mis on minu jaoks suhteliselt kerge teema. Vähemalt algus oli. Powerpoint ja exel (milleni me vist ei jõuagi) oleks märksa huvitavam mu jaoks.

Turundus, mida ma eriti ootasin, osutus esimesel tunnil küll täiesti läbikukkunuks. Poolteist tundi hetkeolukorda Iraagis ja Afganistanis, no mida. Tore on, seda saan ma ka lehest ja uudistest ja arvestades, kui vähe meil turundustunde ette on nähtud, tahaks teada kuidas oma asja müüa, kuidas seda välja mängida, kuidas rahvast manipuleerida jne.

Aga ei, sellest me ei rääkinud ja võimalik, et me selleni ei jõuagi, sest kavas on see 12s punkt, aga õpetaja sõnul jõuame võtta läbi esimesed kuus punkti, kui sedagi.

Raamatupidamises ei kasuta tänapäeval ju keegi käsitsilahendamist?! Hea on muidugi teada, kuidas asi toimib, aga minu meelest võiks me kohe mingi programmi kallale asuda ja bilansse koostama hakata.

Mäletan, kui hotellindust Saksas õppisin, kohe programm käima ja kuku broneerima jne.

Üleüldse on kogu õppimine megaakadeemiline, kuigi võiks olla märksa rohkem proovimis-katsetus meetodil põhinev. Kogemus on ju see, mis loeb.

Hetkel olen suhtlemisõpetuse tunnis, mis kestab täna 8.30-12.30 – siiani ei ole ma veel miskit uut teada saanud. Ma olen nii üheksandas- kui kaheteistkümnendas klassis teinud psühholoogias lõputöö, käinud kahel erineval psühholoogiakursusel ning Saksamaal seda õppinud. Samuti ei valmista minu jaoks probleemi koostada CV, kaas- ja/või motivatsioonikiri. Pean uurima, ehk saab üle kanda selle aine.

Kõige suurem komistuskivi või takistus on mu jaoks keeled, nii vene- kui inglise keel. Kuigi mul ei ole konkreetseid väikeettevõtte plaane, siis ilmselt ei plaani ma neid teostada välismaal. Kui siis välismaalt Eesti, kui sedagi. Reaalis, kui ma tahan midagi maha müüa, siis saan ma sellega hakkama, mul pole vaja majanduskeelt. Loomulikult tuleb see kasuks, aga ma saan ka selleta.

Tunde on tegelikult aasta jooksul suhteliselt vähe. Ette on nähtud 1600 tundi, millest koolis veedame vaid 400 ja ülejäänud on iseseisev töö ja kodune õppimine.

Tundidest lähemalt. Vene keelt on ette nähtud poole rohkem kui inglise keelt. Kõige rohkem ootabki ees vene keele tunde ja ettevõtluse ja äriplaani koostamist.

Kõige vähem saan aga teadmisi omandada asjaajamisealustes, töökeskkonnaohutuses, ärieetikas, turunduses, maksunduses, personalijuhtimises ja projektijuhtimises.

Lisaks eelolevale on mul veel õppekavas arvutikasutus, suhtlemisõpetus, õigusõpetus, raamatupidamine, organisatsioon ja majandus.

Mul on triljon küsimust, millele pean vastused välja uurima. Esiteks, kas ma saaksin saksa keele mingi keele asemel üle kanda. Näiteks on meil vene keeles selliseid inimesi, kes ei ole iialgi seda õppinud ning nad ei oska isegi vene keelseid tähti. Kuidas saaksid nad jõuda samale tasemele kui mina või mõni venekeelse emakeele oskusega kaasõpilane.

Kuna lõputööks võib olla äriplaan, siis kas selleks võib olla ka projekt ja kas selleks võib olla juba tehtud projekt? Ehk projekt, mis on realiseeritud.

Ja mis Edwardi (Videviku saaga) ja Justin Bieberi vihikutest tänapäeval noored unistavad. Mul on konkreetselt Reno Hekkonens vihikus :D (Tudengikaustik, 2010)

Aga head koolinädala jätku!

Keskerakond on segi pööranud?

2010-09-27T07:38:00.000+03:00

Seda, kas Keskerakond kõige õigem erakond on, ei hakka ma täna lahkama, vaid kirjutan hoopis nende uuest ideest - Keskerakond algatab Eesti kodanike kojutuleku seaduse.

Homme, 27. septembril algatab Keskerakonna fraktsioon Riigikogus Eesti kodanike kojutuleku seaduse eelnõu, mis üheksa meetme abil soodustab kodanike tagasipöördumist ning motiveerib Eestisse elama jäämist ja töötamist. Eelnõu soodustab eestlaste kojutulekut ning loob paremad võimalused tööturule naasmiseks ka praegu Eestis viibivatele töötutele, et ennetada nende minekut välisriikidesse.

„Majanduslangus ning tööpuudus on Eesti inimesi piiri taga töökohti otsima pannud,“ ütles Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liige Aivar Riisalu. „Kuigi minister Juhan Parts on teatanud, et Eesti elanikud peaksidki ära minema ja töötama välismaal, oleme meie töötanud välja meetmed, et soodustada eestlaste koju tulekut,“ lisas ta.

Teravaks näiteks välismaale tööle minemisest tõi Riisalu tervishoiusektori. Tema sõnul taotles 2009. aastal oma kvalifikatsiooni tunnustamist kokku 286 tervishoiutöötajat, kellel oli eesmärgiks soov siirduda tööle teise riik.

Väljaränne vähendas Eesti rahvaarvu 2009. aastal üle 17 000 inimese ning 2008. aastal 16 000 inimese võrra. „On alust arvata, et märkimisväärse osa sellest moodustavad inimesed, kes on läinud võõrsile tööd otsima,“ sõnas Riisalu. Riisalu märkis, et Tartu Ülikooli demograafide hinnangul elab või töötab väljaspool Eestit ca 130 000 eestlast. /…/

No mida? Esiteks ei suuda kesikud enda omadelegi tööd anda, rääkimata Eesti töötutele ja nüüd on vaja neid inimesi, kellest ilma jäädi tagasi kutsuda, kuna omal ajal oldi nii lollid, et oli vaja peamiselt tervise- ja päästetöötajate palku kärpida ja maksta neile nii vähe, et nad ära ei elaks.
Ma kujutan ette, et 90% ära läinud eestlastest ei igatse Eestit tagagi, rääkimata siinsetest töötingimustest, sotsiaalhoolekandest ega muust.

Ma tean täpselt, mismoodi välismaal suhtutakse töötutesse, kuidas neile antakse võimalusi ümberõppida ja ei vihjata pidevalt, et ise oled nii loll, et tööst ilma jäid.

Lisaks eelnevale ei saadeta välismaal ajuvabasid pressiteateid, et oo, töötute arv vähenes 358 inimese võrra, kui see tegelikult tähendab vaid seda, et riigil sai raha otsa neid toetada ja tegelikkuses pole keegi neist tööd saanud.

Täiesti oksele ajavad need keski kampaaniad ja algatused, ma tahaks teada, mitu inimest sai reaalselt kartuleid ja puid ja miks pensionärid on ajukääbikud, kes 1000 krooni eest Savisaart ja keski valivad?!

Kahjuks on mul olnud liiga palju kokkupuuteid keskerakondlastega, kellest vaid Evelyn Sepp ei ole tropp!

Aita veel inimest! Ei iial enam!

2010-09-26T22:34:00.001+03:00

Kõndisime (kaks naist, üks mees) reede öösel Tallinnas Jaani kiriku kõrval teel, kui märkasime maas lamamas meest – pea liivas, püksid rebadel, perse taeva poole.

Esimene mõte – kutsume kiirabi ehk on peksa saanud ja teadvusetu.

Meenub esmaabikoolitus – ärge kutsuge kiirabi, kui te pole kindel, et ta tõesti kiirabi vajab. Kiirabil on alati piisavalt tegemist.

Meie seltskonna meeshing läheneb talle ja küsib, ilma teda puudutamata, kas kõik on korras. Selle peale ajab punkar end püsti ja hakkab räuskama: kuradi värdjad, mida te tahate. Lehmaimejad! Ja muud säärast. Ta tõuseb ja spurdib meie suunas ning me paneme jooksu.

Ühel hetkel on ta liiga lähedal ning meesterahvas meie seas lükkab ta eemale, ta kukub. Me keerame ta käe selja taha, ta taltub. Joostes tulevad kaks kutti, kes asuvad teda lihtsalt jalgadega peksma – „kuradi naistepeksja!“ karjuvad nad, kuna on näinud, kuidas punkar meid taga ajas ja peksa lubas anda.

Valin 110. „Tere, te olete helistanud Eesti politseisse, kõik liinid on hetkel hõivatud, palun oodake… trilltralltrulltrilltrilltrill“ kõlab muusika, kui ma ootejärjekorras olen.

Õnneks tuleb politsei kiirelt ning mehel surutakse käed raudadesse. Alguses on ta bravuurikas ja teatab politseinikele, et ta situb nende peale. Viskan nalja, et see on tal kergendatud, kuna püksid on juba maas. Politsei sõnul ei tasu maas lamavate inimestega kontakti luua ja kutsuda kohe politsei, nad võivad agressiivsed olla.

Politsei viib ta minema ja meie tõdeme – me ei aita enam kedagi, kes tänaval lebab, sest selle eest võib peksa saada. Surgu tõesti parem maha ja külmugu surnuks, mis minul neist!

Staaritantsud Eestis ja välismaal

2010-09-23T10:16:00.005+03:00

Kogu mu tänase blogipostituse sisu on see, et Eesti tantsusaate kohtunikud võiks sel hooajal nö kummi lõdvemaks lasta ja hakata hindama showd gramm rohkem kui tantsutehnikat.

Kui Eesti tantsusaates on antud tantsuks valss, siis muud ei näegi, kui üht aeglaselt liuglevat paari. Kui sama tants on antud aga Ameerika tantsusaates, siis saab näha showd, olenemata sellest, et tegemist on rahuliku valsiga.

Mäletan eelmistest hooaegadest, kuidas Ants Tael ja Merle Klandorf peamiselt on õiendanud iga pisimagi vea kallal, mis tehakse. Kamoon, tegemist ei olegi tantsijatega, vaid see on heategevuslik show, aga näib, et kohtunikud unustavad vahel, kus nad hetkel on.

Ženja Fokin ütles intervjuus Õhtulehele, et kui julges oma tantsutreenerile öelda, et võiksime siit teistsuguse ülemineku teha, siis sai ta pragada: ei, nii need asjad ei käi.

Ma loodan, väga-väga-väga, et sel hooajal näeb rohkem show'd kui varem, sest see on see, mis paneb rahva helistama, mitte 24kraadise nurga all tantsitud chachacha :D

Vaatasin just YouTube’ist USA tantsusaate osi ja silma jäi kaks asja – esiteks tantsib profitantsija ja staar peamiselt seisab ja teeb oma neli põhisammu, vaadake:

Ja teiseks, kõik on show peale üles ehitatud. Vaadake seda Viini valssi:

Sel hooajal löövad siis Eesti tantsusaates kaasa nõid Nastja, Liina Vahter, Kojamees, Ženja Fokin, Ithaka Maria, Urve Palo, Dave Benton ja Johannes Ahun.

No ega siin konkreetselt kellelegi pöialt hoida ei ole veel mõtet, aga mul on omad ootused nii Ženjale ja Mariale kui Liinale ja Dave’ile.

Soodustused näo järgi?

2010-09-20T10:16:00.003+03:00

Seda, et Egiptuses vesipiibu hinda küsides näo järgi sulle summa öeldakse, pole mingi ime, aga et seda tehakse Eestis ja ülbelt, on minu meelest lihtsalt nõme.

Tänane Õhtuleht kirjutab, kuidas välispensionärid peavad Edelaraudtee rongidega sõites maksma täishinna, mitte ei saa soodustust nagu Eesti pensionärid. Minu meelest on see nõme.

Vanaduspensionäridele kehtib alates 01.08.2007 aastaringselt ja igapäevaselt üksikpileti ostul hinnasoodustus 30% pileti hinna osalt, mis ületab 10 krooni.

Soodustuse aluseks on Eesti Vabariigi pensionitunnistus, üle 63-aastastel ja vanematel isikutel ka muu isikuttõendav dokument, mis on välja antud Eesti Vabariigis (nt ID-kaart). Dokumendil peab olema foto ja isikukood või sünniaeg.

Välisriikide dokumentide alusel hinnasoodustus ei kehti.

Eelnev tekst seisab raudtee koduleheküljel. Ilmselt pole see kaks eurot (Tallinn – Tartu suunal saadav allahindlus) ühelegi välismaalasele reisima tulles mingi probleem, vaid see on lihtsalt nõme, et neid eristatakse teistest samavanustest.

Edelaraudtee müügijuht Annemari Oherd tunnistab, et ei mõista, mille alusel peaks Edelaraudtee teiste Euroopa Liidu liikmesriikide pensionäridele soodustusi tegema. «Nende pensionid on hoopis teistsugused kui meie omad. Meil on oma seadused, mis ütlevad täpselt, kellele soodustusi võimaldatakse, ning meil puudub kohustus välismaa pensionäridele soodustust võimaldada,» lisab ta.

Milline ülbus? Loodetavasti läheb tema ka kunagi reisile ja peab 30% rohkem maksma lihtsalt sellepärast, et ta on Edelaraudtee müügijuht.

***

Teine täpselt samasse auku idiootsus on see, et tallinlased saavad odavamaid bussipileteid pealinnas kui mujalt tulnud inimesed. Mis mõttes nagu? Hulk õpilasi (Tartust, Viljandist, Lümandast jne) tuleb pealinna õppima ja nagunii on see kulukas, sest tihtipeale on õppimine Eestis tasuline.. Ja ta peab veel selleks, et raamatukokku sõita, maksma hingehinda. Täielik ajuvabadus on siin Eestis lahti.

Välismaal olles kehtivad õpilastele ja pensionäridele samad soodustused, on konkreetsed kaardid, mis toimivad üle maailma (nt ISIC). Keegi kuskil Saksamaal või Portugalis, ei tule selle pealegi, et soodustust kaardi olemas olul ei annaks. Ja kui pensionär suudab tõestada, et ta on vana ja soodustust väärt, siis ilmselt saab ta ka seda, mitte ülbet vastust: miks me peaks, ta teenib ju rohkem.

Siis peaksin mina ka saama soodsamalt sõita rongiga, kuna ma ilmselgelt teenin vähem kui sõnu mitte valiv müügijuht. Paraku aga sõidab tema ilmselt tasuta ja mina maksan ikka õpilaspiletihinda.

Või mida teie arvate?

Respekti-beebi tegelikkus

2010-09-17T18:18:00.001+03:00

Teate, mulle aitab! Mingi kuulsusejanuline tüüp loeb minu kirjutatud loo üle, annab loa avalikustamiseks, aga siis kui teised väljaanded, nagu ma aru saan raadiojaamad, ütlevadki konkreetselt, et bänd pani kokku igas mõttes, siis tekib trots ja hala: mina pole öelnud ega teinud.

Kõigepealt laekub meile vihje, et Kerdo Mölder sai bändikaaslasega lapse. Ma helistan talle, uurin maad, ta ütleb, loomulikult olen isa, mis siin ikka salata. Teeme loo, räägin ausalt asja ära.

Küsin kommentaari nii bändikaaslaselt kui tema kahelapse emalt. Lugu on kokku kirjutatud, saadan selle üle vaatamiseks mõlemale Respekti osalisele, nad on kõigega nõus ja lubavad loo avaldada. Teen seda. Toimetaja kärbib teineteise kiidulaulu vähemaks ja siis…

Tuleb järgmine päev ja noored on võtnud seisukoha: ma olen nende ütlemisi muutnud, kõik on valesti ja tegelikult polegi tegemist bioloogilise isaga… No mida veel?

Ja nüüd jaurab Kerdo oma blogis ja erinevates väljaannetes, kuidas Õhtuleht tema kommentaare moonutas ja kõik valesti üles täheldas. My ass!

Inimesel on nüüd lihtsalt häbi, et sellest loost järeldati, et ta oma bändikaaslast pani, aga nii oligi ju! Uskumatu lihtsalt.

Selline tunne on, et ma ei taha kellegagi ühtki lugu enam teha. Jaja, tänitajad, ma tean, nii olekski kõigile parem. Ja ära peaks ka surema!

Lähen kooli

2010-09-16T11:24:00.000+03:00

Et kommenteerijad vähem vinguda saaks, sai minust sel sügisel koolilaps. Kui ma kandideerisin ja testi tegemas käisin ja koolile mõtlesin, olin totaalses eufoorias – nii lahe.

Seda enam, et mul on õppimisele paus sisse tulnud, olen ma värske uusi teadmisi ammutama.

Täna selgus mu tunniplaan. Ma lähen juba praegu seda vaadates hulluks.

Esiteks, kestab kool korra kuus nädal aega ja päevad on pikad, 12 tundi. Kella kaheksast hommikul kaheksani õhtul.

Esimesed tunnid, täiesti esimesed (3x45) on vene keel – mida ma ei oska! Ma oskan öelda: Minu nimi on Mari-Leen ja elan Tallinnas. That’s fkng all!

Õnneks kõik ülejäänud tunnid sel sessioonil tunduvad normaalsed ja iga kell lihtsamad kui vene keel. Sinna vene keelde ma suren, see hävitab mu!

Kuidas ma facebookis võitsin

2010-09-16T10:57:00.005+03:00

Oli augusti keskpaik, kui jälle keegi midagi jagas – panin „jaga“ ja kirjutasin, et kui ma 1. septembriks midagi ei võida, siis mina enam neid jagamisi ei tee.

Tuleb tunnistada, et ega ma väga ei süvenenud, kelle lehel ma mida jagan, lihtsalt vaatasin, et oo, suhsi, seda tahaks ja jagasin.

Tulin reisilt septembri algul ja ma ei olekski teadnud, et ma võitsin, kui üks tähelepanelik kodanik poleks mulle kirjutanud: „Kas nägid, et võitsid?“

Ma olin ikka hiiglama õnnelik, kui nägin, et mu võiduks oli Solarise kino 250.- kinkekaart ja Sushihouse’i 500.- kinkekaart.

Sain need eelmisel nädalal kätte ja tegin endale ilusa pühapäeva, kus nautisin kino (koos Meelise, popkorni ja joogiga) ja sushit (mille tellisin kaasa – hävitada aitasid Meelis ja Karina).
Aitäh Presenter selle üllatuse eest :)

Coffee IN peksab segast

2010-09-13T10:53:00.006+03:00

Täna potsatas minu postkasti Coffee IN'i püsikliendiinfo, mis peksab totaalselt segast.

Septembrikuu kohvinauding püsikliendile: CAPPUCCINO EXTRA SHOT -50% (väga kange kohv, mis koosneb Coffee In`i kohvioast valmistatud espressost ja vahustatud piimast. Tavalisele Cappuccinole on lisatud 1 espresso lisaks).

Iga natukene kohvist rohkem teadev inimene, eeldan, et seda on ka organisatsioon Coffee IN, teab, et espresso on tegelikult kõige lahjem kohv.

Kohvikangus (ja kofeiini sisaldus) tuleneb sellest, kui kaua vesi läbi kohvipuru tilgub. Espresso valmimisajaks on 28-40 sekundit, mis tähendab, et tegelikkuses jookseb vesi lihtsalt läbi kohvi tassi ja võtab endaga minimaalselt aineid kohvipurust kaasa.

Kõige kangem kohv on filtrikohv, mis tilgub 15-20 minutit läbi filrti, võttes endaga kaasa kõige enam aineid, mis kohvipurus leidub.

Nii siis kõik, kes väidavad, et espresso on kange, ei tea tõde ja elavad müüdis, et espresso ergutab ja aitab väsimuse vastu.

Teen siinkohal väikese blogimängu. Kes vastab esimesena õigesti (blogi kommentaarides), saab auhinna ka - miks tuuakse espresso kohviga lauda klaas vett, kui sa seda kohvikus tellid?

Venekeelsed koolid tuleks kinni panna

2010-09-13T07:23:00.004+03:00

Ma ei kujuta väga hästi ette, et koliksin näiteks Rootsi ja kohalikku keelt õppima ei hakkaks. Aga mõnel pole probleemi, kolib Eesti, läheb venekeelsesse kooli ja elab…

Tänane Postimees kirjutab, et siseministeerium saatis koolidirektoritele kirja, kus palub teada anda neist alla 15aastastest noortest, kes küll elavad Eestis, ent kellel ei ole Eesti kodakondsust.

Nii asus sel sügisel Jõhvi vene gümnaasiumi 10. klassi õppima Kõrgõzstanist pärit Valeria, kelle isa juured on Eestis. Eestisse koliti elama kolm aastat tagasi – sugulased kutsusid, kuna nägid ajalehes töökuulutust, mis võiks pereisale sobida.

«Kui ma siia sõitsin, siis arvasin, et siin ei räägi keegi vene keelt, ja arvestasin, et pean eesti keele selgeks õppima. Paraku aga läks teistmoodi,» rääkis pereisa. Kolme aasta jooksul on Igor siiski eesti keelt õppinud ja valmistub praegu ise kodakondsuseksamiks.

Nii isal kui ka tütrel on Kõrgõzstani kodakondsus. «Kõrgõzstanis on praegu revolutsioon, sinna tagasi küll ei läheks,» arvas Igor ja lisas, et seepärast oleks tema tütrele Eesti kodakondsus vajalik. «See annaks võimaluse reisida.»

Valeria praegu eesti keelt ei räägi, aga isa sõnul oleks see oskus hädavajalik.

No mis mõttes nagu? Ja siis peetakse mind rassistiks, kui ma avaldan oma pahameelt, et Eestis elavad venelased eesti keelt ei räägi.

Loomulikult ei eeldagi ma, et 88aastane Ljuda Lasnamäe paneelmaja kolmandalt korruselt peale „tere“ midagi ei oska, aga iga noor (vähemalt 20aastane) võiks siiski riigikeelt vallata. Või ei?

Ja selleks, et noored õpiks eesti keeles ja eesti keelt, tuleks venekeelsed koolid kinni panna! Muidu nad ei õpigi - kodus räägivad vene keeles, koolis vene keeles, sõbrad on vene keelt rääkivad jne.

Ja muuseas, minna kooli, ilma sõnagi arusaamata, õpib keele kiiremini selgeks, kui muus keeles eesti keelt õppida. Räägin iseeneda näite põhjal, kuidas ma kolme kuuga saksa keele suhtlustasemel selgeks sain.

Seitsme kuuga valdasin keelt sellisel tasemel, et kui tegin kodakondsuseksami (mis oli lihtsalt kooli lõpueksam, mitte, et ma oleks kodakondsust tahtnud vahetada) 100st punktist 86le (kusjuures suulises ja kirjalikus sain maksimumi, punktid tõmbas alla kuulamine ja lugemine), siis ma eeldan, et sellega saavad ka teised hakkama.

Kuulge staarid, jätke jonn!

2010-09-10T10:42:00.003+03:00

Nüüdseks olen ma ligi kolm aastat väisanud erinevaid üritusi ja nägupidi tean igat teist kuulsust, kellega nähes vähemasti teretame. Väikse osaga vahetame mõned viisakuslaused ja veel väiksema osaga oleme sinasõbrad.

Ja siis jääb alles veel üks osa staare, keda ma tean, kellega me võib-olla teretame, aga me ei räägi kunagi. See lihtsalt on nii kujunenud, meid pole konkreetselt tutvustatud ja ma pole isiklikku kontakti inimestega loonud.

Miks ma siis üldse hakkasin praegu kirjutama – sest on osa staare, kes lihtsalt blokivad. Nad tulevad üritusele, kus võib eeldada fotograafe ja siis nad „oi ma ei näinudki, et sa minust pilti teed“ mõttel pea ära keeravad, nägu varjavad või muidu lolli mängivad.

Pilt saab tehtud nagunii

Kui mina teen loo, et üritusel oli X, siis mul on sellest pilti vaja ja kui staarike arvab, et pead pöörates, end varjates vms, ta pildile ei jää, siis ta eksib. Mul on üldjuhul kaasas nii andekas fotograaf, kes selle pildi saab. Kasvõi kaks tundi hiljem, aga see on olemas.

Okei, on ka juhtumeid, kus ma keelan mõnest staarist pilti teha – seda juhul, kui ta on seda minult palunud või ta on üle wannabe’tsenud, siis polegi mõtet teda pildistada.

Ja nüüd, ma ei saagi aru, mis point on teha nägu, et sa fotograafi ei näe, mossitada kuskil nurgas või turtsuda, et ära pildista. Ja järgnev lõik on tõesti neist inimestest, keda ma ei tunne ja ma ei tea, miks nad nii käituvad, võib-olla on sellele hea seletus.

Veel enne, kui ma jõuan nende blokkivate staarideni, toon ühe näite – kunagi oli Kaia Triisa (meikar, Koit Toome lapse ema) ka selline – oi, mina ei ole siin, ärge pilti tehke. Mul on terve hunnik pilte Kaiast tukk ees, külje pealt, moonutatud näoga jne – selle asemel, et ta oleks võinud keerata end fotograafi poole, naeratada ja klõps lasta ära teha. Nüüd on hulk ka selliseid pilte :)

Nii, ja eile jälle, Noa Noa poe avamisele tulid teiste seas näitleja Evelin Pang, Raadio 2 peatoimetaja Heidy Purga, endine raadiohääl Electra, saatejuht Kirke Ert.

No mida asja oli sel Pangel häda, et nii kui ta fotograafi nägi, pööras pea ära. Milleks? Isegi kui tuled meikimata välja (ma ei süvenenud, kas ta oli meigitud või ei), siis mängi see enda kasuks välja.

Siit lihtne järeldus, kui ta oleks pärast neid pilte poseerinud, oleksime me need ära kustutanud ja kasutanud temast ilusat pilti. Aga nüüd tuleb selliste piltidega tema kohalviibimist tõestada.

Heidy Purga ei kannata juba pikemat aega, et teda pildistatakse ja seda pärast läinud aastast sinikaskandaali – kusjuures sellega oli selline lugu, et meil olid kõige paremad pildid ja me ei teinud seda lugu (vahetult enne jõule) ja siis hakkasid kõik portaalid järgemööda mingeid jubedaid uduseid pilte Purga sinisest põlvest üles panema. Lõpuks tegime siis ise ka selle uudise ära – absoluutselt selgete ja heade piltidega. Mõni aeg hiljem, Aastahiti galal, kolm sekundit enne eetrit, näitas Purga meie fotograafile keskmist sõrme. No tore on, diiva! Pildid saime ju ikkagi tehtud, lihtsalt mitte otse kaamerasse ja naeratavad.

Electra käib seltskonnaüritustel suhteliselt harva ja siis on ta justkui alati üllatunud, et temast pilti tehakse. Ta konkreetselt ei bloki pildistamise ajal, aga ta ka ei naudi seda. Ta pigem laseb pildi ära teha ja siis on olekus huuh, tehtud!

Kirke Ert blokib teatud üritustel, näiteks veiniklaasiga või napsutanud peaga ei taha ta üldiselt pildile jääda.

Ja varasemast ajast – Evely Ventsli, no sellist blokkijat pole ma enne näinud. Kui ma võistluse teeks, saaks tema raudselt esikoha. No okei, tuleb tunnistada, et ta on omal ajal see-eest jällegi väga vastutulelik olnud.

Üks sajandi diiva on muidugi veel – Maarja-Liis Ilus, kes meikimata ei luba end üldse pildistada, aga tema meik on tavaliselt suitsusilm, puuder ja huulepulk. Ehk et kui tal täis telemeiki pole, siis oleks parem teda mitte klõpsida. Aga Maarja on vähemalt oma diiva nime väärt :)

Loo point – kui te ei taha pildile jääda, olge kodus. Ausalt nagu! Paraku avaliku elu tegelane on inimene, keda pildile püüda ja ei tasu olla pahane fotograafi peale, kes sinu sinikat põlvel märkab, kui sul endal on mini seljas.

Kiitus siinkohal näiteks Evelyn Sepale, Merlyn Uuskülale, Helen Randmäele, Andres Peetsile, Koit Toomele, Kaia Triisale, Jana Kasele, Ott Leplandile, Mikk Saarele, Tanja Mihhailovale, Rolf Juniorile, Reno Hekkonensile, Marje Hanserile... ja teistele, kes lasevad end probleemitult pildistada :)

Kõik on staaride enda kätes, millised pildid neist tehakse. Mitte keegi ei keela neil paluda pilte näha ja öelda, et see talle ei meeldi, teeme uue. Kõike saab, aga mitte blokkides!

SEISUKOHT: Kus on Eesti talent?

2010-09-08T10:27:00.000+03:00

Olen küll vaid ühel nii-öelda andekate otsimise castingul käinud, kuid sealt ei jäänud mitte keegi eriliselt meelde või silma. Kus peidavad end meie talendid?

Pühapäeval ei näinud ma kuue tunni vältel mitte ühtegi sellist etteastet, mis oleks tekitanud vau-efekti. Ei mingit Susan Boyle’i ega supertantsugruppi, rääkimata tuleneelajatest või sütelkõndijatest.

Edasi loe Õhtulehe arvamusküljelt - siit!

RING PEALE ehk 7 päeva, 7 riiki, 3508 kilomeetrit, 1177 krooni

2010-09-02T17:01:00.014+03:00

Mõni aeg tagasi tekkis idee – läheks häälega Euroopat vallutama. Mõeldud-tehtud. Täpselt nädal tagasi, 26. augusti hommikul olid kotid pakitud, sildid meisterdatud ja asusime teele – sihtkohaks oli Hamburg, kuid me polnud kindlad, kas üheteistkümnest päevast piisab, et jõuda kohale ja tagasi. Meil jäi aega ülegi.

Et end mitte koormata, võtsime kaasa vaid hädavajaliku – kotti sai pakitud pikad püksid, kampsun, sall, mõned särgid, vahetus pesu, rätik, hügieenitarbed ja süüa.

Kuna söök kipub riknema, siis sedagi ei saanud terveks reisiks kaasa varuda. Kuni Hamburgini saime kahekesti tänu kiiretele autodele hakkama kümne võileiva ja paari pudeli Coca Colaga. Lisaks oli meil kaasas veel kolm pakki küpsiseid ja šokolaadi.

Eelarveks oli 15 eurot mõlemal ja minu laekuma pidav lähetusraha. Ja sellest piisas!

Lisaks ei seadnud me endale utoopilisi võimalusi, et saame ühe rekkaga kohe otse Saksamaale. Arvestasime, et kui pühapäevaks ehk nelja päevaga Hamburgi jõuame on väga hästi.

Tallinn – Pärnu

Alustasime hääletamist Pärnu maantee äärest, kus 18 buss viimase peatuse teeb. Kaasas entusiastlik silt – Hamburg. Inimesed sõitsid mööda ja itsitasid, ju ei jätnud me kõige tervema mõistuse muljet.

Kui auto meile peatus, jooksis sinna mingi rõve vanamees, välimuselt natuke nagu skulptor Tauno Kangro, aga lisage sellele väga määrdunud riided, haisev keha, pesematus… Selline mees pressis end siis auto peale, mis meile peatus. Õnneks saime ka ise peale.

Pärnu – Ikla

Asusime hääletama kohe Pärnu sissesõidul, kust tee Ikla peale keerab. Seal teetöid teostanud brigaadijuht sõitis aga õige pea meieni ja ütles, et oleme natuke kehvas kohas, tema hea mees, viskab meid hea meelega natuke edasi, kust parem võimalus peale saada.

Järgmine auto viis meid Reiu ristini, kus pidime trotsima tuult ja natukest vihma. Meist vuras mööda Briti numbrimärgiga Volks Wagen, kes siiski peatuda otsustas. Siit algaski meie vedamine. Ross oli teel Krakowisse, mis tähendas, et saime temaga nii läbi Läti kui Leedu…

Otsustasime Poola piiril maha minna, mitte lasta end viia mõnda Poola linna, kust ta nii ehk naa läbi oli sõitmas. Eeldasime, et Poola piiril on suurem võimalus rekkale peale saada.

Poola – Saksamaa

Et oli juba hiline õhtutund ja kottpime, rakendasime taktikat – üks meist seisis tee ääres sildiga ning teine näitas taskulambiga sildile valgust. Võib-olla kümmekond minutit seistes ja juba mõeldes, et kas peame öö siin samas piiripunkti putka trepil veetma, peatus auto. Kolm Läti kutti (arvake kolm korda, mis nende nimed olid – teil oli tuline õigus!) Janis, Andris, Kaspars olid teel Hollandisse ja seda kõike läbi Saksamaa.

Kuna Poolas tuli läbida ei rohkem ega vähem kui 754 kilomeetrit, siis otsustas reisikaaslane Meelis, et ulatab oma abikäe ja nii nad Andrisega kohti vahetasid. Kui üks magas, siis teine sõitis. Mina olin kaardilugeja.

Soovitus kõigile: vältige Poolat. Maksimumkiirus maanteedel on 80 km/h, on ka kohti, kus see on 100km/h, aga seal on teed nagu slaalomsuusatajatel ja reaalselt üle 70ne sõita pole väga võimalik. Lisaks on iga mõne kilomeetri tagant (kui veab) küla, mistõttu tuleb kiirus lasta 50ne peale.

Mõnes kohas oli ka nii: 80 märk, 50 meetrit eemal 50 märk, sest hakkas küla :D
Poola sai mõningate bensiinivõtu ja pissipeatustega läbitud 16 tunniga.

Hamburg

Kuna Hamburg oligi meie sihtkoht ja me olime jõudnud sinna juba reede õhtul, siis otsustasime nädalavahetuse laisalt seal veeta. Aga oh õnnetust, meie ikka oskame.

Olime sattunud sinna just sellisel nädalavahetusel, kui ees ootas neli jalgpallimängu (laupäeval), surfi võistlus ja mitmed väiksemad (muusika)festivalid.

Kõige odavam hotell asus Reeperbahnil (punaste laternate tänav). Öö ilma hommikusöögita kahetärni hotellis maksis ei rohkem ega vähem kui 89 eurot ehk 1392 krooni. Meie eelarvesse see ei mahtunud.

Käisime söömas ja raiskasime meie mõttes raha, aga see oli seda väärt. Vana hea Alsterdorferi metroojaama kebab maitses sama hästi kui kolm aastat tagasi. Väikesest take-away putkast on saanud väliterrassi ja sisesaaliga söögikoht. Hinnad on kahjuks tõusnud. Aga vähemasti saime sooja sööki ja kõhu täis. Hommikuks ostsime endale veel kaasagi.

Et aga ühtki hotelli polnud, hostelitest rääkimata, pidime leidma öömaja.

Ma ei tea, mis iroonia see on, aga kui ma 17.30 käisin korra Facebookis tšekkimas, kas mu endine arstitudengist naaber on oma telefoninumbri saatnud (mul oli vana number, mis ei töötanud), siis vastust polnud. Hiljem enam netti ei pääsenud ja järgmisel korral Facebooki minnes nägin, et ta oli vastanud mu kirjale, saates oma telefoninumbri, vaid 18 minutit hiljem.

Aga kuna kellegi konkreetse juurde ööseks minna ei saanud, coutchsurfingut varem ei teinud, siis oli valida – kas rongijaam või lennujaam. Et rongijaam on külmem ja mustem, otsustasime lennujaama kasuks.

Öösel sinna jõudes, teavitas klienditeenindaja, et võime vabalt lennujaamas magada, kuid ainult terminalis 1, sest see jääb ööseks lahti. Sinna põrandale nurka me oma magamiskottidega keerasimegi. Ja nii uskumatu kui see ka pole, ei raatsinud turvatöötajad meid enne poolt üheksat hommikul äratada.

Kuna Hamburgi sai tuldud ikkagi mõttega natuke mööda poode kolistada, siis võtsimegi suuna linna – käisime läbi kõik Mönkenbergstrasse poed, avastasin, et mõned varem olnud poed on ära kolinud või kinni pandud…

Peamiselt ostsime ehteid, sest suuri asju poleks nagunii saanud vedada.

Kuna ma ei olnud Carloselt (endine naaber) vastust saanud, siis eeldasin, et teda pole Hamburgis ja järgmisel päeval netti uudistama ei läinudki ja otsustasime hoopis, et hakkame koju tagasi liikuma. Aga miks minna tuldud teed või miks vägistada oma aju taaskord selle metsiku Poolaga.

Mõeldud-tehtud – lähme läbi Taani-Rootsi.

Hamburg – Tønder

Ostsime rongipileti otse Taani. Kaardil pisikese külana tundunud linnake tekitas meis hirmu – võib-olla sõidab seal üks auto tunnis ja me ei saagi sealt minema. Kuid juba enne, kui rongilt maha saime astuda, nägime vaatepilte, mis meie arvamust muutsid. Heinamaad olid karavane täis – uurides, mis toimub, saime teada, et just nüüd ja praegu on käimas neljapäevane muusikafestival ning suur osa taanlasi on just siia kokku tulnud.

Taanis sai tehtud ka kõige kallim ost – nimelt oli meil jook otsas ja kõige odavamana tundus poes vesi. Pooleteiseliitrine vesi maksis 20,95 DDK, kassas selgus, et sellele lisandub veel pant 3 DDK ja kaardimakse eest küsitakse 1,6 DDK’d lisaks – seega, maksis pudel vett ei rohkem ega vähem kui 56 Eesti krooni.

Väikelinnast saime edasi järgmisesse väikelinna ja sealt viis üks noorem naisterahvas „Ma tulen sealt festivalilt, olen mitu päeva joonud ja mul käed värisevad“ linna odavaimasse hotelli. Tõesti, me olime siiski Taanis ja odavaim tuba, mida sealt leida võis, maksis 130€ ehk 2033 krooni.

Et sellist raha meil polnud, võtsime suuna rongijaama – olenemata sellest, et see oli väiksem kui me korter ja uksed avanesid igast seinast ja seal oli metsikult külm, keerasime end magamiskoti sisse ja põrandale kerra. Teadsime, et viimane rong läheb 1.45 ja kella kahest pannakse uksed kinni ja meid aetakse välja, polnud meil plaani, kuhu me edasi läheme.

Kuulsin läbi une, et rong hilineb. Kell kolm aetigi meid üles ja nii me seal unesegaselt keset linna seisime. Lähedal asus üks eriti luksuslik hotell, kus läbi suurte klaasuste sisse pääsemiseks kella tuli lasta. Ülimõistev administraator lubas meil hommikuni lobby-baaris istuda, tasuta teed-kohvi juua. Meie hoopis tukkusime. Kella kaheksa ajal hommikul asusime teele.

Tønder – København - Helsingør

Ikka maanteele. Esmalt viis meid natuke maad edasi üks prantsuse-itaalia juurtega tüüp, kes sel hetkel sõitis ema autoga, aga tal endal olevat kaubik, kus sisseehitatud pitsaahi ja värki. Temaga saime suhteliselt suvalise koha peale maanteel ja meil vedas taas. 120km/h suutis üks noormees end meieni pidurdada – otse Kopenhaagenisse.

Kõht oli tühi, tahtsime kiiresti Rootsi jõuda, sest seal oodati meid ees.

BigMac’i eine, tavaline ja väike, maksis 51,95 DDK (110 krooni), jätsime vahele. Rongipilet 45 kilomeetri kaugusele maksis 90 DDK (190 krooni), jätsime vahele.

Turismiinfo ütles, et jalgsi on suurele maanteele paar kilomeetrit, läksime siis jalgsi – see oli palju lähemal, kuid… nagu meie puhul kombeks – oli see kinni, sest käimas oli jalgrattamaraton. Seega tuli meil vantsida hea mitu kilomeetrit, enne kui õigesse kohta jõudsime.

Ma ei teadnudki, et mosleminaised võivad autot juhtida ja hääletajaid peale võtta, aga meid nad igatahes peale võtsid ja lähemale viisid.

Helsingøri sadamasse saime türgi kalameestega. Laeva väljumiseni oli viis minutit, kui piletid (25 DDK – 52,50 krooni) ostetud saime.

Rootsi

Paarkümmend minutit hiljem olime juba Rootsis, kuhu jõudsime aga nii hilja, et maanteele jõudes oleks olnud kottpime. Ei hakanud riskima. Magasime hommikuni sadamas, hommikul seiklesime bussiga (pilet kahele 32 SEK ehk 52 krooni) maanteele ning pärast umbes tunnist või pooleteisest hääletamist peatus auto.

No nii musta autot pole ma varem näinud. Eesistuja jalgade all laiutas prügi – mahlapakid, pitsakarbid, vanad ajalehed – kõik! Tagaistmel laiutas rotveileri kutsikas. Kuna ta aga sõitis mujale kui meil vaja, ei hakanud temaga mõne kilomeetri pärast kaasa minema.

Umbes kümmekond minutit hiljem oli tibi koos oma prügimäest auto ja koeraga tagasi: „Ma võin Jönköpingu kaudu ka sõita, mul elab sõber seal!“

Seega pidi üks meist istuma. Kuna ma pole suurem asi koertesõber, valisin prügimäe. 234 kilomeetrit oli seega sisustatud – tüdrukul on koer ja seitse hobust. „See on mu isa viis mulle öelda, et ta mind armastab, ta pole kunagi eriti hooliv olnud!“ pajatas ta suitsu pahvides ja lisas, et teenib hobustega päris hästi raha. Järgmisel suvel on võistlused Poolas.

Jönsköpingus vedas meil taas, sest meid võttis peale mees, kes oli teel Uppsalasse ja sõitis sinna läbi Stockholmi.

Tegemist oli äärmiselt normaalse kolmelapse isaga, kes viitsis meiesuguste turistidega isegi paar vaatamisväärsust läbi käia.

Näiteks käisime me Gränna’s, kust on pärit eestlastele tuntud surra-murra kommid.

Seal tehakse neid ainult punase-valgekirjuid.

Seal lähedal olid ka ühe maja varemed, kust avanes imeline vaade.

Õhtuks olime Norsborgis, kus elavad skandaalne Rein Mets ja Allan Tark, kelle juures peatusime ühtekokku kaks ööd.

Ma teadsin, et neil on kassid ja et nendega käikase näitustel ja nad on pärjatud erinevate auhindadega. Aga ma ei teadnud, et neil on kaheksa kassi, kellest üks on rase ja teine sünnitab.

Ma ei teadnud, et need kassid on pärjatud kümneid kordi ja nende seas on Euroopa tšempione.
Rein ja Allan viisid meid paljudesse põnevatesse kohtadesse, sealhulgas sinna lossi, kus elab tegelikult kuningas ja loomulikult ei jäänud vahele ka IKEA ja muud „tähtsad“ poed.

Igatahes armus üks kass meisse ära, sest ta magas kogu aeg meie voodis ja tahtis, et me temaga mängiksime. Casparist oli tõesti kahju lahkuda. Kui oleks saanud, oleks kaasa võtnud.

Teadaolevalt on Eestist Rootsi reisimine ülemõistuse kallis – pakkumine 550 krooni kruiis on täielik jama, sest lihtsalt pardapiletit sa osta ei saa. sa pead võtma endale kajuti, kuhu nii mõnigi magama ei jõua.

Rootsist Eesti saab aga kümne euroga. Vat nii!

Googlemaps ei lase mul millegipärast otse Stockholmist Tallinnasse sõita, vaid viib mu läbi Paldiski, aga point jääb samaks! Ring sai peale tehtud!

Kuulsused põevad, et neist ei kirjutata!

2010-08-19T11:36:00.001+03:00

Huvitav, et üks tuntud meelelahutustegelane, kellega minul suurt kokkupuudet pole olnud, laimab mind.

Olen temaga põgusalt suhelnud ja ühes seltskonnas viibinud pikka aega tagasi, kui tema värske abikaasa teda koju ootas, tema aga maiustas ööklubis suvalisi tibisid.

Tean, kuidas tema öö, õigem oleks öelda hommik, lõppes ja kellega.

Ma ei ole pidanud seda isegi uudisevääriliseks.

Ja nüüd kuulsin, kuidas tüüp, ta isegi ei tea mind!, räägib ühele tõusvale staarile, kuidas ma teda ära kasutan ja temast nõmedaid lugusid teen. Kusjuures olen antud tõusvast staarist kirjutanud minimaalselt ja vaid äärmiselt positiivseid lugusid tema enda soovil, lisaks on ta saanud lood üle lugeda… Mingit teemat õhus ei ole, aga mina kasutan teda ära?!

Mulle tundub, et siin on asi hoopis selles, et see tuntud meelelahutaja tunneb, et temast ei kirjutata piisavalt (normaalseid lugusid) ja ta on lihtsalt kade!

Tüüp, saa üle – mine kallista oma naist vahelduseks :)

Kuidas ma üllatuspeo korraldasin

2010-08-12T11:05:00.006+03:00

Milleks teha asju õigel päeval, kui kõik teavad ja ootavad siis seda?

Palju lahedam on teha seda suvalisel teisipäeval, kutsuda külla parimad sõbrad ja nautida üheskoos häid sööke, klaasikest veini ja maailma parimat seltskonda.

Kuna tahtsin, et asi oleks vähemalt minu teisele poolele üllatus, teatasin talle vaid, et meile tuleb kaks sõpra külla.

Kui asusin suupisteid valmistama, ei teinud ta märkamagi, kui palju toorainet ma kokku olin ostnud. Veel enne laua katmist läks noormees Selverisse, äkki ei saa kõhtu täis…

Kui aga laud kaetud oli, pidin ka ise tunnistama, et sai vist palju (tosinale, rääkimata neljale – sest tema ju teadis, et ainult kaks külalist tuleb).

Kell seitse olid esimesed kohal, aga et aega venitada, pakkusin juua ja lobisesime niisama. Siis oli uksekobin… ja terve korter oli äkitsi parimaid täis. Vähemalt läks üllatus asja ette :)

Vaaritasin pool päeva, nii mõnus. Ma armastan söögitegemist! Ja üllatuste tegemist!
PS. ma ise ei kannata mingeid üllatusi. Vastik! Aga paraku on neid mulle tehtud ja veel suurepäraseid. Lihtsalt mulle ei meeldi see üllatuse hetk.

Aitäh kõigile, kes tulid ja kaasa aitasid, et meil oleks just sellised söögid-joogid.

Aga millega me siis maiustasime...

Natuke küüslauku, päikesekuivatatud tomateid ja pärlsibulaid...

Natuke sushit, juuste, singirulle, virsiku-parmasingi kõrsikuid, lõheampse, salaami-kurgi-chilli ampse, juustu-päikesekuivatatud tomati kuivikuid, seene-singi-porru-kurgi korvikesi, pasteedi-hapukurgi ampse...

Selline nägi kogu kooslus välja ehk terve söögilaud oli head ja paremat täis :)

Astmelise tulumaksu poolt või vastu?

2010-08-02T16:33:00.003+03:00

Täna võtsid väikesed ninasarvikud kätte ja käisid töötukassa ette protestima. Kesknoorte esimehe Raivo Tammuse sõnul võidaksid astmelisest tulumaksust kõik kuni Eesti keskmist palka teenivad inimesed.

Ma olen enam kui kindel, et suuremal osal kohalolevatest noortest on sellest küsimusest ükskõik seni, kuni astmeline tulumaks käes ja nad reaalselt suure osa oma palgast ära peavad maksma. Neil on lihtsalt tähelepanu vaja.

Mida arvan aga mina astmelisest tulumaksust? Olen ma poolt või vastu? Lugege Õhtulehe lehetegijate blogist - siit!

Fotoreportaaž tüdrukute õhtust

2010-07-31T12:51:00.003+03:00

Kuigi mõtlesin oma sugulase tüdrukuteõhtule juba ammu, ei olnud mina see, kes härjal sarvist oleks haaranud…

Teiste tüdrukutega kokku saades ja rääkides selgus aga, et võtsin nii mõnegi asja enda kanda ja lõpuks korraldasin suurema osa asju mina.

Alustasime siis kella kuue paiku stuudiost, kus tüdrukutel oli kindel plaan Kristina (pruut) riidest lahti kiskuda ja akti lasta teha. Loomulikult tuli see talle kui välk selgest taevast ning ta ei olnud sellest vaimustuses.

Ometi oli ta tund hiljem täiesti alasti ja poseerimas.

Tuleb tunnistada, et ma ei ole ammu nii fotogeenilist inimest näinud, ainult et natuke arg poseerimisel. Aga selle välja punnimisega on veel nädal aega, siis on pulmad ja jälle pildistamine.

Stuudiost suundusime vanalinna müügitööd tegema – olin kokku ostnud igasugu nodi – seebist, küpsistest ja kommidest sprottideni. Kõik kingid pakkisin ühel õhtul kahe tunniga ära.

Korraldasime siis pruudiloosi ehk õnneloosi ostes ei tea sa samuti, mida võidad.

Inimesed olid päris rõõmsal meelel nõus meie loosi toetama, parimaks osutus aga põhjanaabrite laud Karl Friedrichi restorani ees, kus oma kakskümmend tüüp samuti poissmeeste õhtut pidas. Üks oleks minugi hea meelega ära ostnud…

Seejärel suundusime SushiCati, kus meid ootas sada armast kalapalukest ning üllatuskülalisena strippar-Marco, kes spetsiaalselt selle ürituse jaoks Tallinnasse ja pärast seda kohe Tartusse tagasi sõitis.
Tugevamad läksid veel edasi ööklubisse CatHouse, aga sellest, mis seal juhtus, ajalugu vaikib...

Plikad, pulmas näeme!

Elu pildis

2010-07-20T09:47:00.007+03:00

Nädal pildis ehk kuidas mu Õllesummeri aeg möödus.

Õhtulehes on kõik näha, kus ma käisin ja mida ma tegin :) Aga siin väike pildiline ülevaade.

Õllesummeri avapauk: bikiinimissid ja superstaarid (Vaata galeriid!)

Õllesummeri teine päev: hordide viisi HIMi fänne (Vaata galeriid!)

Teisel päeval käisin ka Saku Taevapubis ehk 40 meetri kõrgusel salatit ja Saku uut kalja mekkimas. PS. Saku uus kali on parim! :)

See on mu lemmikpilt, mis minust Õllesummeril tehtud :) Tänks, Meelis!

Neljapäeval saabusid Tallinna ka tartlased, kellega koos enne HIM'i kontserti tripitud sai :)

Õllesummeri kolmas päev: akrobaadid taeva all, baleriinid laval... (Vaata galeriid!)

Koit Toome kontsert, 15 aastat laval oli parim! Ma olen 27 ja ma olin esimeses reas ja laulsin kaasa ja ei tundnud sekundikski häbi! Koit on seda väärt! Ma teangi ju Koitu sama kaua, kui ta laval olnud on :)

Õhtu tõi endaga kaasa lisaks Koidule ka Scissor Sistersiga kohtumise :)

Õllesummeri lõpp: staariparaadi saatel valiti missid välja! (Vaata galeriid!)

Ja kaks lisagaleriid:

Värvikirevad inimesed Õllesummeril (Vaata galeriid!) ja millised kuulsused väisasid Õllesummerit (Vaata galeriid!).

Tallinn - Pärnu - Tori - Türi - ... ehk Kuidas me Hillar Kohvil külas käisime

2010-07-12T22:24:00.009+03:00

Töö viis nädalavahetusel Pärnusse ja Türile, et aga vahepeale jäi ka Tori, otsustasime sisse keerata… Mõned kilomeetrid ja Viinahaua… Seal aga elab teatavasti legendaarne kirjamees Hillar Kohv.

Järgnevalt väike pildiline ülevaade meie kolmepäevasest reisist...

Esmalt viis Pärnus tee meid plääžile riläksima.

Aga enne põikasime ka Steffanist läbi. Neli pitsat veel... siis saan ühe tasuta... taas :)

Nii, kallid kommentaatorid ja muidu ülemõtlejad - näete, sellised bikiinid mulle selga mahuvadki. Rinnahoidja korv võib olla 85c ja püksid umbes number 42. Ma ei ole maailma kõige suurem inimene, et imestada: issand, ta käib rannas, issand, talle mahuvad bikiinid selga...

Ma olen tõesti natuke kogukam naine kui iga teine, aga sellepärast ei jää mul elu elamata, siider joomata või rannas päevitamata. ´

Õhtul hotellis segasin endale väikese kokteili laimist, viinast ja mandariinisiidrist...

Teel Viinahauale... Tegelikult saab sinna mööda asfaltit ka, aga TomTom pidas õigeks meid mööda tolmumaanteed juhatada.

Hillari naabrinaise koer Topi (loodetavasti sai õige nimi kirja, sest algul kuulsime üldse Täpi...). Mina, maailma suurim koerakartja sain temaga suureks sõbraks, isegi paitasin teda ja puha... Olenemata sellest, et ta mu valge särgi ära määris...

Kohustuslik pilt Viinahaua sildi all.

Ja lõppes me "tunne-taas-oma-kodumaad-reis" Türil Summerjamil, kus laulis Koit Toome. No uskumatu, kuidas mul sellest mehest ka kõrini ei saa, kuigi viimase plaadi kallal ma natuke vinguks... Aga mitte praegu. Vanad hitid kõlasid taas ja kuigi ma ei olnud esireas, olin ma olemas :)

See pilt on tehtud viimasel õhtul Türil. Esiteks, ei ole mul õrna aimugi, mis pidi see peaks olema ja mida meie reisikaaslane tabada üritas.

Suveks roosaks!

2010-07-04T12:20:00.003+03:00

Tänasest on mu blogil uus roosa ja suvine kujundus. Loodetavasti leiate kõik üles, mida otsite ja käite ikka sama sagedasti edasi kui varem.

Kuidas minust blondiin sai

2010-07-03T09:06:00.001+03:00

Kolmapäeva õhtu, kell on lähenemas kümnele õhtul… „Mis teeme?“ „Võiks poodi minna…“ „OK, lähme ostame juuksevärvi…“

Tund aega hiljem värvisin juba juuksejuuri ja siis otsi… Südaööks olin saavutanud Lady Gagaliku looki, suhteliselt kollase.

Rahvas Facebookis oli põnevil, mis must saab.

Hommikul surasin pähe veel ühe paki blondi värvi, seekord tuunisin ainult pealmiseid juukseid – et ikka blondid saaksid. Tulemus oli juba tiba parem.

Kell seitse õhtul istusin German Saare salongis, kus mulle möksiti pähe SINIST värvi, mis mahapesemisel jättis juuksed kollaseks, kuivatamisel heleblondiks.

Ilma Germanita oleksin ilmselt ikka veel kollane, aitäh! :)

Pilt on tehtud pärast Germani juures käiku. Tõsiselt, et normaalselt blondiks saada, minge juuksurisse, eriti veel kui suht tumedast blondiks ihkate.

Mul endal on täiega harjumatu. Aga Meelisele meeldib… Ja on veel neid, kellele meeldib, järelikult väga jube ikka pole.

Ja muuseas, mingi aasta tagasi vms oli Überblingenis üks pidu, kus kandsin blondi parukat ja moeguru Ženja Fokin teatas, et väga seks. Ja nii ongi!

Loomaaed oli loomadest tühi!

2010-06-28T20:52:00.006+03:00

Käisin täna loomaaias. Oma kuus aastat pole ma sinna kindlasti jõudnud, kui mitte rohkem. Paar tähelepanekut...

(ZO)O

Esiteks olen kogu aeg kuulnud, kuidas loomaaial üldse raha pole - samas on ehitatud terve kilomeeter (kui mitte kaks või kolm) puidust kõndimisteed. Ilmselgelt see maksab. Ja mitte vähe.

Kuuldavasti on ninasarvik saba pannud, kuna Kesknoored ei jõudnud teda sööta. Kui nii, siis häbi-häbi.

Troopikamaja oli kinni, laste loomaaed oli kinni, julgen öelda, et pooled puurid olid tühjad (loomad vilus kuskil sees) - mille eest ma nagu maksan? Et puuris kuivavaid nõgeseid vahtida või?

Väike pildigalerii:

Sellist silti võis väga mitmel puuril näha + lihtsalt ridade viisi tühje puure:

Ilus jõõbu tegi suu lahti...

Nägin elus esimest korda, kuidas elevant pissil käis... ja siis kakal... pissi voolas ja kakit kukkus...

Hülged, mu lemmikud! Kajakad, va rajakad, varastasid nende eest kalu, mis olid vees...

Vahi värki, ka Kati Toots käis tütrega loomaaias...

Need väiksekesed olid nii nunnud :)

Põsssaaa... Täiega üks lemmikpilte!

Terve põssapere!

Ahvid on ikka täielik komöödiateater!

Jääkaru jalutas päiksepaistes...

Üks kaamel oli küll juba vana-vana-vana-vanaisa rollis...

Nämm-nämm!

Naistemaailm ei tea, et püsti saab ka seksida?!

2010-06-28T09:26:00.004+03:00

Ma ei saa aru, mis konservatiivik ja imelik inimene seekord kirjutanud on, sest autor puudub, aga nii mööda ikka annab kirjutada.

Ilmselgelt pole autor ühtegi varianti, millest kirjutab, proovinud.

Kas oled unistanud seksist klassiruumis, rannas või lennuki tualetis? Seks ekstreemsetes paikades ei pruugi olla üldse nii ahvatlev, kui tundub.

Auto

Autodes seksimiseks on inimestel tavaliselt kolm põhjust: 1. Nad ei saa seda teha oma vanemate majas 2. Nad on petavad kedagi 3. Nad on koos hooraga. Ükski neist põhjustest pole vähemalt natukenegi ahvatlev või midagi sellist, mille poole keegi peaks püüdlma. Lisaks: kui sa just ei sõida Hummeriga, on autos väga vähe manööverdamisruumi ning autosalong läheb seksides lämbeks.

Mis mõttes ma peaksin olema armuke või hoor, et autos seksida? Äkki ma olen pikal autoreisil, magan telgis ja keset päeva ühest linnast teise tuleb isu peale… Olen sellepärast hoor? Ja loomulikult, pole autos nii palju ruumi kui telgis või hotellitoas või omas kodus, aga ei saa ka öelda, et see metsikult ebamugav oleks või veel enam võimatu.

Lennuki tualett

Inimesed räägivad Ühe Miili klubist nagu mõnest suurest saavutusest, mida nad kannavad kui aumärki. Lennuki WC on seksimiseks sama kehv nagu auto, ainult et seal on veel vähem ruumi ja kaasreisijad ei pea olema just imevõimetega, et aru saada, mida sa seal nii kaua teed. Pelgalt mõte, et lennuki tualettides pole korralikku äravoolu ja nad on tihti räpased, ajab iiveldama!

Ma ei kommenteeri, pole tõesti proovinud.

Videokaamera ees

On olemas põhjus selleks, miks porno- ja filminäitlejad saavad oma töö eest palka. Nende töö on seks vaatajatele ilusaks muuta. Kui sa arvad, et näed vahekorra ajal seksikas ja ilus välja nagu filmis, ilmselt eksid. Kas tahad tõesti end seksides näha? Teiseks on alati oht, et videod imbuvad kuskilt silmapaaride ette, mis neid näha ei tohiks. Sa ju tahad kunagi kuulsaks saada? Pane kaamera kinni ja jäta seksi filmimine professionaalidele!

Näidake mulle ühte ilusat pornofilmi! Ja kardetavasti ei muutu muidu kena kaaslane seksi ajal koledaks! Kellega te inimesed seksite?!

Pestes

Duššikabiinid on tavaliselt väikesed ja nii on seal sobilikke poose leida pea võimatu. Pealegi on seal kohutavalt libe ja nii võib vallatlemine kabiinis muutuda üsna eluohtlikuks. Võib ka juhtuda, et mees ei jõua sind sobilikku asendisse tõsta. Ja siis veel lubrikandi probleem. Kujuta ette, et haarad šampooni asemel libesti pudeli!? Halva soengu päev garanteeritud!

Kes hoiab libestit šampooni kõrval? Nii nagu šampoon ja balsam on kõrvuti, võiks ka libesti ja vibraator pigem öökapis kõrvuti olla. Ja muuseas, ka püsti on võimalik seksida!

Heina sees

Hein ei ole mitte ainult uskumatult sügelema ajav, vaid ka põrgulikult terav. Heinas püherdamine on umbes sama ebamugav kui klaasikildudel kõndimine. Kas sind ei heiduta idee, et seksid kuhja heina peal, kus rotid, hiired, nahkhiired, tuvid ja öökull on tõenäoliselt oma häda teinud?

Issand, miks nii palju mõelda?! Kui mulle keegi meeldib ja temaga asi heinapallil suudlemisest kaugemale läheb, siis vaevalt mul küll aega on mõelda mingitele nahkhiirtele ja öökullidele…

Rannas

Kas tuleb tuttav ette olukord, kui sa lähed randa, võtad suure teki kaasa ja laotad selle hoolikalt, et liiv ei saaks tekile tulla, aga sekund hiljem on kogu tekk ikkagi liivaga kaetud?
Seksides võib liiv minna kõikidesse ebasobivatesse kehaõõnsustesse võimalik ja see pole sugugi mõnus.

Esiteks tuleks võtta suurem tekk ja teiseks võib seksimise ajal vette kolida.

Lollid kommenteerijad ajavad oksele!

2010-06-25T08:17:00.003+03:00

Kohustuslik kommentaariring täna hommikul tehtud, tuleb tunnistada, et mul hakkab seest keerama, kui ma loen, mis ajuvabadusi kommenteerijad Õhtulehe veergudele maha jätavad.

Inimesed

a) Kirjutavad KÕIGE LOETUMA LOO ALLA, et see on kõige mõttetum lugu ja kellel seda vaja on – ometi klikivad nad tatt ripakil ja loevad hommikust õhtuni selliseid uudiseid, olenemata et see neid karvavõrdki ei huvita. Mida kuradit te loete siis, kellega Tõehetke-Veigo peol käis või kellega Taavi Immato kuskil aeles, ah?

b) Kommenteeritakse: „kusesin Viimsis, miks minust ei kirjutata“ – kommenteerija on täpselt samasugune mõttetu tüüp, nagu terve Eestitäis tõehetke-baari-jne staare. Ometi loodavad ka Viimsis kehakergendavad tegelased, et äkki jäävad siiski pildile. Muidu käiksid nad ju wc-s.
"no kui sa seal olid, siis miks sa ei kirjutanud, et see ja see amelesid või et see seal nuka taga kuses..." - see järelikult polnud antud momendil uudis, seepärast ei kirjutanudki. Ja arvestades minu jaanikäiku Pühajärvele, saaks sellise loo.. et hoia ja neela! Aga jälgige blogi (varsti raporteerin oma jaanikäikudest)!

c) Miks puutub minu kirjutatud loosse (olgu see siis huvitav või mitte, loetav või mitte), kui palju mina kaalun. Kaalun ma 51 või 71 või 101 kilo, mida see loo juures muudab?

d) Miks arvavad inimesed, et minu lahti lastes selliseid lugusid enam ei ilmu. Tuleb lihtsalt uus reporter, uue nimega, teise kehakaaluga ja kirjutab samasuguseid lugusid, sest eesti rahvale meeldib selliseid lugusid lugeda. Ja sellistel lugudel on tulevikku ainult seni, kuni neid loetakse!

Kuula lugu ehk Kuidas me suvehitti tegime

2010-06-19T21:51:00.010+03:00

Mõte teha singel sündis aasta alguses… Palju mõelda ei olnudki, tuli kokku saada, muusika leida, sõnad kirjutada, sisse laulda ja… plaadile panna.

Kuna teadsime lähemalt Peeter Kaljustet pöördusime oma mõttega tema poole, ta kiitis asja kohe takka ning ei heitunud ka selle peale, kui teatasime, et me tõesti ei oska laulda.

Saime temalt muusika. Alguses plaanisime lasta sõnad kirjutada, aga kuna neid ei tulnud ega tulnud, pidime ise ohjad haarama. Paar tundi istumist ja sõnade sobitamist ja valmis ta oligi. Loomulikult tuli seda siis veel ühest-teisest kohast kõpitseda, aga suurt vaeva see ei nõudnud.

Siis oli vaja saada stuudioaeg – see polnudki nii lihtne, aga ühel hommikul läksime tegime tunni ajaga oma laulmise ära.

See oli vähemalt minu jaoks märksa raskem kui sõnade mõtlemine. Ma ei oska laulda – pole seda kunagi eriti osanud ja mul pole mitte elevant kõrvale astunud, vaid terve perekond…

Meelis vehkis kätega ja näitas, millal ma laulma pean hakkama ja… ja siis jäime ootama. Kolm päeva hiljem saabus lugu. Kuigi minu hääl on räigelt moonutatud, on see parem kui originaal.

Kaily ja kõik tema sõbrad olid üles koetud, et sünnipäeval tuleb selline üllatus, et hoia ja neela.

Üllatus (ja meie esimene singel – ei julge öelda, et neid rohkem ei tule – juba on tellimusigi tulnud) oli selline:

TAHAD SEDA LUGU ENDALE HELINAKS? TÕMBA SIIT!

Meediakajastus:

Elu24: Seltskonnategelased salvestasid suvehiti

Gossip.ee: Seltskonnareporter Mari-Leen Albers ja fotograaf Meelis Tomson salvestasid suvehiti

Mille eest ma maksan?! Et kiirabi mind noomiks?

2010-06-17T08:03:00.003+03:00

Täiesti jõuetu viha tekib, kui lugeda lugusid inimestest, kelle töökohustus on hoolida ja nad seda ei tee. Fakk off, mida te töötate siis seal?! Mille eest ma maksan? (Kaudselt maksangi mina neile palka ju!) Selleks, et saaksin noomida - milleks sulle arsti, sa oled ju terve...

Ma saan aru, et on masu ja võib-olla palk on väike ja töö ei meeldi, aga seni kuni sa sunnid end hambad ristis tööle minema (mujal oleks parem töö ja parem palk, aga ei saa ju masu tõttu minna!), siis sunni end ka hambad ristis naeratama ja oma töökohustust täitma.

Mis kuradi mõttes ütleb kiirabiarst:

"Kell on kolm öösel, miks te, noored mehed, meile öösel kiirabisse helistate. Kõik normaalsed inimesed magavad praegu…

"Kõik näitajad on korras. Mida te tahate, mida me teiega peaks ette võtma? Rahustit olete juba saanud, mida veel tahate? Me ei saa siin ka öö otsa oodata, kuni teil parem hakkab," hakkas kiirabi käitumine üha selgemaid piire võtma.

Loe tervet lugu siit!

Issand, ma tean neid kordi ise, kui olen kiirabi kutsunud ja siis hakatakse samasugust jama ajama, et kõik on korras, milles probleem. Õnneks olen ma sama kange kui surnud juuksuri Oskar Voiti kaaslased, kes lõpuks mehe kiirabiga haiglasse saatsid.

Isegi mu vanaemal käis omal ajal kiirabi, tegi süsti ja ütles, et kõik on okei. Mu ema teatas, et ei ole okei, kuna olles inimesega 30 aastat koos elanud, tunneb ära, et kõik pole nii nagu tavaliselt.

Lõpuks võeti ka siis suure "hädaga" vanaema kaasa ja mõned tunnid hiljem suri ta kopsutursesse.

Fakit, mis kuradi inimesed meil töötavad – erialast haridust ka on või saavad lihtsalt tänu onule tööle!?

Lilleke, kus sa oled?

2010-06-15T00:17:00.000+03:00

Ma olen enda sünnipäevast saadik mõelnud ühe inimese peale, et kus ta on… Miks ta ei blogi? Miks ta viimane sissekanne jääb sõbrapäeva?!

Ma tean, ta oli haige. Kuid minu sünnipäeval pidas ta mind veel meeles ja Egiptuse päikese all Lillekese sõnum saada oli meeliülendav.

Aga enam teda ei ole – internetis – ma loodan, et ta on veel elus. Ma olen üks väheseid, kes teab, kes ta tegelikult on… Ses suhtes, et ta on hoidnud madalat profiili, aga mul õnnestus võita üks mäng, mille auhinnaks oli see, et ta paljastab end…

Nüüd mõtlen – äkki tegi ta seda teadlikult? Äkki ta tahtiski, et ma teaks kes ta on, et ma saaksin teda otsida kui vaja…

Ühesõnaga, ma ei tunnegi teda, aga ta ei blogi enam ja teades tema tervislikku seisundit, kardan halvimat…

Keegi teab midagi?!

Uued staarid on sündinud: Kailiis, Maria ja Victoria

2010-06-14T10:38:00.005+03:00

Tänases Õhtulehes (siin!) saavad sõna Saagimi mantlipärijaks pürgivad tibid, kes on endast nii heal arvamusel, et halb hakkab...

Kailiis Vares ning õed Maria ja Victoria Schneeberg, mida arvate Liis Lassist, Laura Kõrgemäest, Vändra-Avelist, Tõehetke-Lilitist ja teistest staaridest, kellest saavad võidu puhul sinu konkurendid?

Kailiis: Ei ole minu arvustada, kuna ei tunne isiklikult ühtegi neist.

Victoria: Mitte kellestki ei saa mulle konkurenti!

Maria: Vändra-Aveli ja Tõehetke-Lilit on labased 15-minuti-kuulsused, ülespuhutud meediatoodang. Eestile on vaja uut värsket liha, kellel oleks rohkem mõistust, välimust, nipsakust!

No palun! Pigem on need kolm tšikki tänases lehes 2-minuti kuulsusega mitte keegid. Lisaks... ei toimi ükski üritus, mis saab alguse Atlantisest ja kui Anu ise kohal pole/käi. Miks inimesed üldse ronivad sellistele (juba eos läbikukkunud) üritustele?

Soovitan: minge näitusele!

2010-06-09T17:26:00.002+03:00

Pool aastat seljakottidega Indias rännanud Taavi ja Getter käisid nii Goa kaunites palmirandades, Kerala džunglites, Himaalaja mägedes ning ka Rajastani kõrbes. Aasta alguses reisiti mõned kohad läbi ka lauljanna Lenna Kuurmaaga.

"India on fantastliselt mitmekesine maa, fotokaamera ette jäi palju ilusaid hetki, et on lausa patt nendest vaid kümme näitusele välja panna," ütles hobifotograaf Getter, kelle jaoks on see juba kolmas isikunäitus.

Näitus on avatud alates neljapäevast pubis Hell Hunt ja seda kuni kaks kuud. Kõigil huvilistel on võimalus pilte ka osta.

Toidumürgitus – kuidas sellest lahti saada?!

2010-06-08T07:29:00.001+03:00

Täna on viies päev, kui kõht ikka veel pakitseb valust. Reedel sai kõik alguse.

Esimesel päeval oli nii hull, et magada ka valust ei saanud. Lihtsalt vähkresin voodis edasi-tagasi, tõmbasin neli neljasajast ibumaxi sisse, et Solarise katuseparki avama minna. Juba enne lõppu tundsin seal taas valutorkeid, kannatasin ära.

Seega: Ibumax ja seedimisvastane rohi ei aidanud – need lihtsalt ei seedinud ära, et toimida!

Laupäeval oleksin pidanud mitte midagi sööma, aga füüsiliselt tunned nälga ja vajadust ja ikkagi sööd – terve päev tarbisin apelsinimahla, see oli enamvähem – kõht tundus suht täis ja valutas ainult natukene. Õhtul oli kõht tühi, ostsin ühe sajaviljakukli, banaani ja mahla – kõht hakkas momentaalselt jälle valutama.

Seega: kuklid ja banaan oli vale valik!

Pühapäeval olid meil külalised ja süüa tuli vaaritada mitu käiku. Süüa teha mulle meeldib ja kui ma seejuures süüa ei saa, pole viga. Hoidsin end tagasi ja võtsin kõike minimaalselt – üritasin vältida rasvast ja raskesti seedivaid asju… Õhtul oli ikka sitt.

Seega: oleksin pidanud söömata olema!

Esmaspäeval oli jälle sama jama – kõht valutas, nälg oli… Ja uudis: meid kõhuvalutajaid oli nüüd kaks. Kulistasin vett, et kõht täistunde tekitaks. Julgesin süüa saia ja keedetud keelt (ei tohiks olla eriti rasvane jne). Kaks võileiba = kõhuvalu. Terve päev olin praktiliselt teki all ja üritasin magada, kaks korda isegi suigatasin… Õhtul oli jälle nälg. Proovisin uuesti süüa, ikka valutas…

Kokkuvõtteks: täna on viies päev ja ärkasin taas kõhu valuga. Ma ei tea enam, mis aitab või mis mitte. Kõht valutab, nälg on, tööd peab tegema… Mõtted on hajevil ja kogu aeg vasardab peas: kuidas kõhuvalust lahti saaks...

PS. pimesoolt pole mul juba enam kui 10 aastat, nii et sellest mul kõht ei valuta. Samas ma ei tea, et toidumürgitus nii kaua kestaks…

Krt küll, mul pole aega olla haige!

MoeDepoo: kollektsioonid super, korraldus olematu

2010-06-06T23:43:00.010+03:00

Laupäeval väisasin siis noorte moeloojate üritust MoeDepoo, kus suur hulk noori oli oma kollektsioone näitamas, ent korraldus jäi alla igasugust arvestust.

Arvestades nende blogi, millega enne üritust end kurssi viisin ja korraldajatega, kellega suhtlesin, jäi mulje kui ühest väga tõsiseltvõetavast üritusest. Vahetult enne algust karjus mingi tibi: „Andres või Mattis, tulge kohe üleeeees!!“ Tegemist oli naispoolega õhtujuhtide duost, kes oli juba enne ürituse algust pea kaotanud ja oli totaalses paanikas. Selline avalik karjumine oli igatahes esimene miinuspunkt.

Üritus oleks pidanud juba käima, kohal oli kaks žüriiliiget graafik Olivia Verev ja modelliagentuuri Baltic Models esindaja Victoria Kass – nendega ei tegelenud keegi, istusid esimeses reas, üks ühes, teine teises nurgas… Ei mingeid kollektsioone tutvustavaid tekste ega märkmeteks tegemise pabereid… Victoria ajas siis ise endale välja pastaka ja tüki paberit.

Vaheajal teatasid korraldajad, et issand-issand, keegi lasi kõik ettevalmistatud paberid lava tagant rotti.

Kui lavale astusid õhtujuhid, oleks tahtnud maa alla vajuda. Mida juttu, mida liikumine – kohutav! Minu meelest polnud kummalgi aimu, kuhu nad on sattunud, keda või mida nad tutvustavad ja kogu õhtujuhtimine oli läbimõtlemata ning nende omavahelised naljad, mis oleks pidanud tuju tõstma, viisid kõik meeleolud alla nulli.

„Kuuled, vä? Kas sa tead, kes nüüd lavale tuleb vä?!“ Selline ei ole õhtujuhtimine!

Paremalt oleks mõjunud ka see, kui üks neist oleks kuskil lava nurgas lihtsalt kollektsioone tutvustanud. Aga nad ei olnud isegi teadlikud, kes või mis lavale järgmisena tuleb. Uskumatu!

Lisaks käis naispool laval pidevalt publiku poole seljaga, kalpsas ringi nagu hobune oma kontsadega ja jättis väga ebasümpaatse ja ebakompetentse mulje.

Kuna tegemist oli moeüritusega, eeldaksin ka õhtujuhtidel maitsekaid riietusi – ei heida ette ma värvivalikut, vaid riiete istuvust.

Palun, naised, ärge kandke odavaid sukki ja jubedast riidest kleite, mis vastu teie sukki kisuvad.

Ja kui näete, et selline asi juhtub, siis a) tehke sukad märjaks (ajab elektri välja) või b) võtke sukad ära :)

Kollektsioonid oli väga lahedad, omanäolised ja stiilsed, kuid iga kord kui õhtujuhid lavale tulid, kiskusid nad kollektsioonidest lakke viidud emotsioonid alla.

Teiseks häiris see, et modellid jooksid. Rääkimata sellest, et fotograafid korralikult pildistada ei saanud, ei jõudnud minagi mõne riide puhul hoomata, millega tegemist, sest modell lihtsalt kõndis lava otsa ja kohe tagasi. Poseerige!

Kolmandaks, mis imelik komme see on, et modellid tulevad pärast laval käiku saali „kaasa elama“ – konkurente vaadatakse peaproovis või ollakse üle ja ei vaadata üldse. Artisti koht (sel hetkel kui modell osaleb lavašõul on ta artist) on lava taga!

Neljandaks, miks lahkusid moeloojad ja modellid enne võitjate väljakuulutamist ja miks vahetati riided ära enne lõppu? Võidu kollektsioonid peaksid taas laval sammuma, mitte, et ma pean meenutama, kes see nüüd võitis. Mina pole žüriiliige, et teada!

Lisaks korraldusest – vähe sellest, et žüriil puudusid igasugused märkmete tegemise võimalused ja ülevaated kollektsioonidest, pidi abivalmis fotograaf neid aitama – näidates oma kaamerast sortimata tuhandet pilti, kes oli kes.

Kui valida tuli parim mees ja naismodell, siis läksid õhtujuhid ja korraldajad paanikasse – issand, kes need veel on.

Pärast üritust helistasin korraldajatele, et kontrollida võitjate õigust, kuid nad ei teadnudki, kes võitis. Täna õhtul kella kuue ajal oli laekunud meil, kas nad saavad kuidagi aidata. Oh, ei, online toimib kohe, mitte päev hiljem – siis pole see enam uudis.

Žürii arvamus minu lemmikuga ei ühtinud, kuid võitjaks (vanemas kategoorias) sai tõesti selline kooslus, kes seda vääris. Noortel on annet ja edasiarenemisruumi.

Kokkuvõtteks – olen käinud mitmetel NOORTE moeüritustel, kus korraldus on olnud super või kui asi tundub lootusetu, on end kätte võetud.

Tahan siinkohal eriti kiita Moeparki korraldajatiimi (kes tõesti on suurem kui lavalt läbi käinud modellide arv) ja Roosade Kääride korralduspoolt – nendel üritustel pole ma iialgi pidanud pettuma. Korraldus on super, esinejad super, õhtujuhtidel asjad peas ja teavad, mida ja miks nad teevad.

Moeloojatele tuult tiibadesse ja loodetavasti saan mõnega neist veel koostööd teha!

Galeriid üritusest näeb siit!

Aga mulle endale meeldisid kõige enam meremehestiili riided (kuigi seda joont oli mitmes kollektsioonis, meeldis enim esimesena laval olnud variant):

Natuke Tallinn Dollsi meenutav kollektsioon meeldis:

Meeldis futuristlik looming Kristiina Purgalt, kelle nööbikollektsiooni oleme ühes Õhtulehe online-intervjuus (vaata siit!) Lenna Kuurmaa seljas kasutanud:

Veel meeldis Alina Tubli kollektsioon:

Eriti kohutav oli aga bikiinimood - tähendab bikiinid ise olid lahedad ja šõu oli äge, aga miks nad end kuldseks mökerdasid? Peaproovis olid nad õlised, see oli juba kole, finaalis kuldsed - kohutav! Ja osasid "modelle" vaadates jäi mulje, justkui töötaks nad mitte päeviti vaid öösiti...

Leeenaaa!

2010-05-30T01:21:00.001+03:00

Kuigi see polnud mu lemmik, kuna olen sellest loost tüdinenud, oli see ikkagi väga hea lugu. Ja ikkagi eestlane!
Järgmisel aastal võtan ilmselt mais puhkuse...

Eurovisiooni eel: 7 tundi finaalini, 10 tundi võitjani

2010-05-29T14:26:00.001+03:00

Täna on siis suurpäev. Eurovisiooni finaal!

Loomulikult on mul omad lemmikud, kelle võidule pöialt hoian. Täna lisandub viis igal aastal finaalis olijat – läinudaastane võitja Norra (kellel on taas jumala normaalne lugu), Suurbritannia (kellel on ka täiesti arvestatav lugu), Saksamaa (minu jaoks ära leierdatud lugu, sest vaatan tihti Saksa kanaleid ja sealt tuleb see hommikust õhtuni), Hispaania (üldse ei meenu, nagu poleks kuulnudki) ja Prantsusmaa (kellel on totaalne suvehitt, aga minu meelest mitte Eurovisiooni lavale).

Poolfinaalidest pääsesid siis minu lemmikutest edasi: Moldova, Portugal, Valgevene, Serbia, Belgia, Albaania, Island, Gruusia, Iirimaa, Küpros ja Taani.

Need olid siis lood, mis meelde jäid ja meeldisid. Neile hoian ilmselt ka pöialt, kõige enam aga Islandile, Belgiale, Küprosele, Taanile ja Portugalile. Soovides aga, et fännid järgmisel aastal soojale maale saaksid, hoian pöialt Küprosele ja Portugalile :)

Eurovisioni II poolfinaal: kas minu lemmikud pääsesid edasi?

2010-05-27T23:42:00.003+03:00

Teisipäeval pääses seitse lemmikut edasi. Täna mul nii palju lemmikuid polegi.

Taani – no tõeline eurolaul. Kümme punkti kümnest!

Holland – absoluutne kullafond. Mis mõttes 20 aastat vana šlaager? Jumala tuus, meenutab täiega algusaastate särtsakaid võitjaid (1969 Inglismaa, 1975 Holland, 1984 Rootsi…).

Küpros – ilus mees, ilus ballaad, nagu teisipäevane Belgiagi.

Gruusia lugu on ka täiesti arvestatav, olenemata, et D&G kleidile ja Michael Jacksoni kunagisele koreograafile pöörati rohkem tähelepanu…

Veel meeldisid – Leedu, Iirimaa, Bulgaaria (meenutas esinemisstiililt Rolf Juniorit), kuigi ma häält neile ei annaks.

10…9…8…7…6…5…4…3…2…1 The lines are closed…

Ja finaali pääsesid: Gruusia, Ukraina, Türgi (neid on ka terve ilm täis, nagu venelasi. Piisab, kui Saksamaal elavad türklased helistavad - neid on seal ligi 4 miljonit), Iisrael, Iirimaa, (no kuulge, Küpros, Holland, Taani...) jehhuuu! Küpros, Aserbaidžan, Rumeenia, (kaks jäänud, Taani ja Holland?!)... Armeenia, Taani.

Sobib!

Eurovisioon vol2: keegi ei anna Venemaale häält!

2010-05-27T09:29:00.001+03:00

Kui ma esimest poolfinaali vaatasin, siis arutasime just, et kes annab Venemaale hääle, nii õudne laul. Teadsin aga juba siis, et ta saab kindlasti edasi, sest venelasi on terve maailm täis ja kõik nad helistavad vigaseks. Noh, nagu mina Saksamaal Eesti pooltki.

Aga täna selgus minu jaoks ikka midagi eriskummalist. Eesti žürii (lauljatar Gerli Padar, poliitik Imre Sooäär, reklaamiguru Olav Osolin, helilooja Priit Pajusaar ja laulja Evert Sundja) andis maksimumpunktid Venemaale. No palun vabandust, aga oleks midagi paremat neilt oodanud.

Ma ei teagi, kes seal žüriis peaks olema, et hääled normaalselt jaguneks. Antakse ikka poliitiliselt neid hääli, selle mõttega, et issand, kui me Venemaale maksimumi ei anna, siis lüüakse Viru tänaval aknad sisse.

Mis mõttes oli Venemaal muhe lugu?

"Sellepärast, et see eristus selgelt, oli muhe lugu. Mulle selline omapärane huumor meeldib. Võib-olla oli loos ka see võlu, et kui me oleme alati harjunud nägema, et venelastel kuskilt ronib klaveri seest välja üllatusbaleriin ja muusikavälised trikid ületavad juba mõistuse piire (mis ei ole küll iseenesest halb), aga seekord tulid nad välja staatilise, kuid stiilse asjaga," põhjendab Pajusaar oma valikut Õhtulehes.

Lisaks oli täna hommikul uudis Postimehes, et Venemaalt Eestisse kolijaid on kordades rohkem kui siit minejaid. Miks neid lastakse siia kolida? Neid on siin esiteks piisavalt ja teiseks võiks/peaks sisse laskma neid, kellel riigikeel juba suus. Muidu tulevad jälle siia ülbitsema, nagu terve Eesti neid täis on.

Venelased on kohe sellised agressiivsed. Eile käisin Kalev Spas ujumas ja tuli siis mingi isa oma kahe lapsega, üks laps oli umbes 16 ja teine 6. Vanem ajas väiksemale vett silma, see kukkus pillima nagu eit ja isa läks jumala marru.

Ma kujutan ette, et kui eestlane ütleks: kurat, miks sa pidid nii tegema, kõlab see kordi leebemalt kui venelane ütleb: „nahhui sa pidid praegu nii tegema, ah?“

Jätkudes euroteemadel, siis taaskord ajas mul harja punaseks see Robin Juhknetal, kes tunnistab silmagi pilgutamata, et neid see Eurovisioon ei koti ja nad ei läinudki finaalikoha pärast sinna rebima. „Me ei panustanudki sellele“ oli Robini esimene kommentaar Õhtulehele finaalipääsuta jäämise kohta. "Eurovision pole piisavalt küps meie jaoks!" leidsid poisid üksmeelselt.

No mida veel? Malcolm Lincoln pole bänd Eurovisioni lavale. Ja põhiline, nad ise arvavad, et tegid räige ma-ei-tea-mis-asja-endale, et osalesid, tegelt ei teinud sittagi. Tahaks teada, mitu plaati nad maha müüvad? Kaks, mis ise ostavad? Ilmselt tehti tiraaž ka juba 100 000, panustades finaalile ja jumal teab millele. Fall! :D

Täna õhtul siis teine poolfinaal, eks kirjutan nagu teisipäevalgi, oma lemmikud ja edasipääsejad. Laule pole kuulanud ning kõik on tänaõhtune avastamis-meeldimisrõõm.

Eurovisiooni I poolfinaal: kas mu ennustus läks täppi?!

2010-05-25T23:39:00.003+03:00

Uuh, olen end ametlikult sel aastal Eurovisioonist tagandanud ja üle pika aja kokteili limpsides lihtsalt vaatan telekast laule. Suhteliselt esmakordselt kuulsin täna neid.

Moldova esimene lugu on päris särtsakas ja võiks täitsa edasi pääseda.

Eesti lugu, palun vabandust, ei meeldi mulle algusest peale. Mul pole meie poiste vastu midagi, aga ma olin täie sajaga Lenna poolt ja ma ei suuda seda laulu taluda.

Serbia Milan(a) on päris särtsakas ise ja lool ei ole ka viga. Ja tuleb tunnistada, et selline meesnaine on varasemalt (aastal 2007 – Maria Serifovic) Eurovisiooni võitnud…

Belgia kutt oma kitarriga on nunnu. Meenutab mulle küll naljalugu „Dear Penis“ aga ta on aus ja siiras ja armas.

Malta lugu meeldib. Tugeva häälega lauljanna, aga häirib, et need tiivad laulja selja taga kohe kõrgele ei tõuse ja sellise pooliku mulje jätavad.

Albaania lugu, mis pidi Britney Spearsi „Womanizerile“ sarnanema, on särtsakas, võiks edasi saada, aga täna ei midagi erilist mu jaoks.

Portugalil on kindlasti üks kõige ilusamaid ballaade (kuigi ma pole teise poolfinaali laule kuulnud veel) ja on kindlasti üks minu favoriite.

Valgevene refrään on hea, aga üldmulje jääb kesiseks.

Island peab lihtsalt edasi saama ja see lugu võiks tänase seisuga võita. Täielik europop ja suurepärane käimatõmbaja.

Your votes are being counted right now…

Ja finaali pääsesid: Bosnia ja Hertsegoviina (hakkab peale, nagu alati... Jugovision goes on...!), Moldova, Venemaa, Kreeka, Portugal, Valgevene, Serbia, Belgia, Albaania, kamoon... nüüd peab olema Island... ja viimane, kes finaali pääseb... jeeeee, Island!

Oksjon läks käima!

2010-05-09T23:21:00.004+03:00

Oksjon, kus kuulsuste re-disainitud riided müüki paisati, on alguse saanud ning kolmapäeval see lõppeb... Minge tehke pakkumisi - SIIN!

Ostke näiteks mu kampsun ära või Kaia Triisa pluus või Meelis Tomsoni mantel või... või... või...

Minu maitserohelise peenar akna taga

2010-05-09T14:22:00.006+03:00

Kuna mul siin on mõni minut aega, enne kui mind peale võetakse ja me emadepäeva tähistama lähme, kirjutan kuidas minust aiandushuviline sai.

Paari päeva eest otsustasin külvama hakata, tegelikult oli mõte juba varem ja mõned seemnedki ostetud, kuid reedel võtsin end kätte ja möllasin mulla ja seemnetega.

Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis külvasin basiilikut, murulauku, salatit, ruccolat ja peterselli.

Jah, ma külvasin need kõik ühte kohta ja ma ei hakka neid harvendama ja muud möllu tegema.

Lihtsalt tegin endale ühe rohelise kasti, mille tahan panna köögi akna taha kasvama. Mitte niivõrd selleks, et hakata neid kasutama, vaid et ilus on. Ja no supi peale kannatab sealt peterselli võtta küll.

Tegelikult peaksin vist hoopis magamistoa akna taha panema, sest seal on päike. Kas keegi teab, kas nad vilus üldse ei kasva, isegi kui soe on?

Praegu on nad köögiaknal, sees pool veel.

Käisin laste turvakeskuse heaks re-disainimas

2010-05-07T10:19:00.006+03:00

Käisin teisipäeval ja neljapäeval vanalinnas Hausti poes, kus tuntud inimesed re-disainisid riideid, mis pannakse lähiajal Facebookis oksjonile. SIIN!

Raha antakse Tallinna Laste Turvakeskusele, kus seda kasutatakse tänavu üheksandat klassi lõpetavate tüdrukute riiete ostmiseks.

Heategevuslikus aktsioonis panid käe külge:

laulja Koit Toome ja meikar Kaia Triisa (tegid särtsakate lipsukestega särgi)

ettevõtja Tiiu Järviste (tegi väga khuuli mantli), Martin Saar (tegi kaks särki, ühe maalis)

lauljanna Iiris Vesik (tuli esimesena ja lahkus viimasena ja mässas oma särgiga ikka omajagu)

näitlejanna Karin Rask (tegi pluusi)

kulturist Argo Ader, keda abistas naine (valmis said pluusi)

laulja Uku Suviste (retsis teksaseid ja kleepis särgile kivikesi)

stilist ja moeblogija Liisa Ennuste (möllas roosa kleidiga)

fotograaf Meelis Tomson (tegi nööbimantlit)

ja mina (kaunistasin kampsunit)

Kas kuulsused mäletavad mind?

2010-05-06T08:43:00.006+03:00

Pealkiri on muidugi natuke eksitav, sest ma ei pea silmas, kas kuulsused mind täna mäletavad ehk et kas Liis Lass või Margus Vaher teab, kes ma olen.

Tuleb tunnistada, et kaks aastat meediamaastikul on tõesti teinud selle, et suur osa meelelahutustegelasi mind teab. Ja väga palju on ka neid, kes ei tea. Aga hakkasin seda blogisissekannet kirjutama hoopis teisel teemal.

Milliste kuulsustega ma olen tutvunud enne, kui ise Õhtulehe-Mari-Leenuks sain?

MINU PINALIS SOBRAV NINJA-MAARJA

Kui ma käisin teises-kolmandas klassis, siis minu muusikaõpetaja oli Vanilla Ninjast tuule tiibadesse saanud Maarja Kivi (-Meriste), nüüdse artisti nimega Marya Roxx, ema.

Ma mäletan, kuidas ma Maarjat silmaotsas ei sallinud. Jah, siis kui ma olin umbes kaheksa aastane. Ta ema vedas teda pidevalt kooli kaasa – ma ei mäleta, oli ta siis lasteaia- või esimeseklassiealine – igatahes passis ta alati mu muusikatunnis ja tihti juhtus, et ta pressi end minu laua taha istuma ja asus siis mu pinalis sobrama jne.

Oi, kuidas ma teda üldse ei kannatanud ja tuleb tunnistada, et see ebasümpaatia on siiani säilinud, kuigi ma ei ole teda aastaid näinud või temaga mingilgi moel kokku puutunud.

KOIT TOOMEGA TIVOLIS

Mu pinginaabri naaber oli Koit Toome. Ma ei teadnudki temast algul midagi, kui pinginaaber tõi mingi musta-roosa-valge kirju Code One’i plakati ja kasseti ja kui me kuulasime lõputult Koitu.

Olles varases puberteedieas, ei osanud ma veel fänniks hakata ja minu jaoks oli jumala normaalne, et pärast kontserti Koit meid kallistas ja me koos tivolis käisime.

Ma mäletan ühte kontserti, kus Koit esines ja ma lava kõrvale läksin, kust ta alla tuli ja me kallistasime ja noored tüdrukud läksid segaseks – jooksid meie poole: „Ma tahan ka kalli, mina ka, mina ka…“

Seda ma enam ei mäleta, kui paljusid tüdrukuid ta siis kallistas, aga me läksime koos tivoli kontserdi järel Easy Jeti peale sõitma. Ma mäletan, kuidas üldse polnud hirmus ja Koit kiljus nagu väike laps rõõmust ja õnnest ja pisikesest hirmust.

Kusjuures ma olen kunagi üritanud seda Koidule meenutada, umbes aastat seitse tagasi. Midagi ähmaselt talle isegi meenus. Täna ta ei mäleta ilmselt tivolist midagi, aga mind ta teab küll.

NELE-LIIS VAIKSOOGA RANNAS

Ma eeldan, et see oli kuuendas klassis, kui mu klassikaaslased natuke vahetusid ja minu pinginaabriks sai blondipäine Annika, kes elas koolist vaevu paarisajameetri kaugusel ja kelle maja vastas elas Nele-Liis Vaiksoo. Siis polnud ta veel keegi – lihtsalt ETV lastekoori laulja.

Mäletan ühte suvalist päeva, kui me läksime kõik koos randa. Nele-Liis tuli ka meiega. Ma ei mäleta sellest rannas olekust enam suurt midagi, aga ma tean, et Nelku oli kaasas ja hiljem ma hakkasin teda alati telekas ära tundma. Tema ilmselt mind kui suvalist Annika klassiõde ei mäleta.

DJ CRITICALIGA KODU MÄNGIMAS

Oma lapsepõlvesõbraks võin nimetada ka DJ Criticali, kes osalenud mitmetes muusika-projektides, värskeimaks HU?; Heidy Purga elukaaslane (minu andmetel ka täna veel).

Kuigi meil oli tänaval rahvas jagunenud gruppideks, siis Bert oli ühes neist gruppidest, kelle onn oli meie kõrval ja põhimõtteliselt võib öelda, et olen Berdiga kodu mänginud.

Ja lõputult samadel sünnipäevadel käinud :)

MARVI VALLASTEGA ÕUNARAKSUS

Oli taas suvi, mille veetsin Saaremaal. Käisime päeval ikka rannas, nagu kombeks ja meie seltskonnas ehk siis minu Saaremaal elava sugulase gängi kuulus ka punapäine Marvi Vallaste.

Tal oli noorem õde ka, mäletan kuidas nad mulle räigelt meeldisid, kuna neil olid punased juuksed ja tedretäpid. Kuna ma alati väikestega suhtlen rohkem kui suurtega, siis sain Marvi õega sõpsiks.

Aga õhtul ei lubatud väikest Birgitit õue, mina aga võisin minna, vanemad olid ju Tallinnas. Ja siis me käisime Kärlal õunaraksus. Mingis jumala mõttetus kohas kuskil suure maantee ääres, aga jah, ma käisin koos Marvi Vallastega õunaraksus.

MARI-LEEN RUUDUS

Oletatavasti käisin ma 10ndas klassis ja arvutitunnis hakkasin guugeldama enda nimelisi tüdrukuid. Mäletan, et leidsin Elva koolis käiva Mari-Leen Kaselaane ja kirjutasin talle, et ajee, me oleme nimekaimud ja jube äge värk.

Aastaid hiljem kohtusime ETVs kui ta Suntribe’ga „Eurolaulule“ kandideeris. Ta tuli mu juurde ja küsis, kas mina olengi see Mari-Leen, kellega ta kunagi kirjavahetuses oli… Tõsi, siis meenus ka mulle, et oli tõesti mingi Elvast pärit Mari-Leen.

Mäletan, et tegime veel ETV ees koos pilti – Mari-Leen ruudus!

Ja kunagi mingil ajahetkel suhtlesin ma meili teel, jumal teab, mis põhjustel Marta Vaarikuga.

Ma ei mäleta, miks me suhtlesime või kui pikalt või millest, aga ma tean, et me olime kirjavahetuses.

Ja mu lasteaiakaaslane oli näitlejanna Mari-Liis Lill, ilmselgelt tema mind ei mäleta, aga mina teda küll. Ja mu klassis käis Giovanni Sposato eksnaine Kati Veerme, kes nüüdseks on nime teinud moeloojana.

Kindlasti on keegi veel, aga praegu ei meenu.

NÕME! Teenida surnud lapse pealt!

2010-05-06T07:56:00.002+03:00

Lugesin just Järva Teatajat, kus kirjutatakse läinud reedel õhtul mõnisada meetrit enne koduväravat auto rataste all hukkunud 19aastasest Marie-Helenist.

Hukkunud neiu ema Leili Pruuni ettepanekul ja sõprade heakskiidul on EELK Pilistvere kogudus avanud sihtotstarbelise konto (Swedbankis a/a 221049592073, selgitus: Marie-Helene unistuste fond), et aidata perekonda. OK!

Eilse seisuga oli fondi laekunud ligi 18 000 krooni. OK!

Fondi esmaeesmärk on aidata perekonda - Marie-Helene unistus oli kodus saun korda saada. NOT OK!

Iseenesest on ju valik minu, kas ma toetan või ei, kas ma kannan raha või ei, kuid hetkel kõlab see küll nagu surnud lapse pealt teenimine - võtame veel viimast mida saab!

Kas te vutti olete söönud?

2010-05-05T23:17:00.002+03:00

Pisikeste vutimunadega on ilmselt paljud maiustanud, aga kas te vutte ka söönud olete? Teate millised need välja näevad?

Käisime täna õhtul Selveris ja vaatan mina, miskit grillitud tibud, koivad püsti... Hoopis grillitud vutid - 39.90 EEK tükk. Kilohind suisa 332,50 EEK.

Aga kuna pärast kella 22 on Selveris kõik soesöök odavam, siis linnuliha oli 49.90 EEK kilo, mis tähendas, et ostsime kohe vutte. Neli vutti läks maksma 22,26 EEK. Saate aru nagu, muidu oleks neli vutti 160 EEK maksnud.

Ja vutid on head! Väga nämmud - igastahes parem kui kana, kalkun, part ja muud lendavad ollused. Ma hakkangi nüüd õhtuti Selverisse jalutama... Ikka vutijahile!

Njämmmm!

Palju nodi supersoodsalt

2010-05-03T23:00:00.005+03:00

Kuna olen viimase viie aasta jooksul mitu korda kolinud, siis olen aru saanud, kui palju mul on tegelikult nodi, millest ma igapäevaselt puudust ei tunne…

Iga päevaga muutub taaskasutus üha populaarsemaks. Seetõttu otsustasin oma vanas kodus natuke sorteerimist teha, samuti praeguses kodus – asjad ei mahu lihtsalt ära… Panen müüki hulga asju, plaatidest ja DVD’dest riiete ja jalanõudeni.

Olen ise suur täikal käia ja kokkuostja – just fotosessioonide tarbeks ja hea meel on saada odavalt huvitavaid asju. Tulge tšekkima ehk leiate ka midagi, mida näiteks taaskasutada hoopis teises vormis. Annan asjad ära põhimõtteliselt ilma rahata.

8. mai kell 10 võib mind (ja mu sõpru) leida Telliskivi Loomelinnakust, kus toimub igalaupäevane täika.

Kuna minu jaoks pole oluline saada selle eest palju raha, vaid asjadest lahti, on hinnad eriti soodsad. Kohapeal võimalik ka tingida :)

Müüki paiskan hulga asju:

• plaate, mida pole aega olnud kuulatagi (10.-)

• Eurovisioni fännid tulge kohale – hunnik Eurovisioniga seotud plaate-singleid (5.- tk)

• DVD’sid, mis korra vaadatud (10.- tk)

• raamatuid, mida pole jõudnud sirvidagi (15.- tk)

• särke – nii meeste kui naiste omi (10.- tk)

• pükse – lai valik teksaseid (25.- tk)

• muid riideid, rihmasid, lipsusid…mis hetkeajel kokku ostetud, ilma, et neid vaja oleks (alates 1.-)

• jalanõusid, mida olen mõned korrad kandnud (25.- tk)

• ehteid, aksessuaare ja muud nodi (5.-).

Lisaks ka lai valik meestetooteid (mida täikal alati napib), samuti soodsate hindadega.

TASUTA: seame sisse ka tasuta asjade kasti – sealtki võib ühtteist leida.

Igale üle 456 krooni ostu sooritajale TASUTA FOTOSESSIOON – sisaldab meiki, stilisti teenust ja pildistamist, kaua kulub!

Näeme kirbukal!

Veelkord matslikest unistuste printsessidest

2010-04-29T10:22:00.004+03:00

Ma olen varem kirjutanud, et sel aastal on häbi vaadata seda saadet.

Aga tegelikult mulle meeldisid Maris ja Agnes. Agnes on esiteks ilus ja teiseks selline siiras ja armas. Marist ma tundsin varem, kuidas ta sai mulle mitte meeldida. Kuigi noh.. vaadates... tuli vahel muie suule küll.

Eilne aga tõestas veelkord, et meie printsessikandidaatidel puuduvad isegi elementaarsed teadmised. Eriti kahel allesjäänul.

Kes siis sedasi šampuse klaasi hoiab, ah? Dimi vähemalt oskab!

Anu Saagim blufib!

2010-04-28T10:03:00.002+03:00

Ma ei ole teab kui kaua kirjutanud. Vahepeal on olnud mitmeid mõtteid, et oh, kirjutan sellest või sellest. Aga aeg on liivana käest pudenenud.

Olen tahtnud kirjutada maapidudest, Anu Saagimist, Loomelinnaku täikast ja veel sajast asjast.

Anu Saagim peksab segast

Teate, mulle on Anu Saagim kogu aeg väga meeldinud ja ma olen just imetlenud tema julgust teha lollusi ja olla bravuuritar.

Aga nüüd… pärast seda ahistamislugu, ma olen natuke pettunud. Ma ei saa aru, mis sel Saagimil hakkas, et ta üks hetk lihtsalt Kerdo Möldrit laimab.

Ma tean, 101%, et Kerdo pole talle endast nilbeid pilte saatnud. Ma tean, kes tegelikult saatis. Ei, see polnud mina :D

Ma tean, et Kerdo on isemoodi mees. Inimene, kes tahab meedia tähelepanu ja seda natukene saades läheb pöördesse. See on jumala normaalne. Iga teine staarihakatis, tahab seda samamoodi. Näiteks Vaido Neigaus või Lauri Pedaja. Pole vahet – neil on vaja meediat, et elus püsida.

Kurb on vaadata, kuidas Saagim on nüüd ühe inimese võtnud ja tema ümber lihtsalt sitta keerutab.

Maapeod rajumad kui pealinnas

Olen enne Õhtulehte tööle asumist ja ka tööalaselt väisanud sadu pidusid, kuid selliseid nagu maakohtades pole ma enne näinud.

Esimene kogemus oli läinud aasta suvelõpul Põlva ööklubis Life. Helistasin, et oleksime tulemas ja kajastaks kohalikku pidu, seda enam, et oodata oli stripipidu.

Kohale jõudes kummardati ette ja taha: „Oo, Õhtuleht, tulge siia, anname teile eraldi saali, mida juua soovite…“ Kui alguses manitseti meid kirjutama ilusat lugu ja tegema ilusaid pilte, siis paari tunni möödudes öeldi: „Tehke mis tahate, peaasi, et teete!“

Pidu oli täiesti normaalne, stripp natuke vulgaarne, rahvas maalt ja hobusega, aga lõppkokkuvõttes sai normaalse galerii. Vaata siit!

Teist korda sattusin maapeole paari nädala eest, kus tee viis mind õhtuhakul Mustlasse Tünni Kõrtsi, seal esines ansambel Respekt, ning nendega koos sai teekond ette võetudki.

Kartsime, et läheb löömaks ja pudelitega loopimiseks ja õiendamiseks, aga ei midagi. Rahvas oli siiralt õnnelik, et neil elus artistid laval olid ja uskumatu, aga nad teadsid suuremat osa Respekti lauludest peast. Mina näiteks ei tea.

Noh, üks kutt visati küll kõrtsist välja, aga ega ta koju läinud, istus kõrtsi ette trepile maha ja nautis pidu edasi. Vahet pole, et üks tüüp aknast sisse ronis, et piletiraha mitte maksta. Suva sellega, et osad tibid olid nii kinni, et tantsuplatsi asemel õues jalga keerutasid. Pidu oli täiesti normaalne ja kohapeal sai veel hommikutunnilgi süüa osta.

Palju on jäänud kajastamata

Viimane pidu oli Rakveres, mis kujunes eriti rajuks. Pipragaas levis siseruumidesse – rahvas köhis, aevastas ja pühkis silmi. Klaasid lendasid süütute inimeste suunas, õnneks suuremaid vigastusi ei olnud. Peopaiga ees aeti inimene auto alla.. Tõeliselt raju.

Ja siis tulid stripparid. No andke abi. See oleks sama õudne, kui mina hakkaks strippama. Kas nad siis tõesti nii palju ei teeni, et solaariumis jume peale võtta või tselluliidivastast kreemi osta.
Tšekkige galeriid siit!

Šampus pritsiti küll rahva sekka, ent osa tilkus ka lavale, mis ilmselgelt polnud puhastusmoppi juba nädalaid näinud. Neiud olid porised kui mööda lava aelesid.

Loomulikult, pole selline pidu igapäevane, aga just siis juhtusin sinna mina – loomulikult ma kajastasin seda ja loomulikult on kõik vihased, eesotsas Farmi-Gabrieliga, kes ei saanud suures melus arugi, et teda klaasiga loobiti. Või mängib ta lolli?

Ja siis ütleb mulle Gabriel, et pärast selliseid lugusid, ei lasta mind enam klubisse sissegi. Karta on. Aga… mis teha, ma läksin tööd tegema ja ma ei oleks saanud kirjutada, et pidu oli aus ja hea, et siis kommenteerijad hakkaksid ütlema, et olin nii pilves, et ei saanud arugi, kui klaasid lendasid ja pipragaas levis ja mees auto alla aeti. Lõpuks imbuks see ikka ja lugu tuleks ka.

Ja oh, kui palju hoian ma tegelikult oma suud kinni. Mõni seik ei kaalu üles järgnevat viite pidu, mida kajastada.

Ajakirjaniku töö ei ole peolt peole käimine ja üritustel veini limpsimine – see on pettekujutelm.

Ja kui te arvate, et ma saan tapmisähvardusi ainult kommentaarides, siis te eksite. On ka neid, kes avalikult ütlevad, et olen paks idioot, kes toodab vaid sitta. Mulle on isegi kallale tuldud. Aga see on mu töö ja ma armastan seda, olenemata kommentaaridest ja nõmedatest seikadest.

Loomelinnaku täikast pole aega praegu enam kirjutada, jõuan veel!

Justin Petrone - Minu Eesti

2010-04-19T09:42:00.005+03:00

Ma ei tea, kui kaua ma seda raamatut lugesin. Selline tunne, nagu olekski lehekülje päevas lugenud, aga läbi ma ta sain.

Kui alguses ei saanud vedama, siis lõpus ei saanud pidama. Põnevaks läks. Pidin lõpuni saama… kohe! Ja esimest korda elus, ma ei lugenud lõppu ette.

Petrone Print ja raamatu tagumine kaas kirjeldab teost nii:

„See on nii romantiline!” Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline.

Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus.

Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud.

Ma ei tea, romantiliseks ma seda raamatut ei nimetaks, pigem huvitavaks lugemiseks ja äratundmisrõõmu pakkuvaks.

Ega sellest raamatust eriti Justini kohta midagi uut teada ei saa (kes on blogi lugenud või tema abikaasa Epu oma), rohkem paljastub abikaasa Epu kohta. Minu jaoks.

Justin kirjeldab värvikalt kuidas tal sees keerab ja kuidas ta tahab hetke üksi olla, kui selgub, et naine ootab last. Kui selgub, et ta peab abielluma. Kui selgub, et ta peab illegaalselt Eestis elama. Kui selguvad täiesti tavalised ja elulised asjad. Ma pole kunagi lugenud (mehed ju ei räägi!) meeste tundeid sellistel puhkudel.

Ma arvasin ikka, et meestele meeldib isaks saada ja abielluda (kui nad selle eest väga palju maksma ei pea ja naised organiseerivad nende eest ja nende asi on õigel ajal kohal olla) ja ja ja…

Justin on ehe näide välismaalasest Eestis – sülti ei söö ja sinep on kange. Päris mitu korda kõrvutasin teda oma eksmehega. Sarnasusi on päris mitu.

Ja Epp on tegelikult bravuuritar nagu minagi. Naine nagu iga teine, kes viskab vihast õuna vastu seina pilpaks, kui ikka silme eest mustaks läheb.

Raamatu lõpuosa läks eriti põnevaks, viimased peatükid rääkisid sellest, kuidas Justin ebaseaduslikult riigis viibib, siit lahkudes teada saab, et teda aasta otsa kindlasti maale ei lubata… Kuidas ta elamisluba taotleb ja mõne aja pärast Eesti naaseb, teadmata, kas teda lastakse riiki või ei…

Lõpus, viimased lehed olid ees, keerasin-vaatasin, mitu veel, kas jõuab… Kas raamatu lõpus jõuab teada saada, kas ta saab elamisloa ja pääseb maale või ei… See tekitas üksjagu põnevust ja ma olin suhteliselt kindel, et raamat lõppeb passikontrollis, sest ma tean, et sellele raamatule tuleb järg… Aga ei, lõpp oli hoopis õnnelik :)

Soovitan lugeda, selline lustlik Eesti kirjeldus, läbi võõra silmade – me ei pane ise tähele (kui just mingi eriline linnabeib pole) roostes wc-potte, süldi õudsust, seda, et sinep on liiga kange, seda, et vanalinn on turiste täis ja neil on võimalik vahet teha ja ja ja…

Lugege, kes veel lugenud pole! Ja kes on… ootame koos järgmist osa! :)

Ott Lepland esitles kodukandis plaati

2010-04-14T22:28:00.003+03:00

Mõtlen siin juba mitmendat päeva, et pole pikalt bloginud. Juhtunud on küll, aga mahti pole saanud.

Eile käisin Ott Leplandi kontserdil…

Oti esimene plaadiesitluskontsert toimus tema kodukohas Jüris, Rae kultuurikeskuses. Kohal oli hulk pisikesi mudilasi, kes kõik kilkasid kui Ott põhjust andis :) (Vaata galeriid siit!)

Kohati oli Ott hästi arglik, aga tuleb tunnistada, et lavakogemust tal napib – ilmselt tuleb rahvaga suhtlemine ajaga. „Väga hea, väga hea“, korrutas ta pidevalt ning polnud kindel, kas laulud, mida esitab, rahvale meeldivad. Muidugi meeldisid.

Ühel hetkel hüppas Ott lavalt alla rahva sekka ja laulis nendele pisikestele fännidele silma sisse. Oti hääl on muidugi võimas ja mul oli uhke seista nende laste keskel ja teda vaadata-kuulata.

Olenemata sellest, et natuke värisev see Oti olek on, on ta ikkagi väga hea ja väärt laulja, kelle uus plaat tasub igatahes kuulamist – nii mitmekülgset plaati pole ammu kuulanud.

Lisaks: panin mõne aja eest üles ühe foto ning palusin teil arvata, kes võiks olla pildil. Ma küll ei täpsustanud, millal mäng lukku läheb, kuid tegin seda omavoliliselt siis, kui pilt Õhtulehe veebi üles läks, nii et viimane vastaja, kes vastas küll õigesti, jäi natuke hiljaks. Lohutusauhinna annan meggule, et ta oli nii julge, pakkumaks, et pildil võiks olla Vaido Neigaus. Palun saada mulle oma postiaadress ja ma toimetan auhinna sinuni.

Piiritu fantaasia

2010-04-09T17:01:00.001+03:00

Ma ei ole kunagi eriti imestunud debiilsete netikommentaaride üle, aga kui inimesed sinu lähedalt hakkavad hiilgama, siis tuleb tõesti naer ja imestus korraga peale.

Ma ei viitsi üldjuhul enda kohta käivatesse kuulujuttudesse ja kommentaaridesse süveneda, veel vähem hakata tõestama, et ma pole kaamel… Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi, on mu moto, aga täna…

Kuulsin just, et olen narkomaan ja osalen igapäevaselt grupiseksis. Oh, oleks ma nii õnnelik, eksole?! Sellistel puhkudel tuleb küll imestus peale: inimeste fantaasial lihtsalt pole piire.

Tõesti, kui keegi kommenteerib, et mu lillelised küüned on nagu vene puulusikad – lillelised ja kirjud, siis ajab naerma ja unustama, aga rääkida minu kohta lihtsalt mingit s*itta, see ajab marru.

Ma mäletan kooliajast kaht juhtumit, kus mind süüdistati asjus, mida ma ei teinud ja ma lähen tänini närvi! Ükskord sodis mu klassivend (Aivar kusjuures!) klassiõe valge jope rohelise markeriga täis. Ilmselgelt ei tulnud see marker maha ja ilmselgelt oli tegemist ühe vaeseima klassikaaslasega, kellel polnud võimalik endale uut jopet osta. Süüdi jäin mina. Ma ei teagi miks.

Ma ei mäleta, kas keegi ütles, et mina seda tegin või tundusin ma nii rikas (kusjuures, ma ei olnud üldse rikas, aga koolis kõik arvasid, et ma olin), et mul suva mingist jopest. Igatahes mina seda jopet ei sodinud, aga süüdi jäin küll.

Teinekord kirjutas keegi klassiuksele: Uustalu on loll. Absoluutselt. Kõige nõmedam õpetaja kogu maja peale. Kuid ma olin juba viiendas klassis piisavalt julge, et talle seda öelda. Ju ma siis olingi öelnud või välja näidanud, igatahes arvas ta, et selle jura kirjutasin klassiuksele mina. Ei kirjutanud, Uustalu oli nii loll, et ei saanud sellest aru!

Ma ei saa aru, kust sellised jutud ja arvamused tulevad. Need kooliasjad kooliasjadeks, aga see narko- ja grupiseksi teema.

Kas inimestel on raske leppida, et minu elu on enamvähem joones ja ma olen oma valikutega rahul?! Või räägib siinkohal näljane leivast. No olen tõesti vist loll, ei saa mina aru, milleks selliseid kuulujutte levitada. Põhiline, et leidub neid kes jäävad uskuma ja veel hullem, rääkijad ise usuvad ka oma väljamõeldisi.

A mis ma siin ikka pikemalt kirjutan, lähen tõmban parem mõne triibu või keeran mõne suitsu ja... lähen seksima! Ja mitte üksinda, ikka grupiga! Muhhaahhaa!